Uus algus

Homme me kolime tagasi Jyväskylässe. Korterisse, mis on suurem kui eelmine ja asub praktiliselt südalinnas. Õigemini ülikoolilinnaku kõrval kohe. Tore. Ainult et rahakotist pole iga uue kuu keskel mõtet peale tolmu midagi otsida.

Essee sai valmis. Oi, ma piinlesin seda kirjutades. Peaaegu nädal aega kirjutasin seda iga päev suurema osa päevast. Sõnad Determination, Intereffikaton ja Kodierschema tekitavad minus allergiat. Seda iroonilisemana tundub see, et olen viimaste nädalate jooksul hakanud päris tõsiselt kaaluma mõtet kirjutada selle essee teemaga seoses ka oma magistritöö. Teema iseenesest on ju intrigeeriv. Lisaks sain eile ühe asja teada, mis mind veel enam selle mõtte suunas tõukab. Vaatab, kuhu see idee välja areneb.

Ma ei tea veel üldse, mis sellest aastast saab. Nii palju on küsimärke. Aga ma olen hetkel veel lootust ja ootust täis ning üritan katsumustele positiivselt meelestatuna vastu minna. Vähemalt see on hea, et linn ja ülikool ja inimesed pole nüüdseks mulle enam võõrad, vaid pigem lehvitavad mulle sõbralikult vastu.

Ootan vihma. Käisin mõned päevad tagasi esseekirjutamise vahelduseks jälle metsas piilumas, kuidas olukord on. Väiksed seened on oma pea välja pistnud, aga nad ei kasva üldse suuremaks, sest on nii kuiv. Öösel sadas natuke, praegu on ka taevas süsimustad pilved, aga ei saja. Kui juba need pilved kord on ja päike ei paista, siis võiks ju ometi sadada, et neist pilvedest midagi kasu ka oleks. Nädalavahetusel on plaan ikkagi metsa minna. Kui seeni ei saa, siis pohli saab ikka.

Skandaal! Soomes on plaanis kehtestada maiustuste ja limonaadi maks. Põhimõtteliselt nad kavatsevad tõsta maiustuste ja limonaadide käibemaksu. Seda, kui palju, veel ei tea. Kogu plaan on veel väga toores. Aga põhimõtteline otsus on valitsuse tasandil tehtud. Täitsa lõpp. See on nagu rünnak oma rahva vastu. Kui on majanduslangus ja inimesed niigi kurvad ning masenduses, siis ei saa nad lohutuseks isegi magusat süüa nagu varem. Umbes, et haara kurva filmi juures löristamisel hoopis porgand pihku, mitte tahvel šokolaadi. Niuts.
Asi on nii, et Soomes langetatakse oktoobrist toiduainete käibemaksu. Ja noh, kusagilt on vaja ju riigikassasse raha saada. Tundub, et selle saavutamiseks minnakse kõige kaitsetumate - naiste ja laste kallale. No on alles põrsad!
Niisiis, varsti ma ootan teilt abipakke maiustuste või noh, ütleme otse välja - šokolaadi näol :) Limonaadist ma ei hooli, selle käibemaksu nad võivad tõsta. Ja mingite lutsukommide pärast ma ka pisaraid ei vala. Mu poolest nad võiks isegi jäätise maksu tõsta, aga šokolaadist hoidku sõrmed eemal!
Tegelt on see retoorika seisukohalt maru hea nipp. Ebapopulaarne otsus on see ju igal juhul, aga vähemalt saavad nüüd poliitikud rääkida, et kulla rahvas, see on teie enda heaolu nimel. Et te ennast paksuks ei sööks. Me päästame teid teie endi käest. Messiased. Katsu sa näiteks juurviljade või leiva käibemaksu tõstes samaväärset demagoogilist selgitust leida. Tegelt on ju suht loogiline, et inimesed magusat ostmata ei jäta ja iga ostetud šokolaaditahvli arvelt kukuvad riigikassasse heledalt kõlisevad mündid. Nojah, lõppkokkuvõttes ei ole ju vahet - kuna ma hoian üldise toiduainete käibemaksulanguse tõttu leiva, vorsti ja piima arvelt kokku, võin ma ju need võidetud sendid šokolaadi peale kulutada. Peen matemaatika neil riigiisadel.
Teisalt, kui tänu maiustuste käibemaksutõusule jätan kas või mõned korrad šokolaadi ostmata, siis mu keha võib vist härra Vanhanenile ja Co-le aitäh öelda.

Aga selle teema lõpetuseks veel niipalju, et eelmisel nädalal tegin ma maailma parima jogurti-kirsitordi. See lihtsalt sulas suus. Esimest korda proovisin ja tõesti tuli hästi välja. Idee ja retsepti eest tänud Katale.



Veel üks veider asi praegu Soomes on kätlemise keeld. Seagripi hirmus on ametnikel, tervishoiutöötajatel ja isegi kirikuõpetajatel soovitatud käesurumisest loobuda. Asutustes on sildid üleval, et sorri sõbrake, me ei kätle. Minu meelest on natuke veider, kui näiteks matustel kirikuõpetaja ei suru lahkunu lähedastel kätt, vaid lehvitab kusagilt kaugemalt - tsau siis, poisid ja tüdrukud! Mõelda vaid nende piinlike olukordade hulka, kus keegi tuleb ja ei tea kätlemise keelust midagi, sirutab oma käe kätlemiseks välja ning seda ignoreeritakse täielikult Siis ei tea, kuidas oma kätt võimalikult loomulikult kõrva sügamise trajektoorile suunata. Noh, aga muidugi on näiteks ka mõned mässumeelsed, kes üritavad süsteemi vastu sõdida. Olli isa oli näiteks esmaspäeval puhkuselt tööle naastes kõiki inimesi kätelnud. Eile õhtul olid tal juba mingi haiguse ilmingud. Jaa, selline asi maksab kätte. Hehee.

Ja lõpetuseks veel lilli, mesilasi ja liblikaid siit Jämsänkoskist. Möödunud nädalavahetusest.

Mustikad. Mustikad? Mustikad!

Tulin äsja metsast. Läksin sinna, kui kell oli 11.45. Tean, sest vaatasin kella. Tulin tagasi, kui kell oli 15.45. Kuidagi väga ruttu läks aeg, ei saanud arugi, et olin seal lausa 4 tundi.
Mustikaid käisin korjamas. Käsitsi. Mulle need marjakombainid ei istu, jätavad pärast kõik mustikavarred kurvalt raagu ja igast sodi tuleb kaasa. Käsitsi saab valikuliselt korjata.

Mõned tähelepanekud:

- ämblikuvõrgud on ärritavad. Nad on paksud ja vastikult kleepuvad, jäädes käte, riiete ja kõige muu võimaliku külge kinni. Seetõttu arendasin välja tehnika, kus enne iga järgmise mustikapõõsa kallale minekut tõmbasin esmalt oma kummikuse jalaga põõsast kergelt üle ja sain need võrgud eest ära.

- ämblikuvõrgud on alati just kõige ilusamate ja suurte mustikataimede peal. Kas ämblikud punuvad oma võrku mustikate suhtes valikuliselt? On alles peenutsejad.

- mul ei oleks põhimõtteliselt midagi sääskede vastu, kui need a) ei piniseks kõrva ääres, tekitades sellega närvilist tõmblust
b) kui nende hammustuste kohad ei hakkaks sügelema. Minu poolest võivad nad mu verd imeda, kui tahavad, aga miks nad, tänamatud, selle koha enda järelt sügelema jätavad? Missugune jultumus! Seetõttu ongi ebameeldiv mõelda, et igaüks neist, kes mind hammustas, on seejärel soodsate tingimuste korral võimeline tooma ilmale umbes 150-200 järgmist sama nõmedat elukat.

Metsas oli tegelt tore. Ma käisin täitsa üksi. Eesmärgiks oli korjata 8 karbi jagu mustikaid. Miks just 8 karbi jagu? No ma ei teagi, alguses ma mõtlesin, et 10 karbi jagu, aga siis leidsin, et võib-olla on selleks vaja päris palju aega ja vaeva kulutada. 8 on juba ka suht piisavalt, seda enam, et kui hiljem pohlade valmides (siinkandis pole pohlahooaeg veel korralikult alanud) neid ka veel korjata, siis meile kahepeale on sellest küllalt.

Aga läks nii nagu läks, tulin metsast pilgeni täis 6-liitrise ämbriga. Ma arvan, et sealt saab lausa 15 karbi jagu marju. Oleneb muidugi karbi suurusest. Peab Olli emalt mõned karbid endale lunima. Mul pole ju varem vaja olnud enda majapidamist sellistega varustada. Noh, hetkel pole mul mingit majapidamist. Pole kööki ega külmkappigi, rääkimata sügavkülmast, nii et esmalt peab enda jao toppima Olli vanemate niigi pilgeni marju täis sügavkülmikutesse.

Minu saak

Ühesõnaga jah, mul oli plaanis ikka varem metsast ära tulla. Umbes siis kui olin metsas olnud juba ligi kolm tundi. Selg hakkas juba siis küürutamisest valutama ja ämber oli umbes 2/3 jagu täis. Alguses oli marju pigem hõredalt, kuna mustikate kõrghooaeg on siin nüüd vaikselt läbi saamas. Aga siis liikusin edasi uude kohta ja silmad haarasid igal sammul järjest rohkem ja järjest suuremaid mustikaid. Uskumatu! Igal pool, nii suured, nii palju!

Silmad hakkasid vilama, käed rapsisid ahnelt siit ja sealt suuri mustikaid ning ma muudkui korjasin ja korjasin. Vahepeal tuli juba tunne, nagu ma oleks Iti Nukitsamehe raamatust, kes nõiutud metsaäärel metsmaasikaid korjab. Umbes, et kui ma nüüd kohe ja veel kiiremini ja veel rohkem marju ei korja, siis muutuvad need järgmisel silmapilgul puulehtedeks ja olen kõigest ilma.


Selg oli selleks ajaks juba väga valus, ma ei saanud seda enam sirgugi. Lõpuks ma isegi ei üritanud, sest pärast sirutamist oli uuesti samasse asendisse langemine veelgi piinarikkam. Liipasin järjest uute rammusate marjapeotäitega ämbri ja mustikapõõsaste vahel, selg koukus, nagu Quasimodol. Kohati pani mu fanaatilisus mind ennastki muigama. Näiteks eelmisel aastal sattusin suppilovahverote (lehter-kukeseen) korjamisega ka nii õhinasse, et ei raatsinud metsast ära tulla, endal ämber ja kilekottki juba täis.
Mõtlesin, et maru hea, et ma õnnemängude ja kihlvedudega ei tegele, kui ma nii kergelt hasarti lähen ja ära ei suuda lõpetada. Aga tegelt, ma olen vist liiga ratsionaalne inimene selleks, et hasartmängude otsa komistada. Seente ja marjade puhul on see hea külg, et nendega on võiduvõimalused praktiliselt sada protsenti ja panused ei ole suured. Kaotada pole ju midagi. Nii et seente ja marjade korjamine on mulle täitsa sobiv hasartmäng.
Aga mustikad olid tõesti sama suured kui aretatud põllumustikad, väikse sõrmeotsa suurused. Ja maitse ikka nagu õigel metsamustikal.

Marjade ja seente korjamine annab positiivse laengu, sest on nii palju parem tunne võtta talvel sügavkülmast iseenda korjatud marju, mitte saada neid nt Olli ema käest. See on võidurikas rahulolutunne. Teadmine, et ma ise olen need marjad oma väikeste räpaste käekestega korjanud, on kohutavalt hea. Selline täiskasvanu tunne tuleb. Et suudan endale ise söögi lauale hankida.

Selles suhtes on viimasel ajal üldse suhteliselt hästi läinud. Kohe teisel õhtul pärast Soome jõudmist käisime Olli isa ja Olliga nende mökki juures kalal. Ja minul näkkas. Sain kusagil 1 kg koha. Ja pärast seda on Olli kahel korral toonud järvest haugi. Ühel korral ühe keskmise suurusega, teisel korral kaks tükki, millest üks oli päris pirakas. Mees toob leivakõrvase ise lauale, pole paha. Lisaks on näha, et kui näkkab, tekib ka tal hasart uuesti minna. Nüüd peabki Olli juba plaani nädalavahetusel uuesti järvele minna. Sellise asja puhul hakkab selline mõtlemine tööle, et esiteks, kala on maitsev ja tervislik toit, kuid lisaks on eriti hea mõelda, kui palju hoidsime raha kokku, kuna turult või poest ostes (eriti Soomes) peaks sama asja peale päris palju raha magama panema.

Minu (kmh-khm) püütud koha

Metsas käimisega on alati muidugi ka see riiete asi. Kapinurkadest otsitakse välja kõige koledamad vanad või kellegi teise hilbud ja need topitakse selga, missest et need omavahel üldse kokku ei sobi. Käiks nagu võistlus, kes suudab end kõige maitsetumalt ja rõvedamalt riidesse panna. Ja see on nii lõbus! Juba ainuüksi sellepärastki ei tohiks oma vanu riideid ära visata. Vähemalt mitte kõiki.

Stiilinäide

Mida rõvedam, seda parem

Kuna mu blogis on tükk aega vaikus olnud, võiks vist ka paar rida sellest kirjutada, mis vahepeal juhtunud on. Juhtunud on meeletult mõnus suvi. Just selline, kus sa tunned, et on lihtsalt nii hea olla, et paremat ei või tahta. Pärast Saksamaad olid Eestis ilusad suveilmad. Folki, häid sõpru ja mööda Eestit ringisõitmist mainisin juba varemgi. Eesti on nii ilus. Ma küll reisin võrdlemisi tihti ringi, aga Eestisse jõudes vaatan ikka ja jälle enda ümber ringi ja õhkan, et küll oled ilus, mu Eestimaa.
Mõnusad vestlused Pärnumaa ilusaima aiaga kodus, näkineidude kümblus vihma ajal puhtas karjäärivees... Kihnu oli vapustavalt kaunis. See oli nagu väike omaette maailm, kus aeg tiksub omasoodu ja inimesed oleks nagu pisut teistmoodi. Lihtsamad, paremad.
Kodus oli küll draamat ja kohustusi, aga ka naeru ja armsaid külgi inimestes, kes on mulle kallid. Käisin Märjamaal oma teist vanaema vaatamas, keda ma polnud näinud üle poole aasta. Olli tuli Eestisse ja käisime koos vanaema ja õega seenel.
Nüüd oleme kolmandat nädalat Olli vanemate juures maapaos, sest Jyväskyläs meil veel kodu pole. Aga see on olnud samuti üks ütlemata meeldiv maapagu. Kalastusretk paadiga tüünel järvel päikeseloojangu ajal ja pisut hiljem, mil vee kohale kerkisid õrnad uduloorid. Saunaskäik koos suplusega jahutavas järvevees, taeva kohal rippumas suur kollane täiskuu; saunasiider ja jäätis vaarikatega. 34 km rattaga mökkile ja tagasi, paitav päikene paadisillal, meeletult soe järvevesi, vees mängivate laste kilked, päikeseloojangud järve rannal, magusad mustsõstrad ja vaarikad, kudumine teleka ees, mõni hea raamat ja hea film, ujumine, jooksmine, hea söök...

Ilusatel õhtutel avaneb Olli vanemate maja juures selline vaade

Aga ega selline asi lõputult ei saa kesta. Kell tiksub armutult, kuupäevad jooksevad. Saksakeelne essee ootab tegemist (olen juba materjalid läbi lugenud. Noh, peaaegu. Nüüd on vaja kirjutama hakata.) On vaja hakata otsima praktika-/töökohta. On vaja hakata õppima kevadel pooleli jäänud vene keele kursuse eksamiks. On vaja mõelda intensiivselt magistritöö teemat ja hakata materjale lugema, on vaja teha veel palju muidki asju.
Aga sellegipoolest võin öelda, et on olnud üks ütlemata mõnus suvi, millele on hea veel tagantjärelegi mõelda.

Aga nüüd peab minema mustikaid tuulutama ja karpidesse laduma.
Või siis minema Olliga jooksuringile.
Või siis hakkama kirjutama seda esseed...
hmmm, valikud, valikud....

Iga asi saab kord otsa. Aga Heidelbergi taha saab linnukese panna. Ja üldiselt, Eestis on SUVI !!!

Neli päeva enne Saksamaalt lahkumist oli paljukardetud eksam. Aine nimi oli 'Reklaam ühiskonnas'. Teemaks oli kõik reklaamiga seonduv alates erinevatest teooriatest, mudelitest, reklaamiajaloost, reklaamimajandusest, reklaamisemiootikast, reklaamieetikast ja -regulatsioonist ning lõpetades reklaami mõju, stereotüüpide ja soorollidega.

Õppima hakkasin poolteist päeva enne eksamit, kuigi läbilugemist oodanud materjalide hunnik oli aukartustäratav. Või õigemini hirmu sisendav. Loomulikult ei jõudnud ma eksamieelse päeva õhtuks kõike läbi vaadatud, nii et minule omaselt õppisin päris viimase minutini - lõpetasin viimase loengu materjalide läbivaatamise kolm minutit enne majauksest väljaastumist. Ja läksin otse eksamile.

Tunniajane suuline eksam toimus paarikaupa. Olin koos ühe saksa neiuga, kes oli täis positiivsust ja üritas nii endale kui mulle sisendada, et "see eksam saab olema lihtsalt super". Ma polnud selles eriti kindel. Igatahes sain talt teada, et eelmistelt inimestelt oli küsitud praktiliselt kõikide teemade kohta midagi, nii et hästi peaks valdama kogu materjali. Klõnks.
Mu eksamipaarilise soovitus oli, et Bentelele ei tohi kunagi otse öelda, et ei oska vastata, vaid peaks rääkima kas või mingeid taustateadmisi, aga vähemalt näitama, et tead midagi.
Eksam toimus prof. Bentele tööruumis. Lisaks oli eksami juures ka üks vaatleja, et hinded ikka õiglaselt pandud saaks.

Mõned küsimused olid mulle mugavamad, teised jälle väga ebamugavad, kuna päris palju küsiti ka detailseid faktiteadmisi, näiteks küsiti mult igasugu numbreid a'la kui palju eurosid (netos) investeeritakse Saksamaal reklaamimajandusse, kui suure osa moodustab see SKP-st. Lisaks taheti teada erinevate reklaami mõju mudelite detailseid kirjeldusi jne.

Alguses oli närv sees, aga natukese aja pärast läks pinge maha ja siis tulid ka vastused kergemini. Eksamihinne tuli keskmine, kuid ega ma enamat ei oodanudki, arvestades seda, kui vähe aega kulutasin eksamiks õppimiseks ning arvestades seda, et keeleliselt pole ma sakslastega võrdsel tasemel. Lõpetuseks sain PR-paavstilt kiita oma saksa keele eest, sain kätte oma Leistungsscheinid (hinde ja õppejõu allkirjaga paberilipakas, mis kinnitavad aine läbimist) ja adjöö. Tundsin ühtäkki suurt kergendust.

Õhtul läksime Olliga kooli lõpu tähistamiseks kinno. Brünot vaatama. Juba esimese 3-4 minuti jooksul hakkasin kahetsema, et seda üldse vaatama tulin. Ma oleksin ju võinud arvata, mis sealt tulema hakkab. Eks Sacha Baron Cohen üritab osutada ka teatud probleemsetele teemadele ühiskonnas, aga see pakend, mille läbi seda tehakse, ei ole minu tass teed. Vint keeratakse üle lihtsalt.

Järgmisel päeval tegime teoks minu pikaaegse soovi käia ära Heidelbergis. Rentisime auto ja asusime teele. Olli sohvrikohal, mina kaardilugejana, Horsti riiulilt pätsatud teedeatlas põlvedel.
Mitte et ma varem Autobahnil sõitnud poleks, aga kui oled niisama kaassõitjana auto tagaistmel või bussis, siis tavaliselt ei pööra juhi seisukohalt olulistele asjadele tähelepanu. Seekord olin ise ka nina- ja näppupidi asja juures. Lisaks, kuna nüüd on endal ka juhiload, siis oskad vaadata asju autojuhi perspektiivist.

Kolme-nelja-viierealised teed ühel sõidusuunal nõuavad meeletut tähelepanu ja keskendumist, et pidevalt jälgida, mida teevad autod sinu kõrval, sinu ees ja sinu taga. Autobahnil on kosmilised kiirused. Kui ise sõidad 140-ga, mis tundub juba küllaltki hullu kihutamisena, kuid tagant läheneb raketikiirusel auto, mis möödub sinu autost nagu postist, siis saad aru, millistel panustel mäng käib. Üks vale liigutus ja sa oled surmalaps.

Jääd korraks liiga kaua kiireima raja peale jokutama ning tagant lähenev kiirem auto ei saa piisavalt ruttu hoogu maha - on kööga.
Tõmbab äkitselt rekka või auto teiselt rajalt ette ja juba oledki sunnitud sõitma sisse kas samale tüübile või keerama ise kõrvalrajale kellelegi ette.
Sajab vihma ning eessõitev auto teeb järsu pidurduse ning juba sa istudki eessõitval autol kukil.
Nii et selline ruletimäng on. Sellegipoolest oskavad germaanid väga kultuurselt liigelda, nii et vägevaid sõnu teiste baani peal liiklejate kohta ei tulnud eriti tihti pruukida. Õnneks.

Lisaks viiel real sõitvatele autodele tuli vahepeal jälgida ka seda, et lennuk selga ei sõidaks

Sai ülesandega hakkama. Fiat Panda. 2 päeva, 1000 km Saksa kiirteid

Tuttavad tornid. Frankfurt (a.M)

Heidelbergi jõudsime plaanitud 5 tunni asemel 7 tunniga, kuna tee peal oli ummikuid ja päris ilma peatusteta nii pikka teed ka sõita ei jaksa.
Ilm mängis meile vingerpussi ja niipea, kui jõudsime oma Heidelbergi pansionaati, hakkas vihma sadama. Ja sadas kuni hiliste õhtutundideni. Nii et esimesel õhtul käisime Heidelbergis ühest kohvikust, pubist ja baarist teise, et mitte üdini märjaks saada ja soojendada oma vahepeal kangeks külmunud varbaid. Ilmale vastavalt olid mul paljad sääred ning jalas plätud. Sooja oli nii umbes 15 kraadi. Hea valik.
Linn oli sellest hoolimata kaunis - kindlusloss ja selle osalised varemed mäeküljel linna kohal, muinasjutulised tänavad armsate majakestega, jõgi, ümberringi kõrgemad mäenukid, öised tuled... ilus on.

Võrratus Heidelbergi kohvikus

Ainukene, mis silma hakkas, oli sama asi, mida on heidetud ette ka näiteks Jyväskyläs - linna keskus on jõele küll lähedal, ent linnasüdant ja jõge eraldab autotee, mis võtab ära võimaluse jõel linnaga sulanduda, linnarahval jõe ääres aega veeta. Pole rohelust ega istumispaiku, vaid jõgi ja selle ääres kohe autotee. Vähemalt vanalinna kaldapoolel. Sellest on kahju. Potentsiaali oleks ju palju enamaks.

Laupäeva hommikul olime üleval enda jaoks harjumatult vara, juba enne kella 10 olime linnas. Linn oli tühi, kui meie ja grupp Jaapani turiste välja arvata.
Eesmärk oli minna lossi vaatama. Esialgu me ei teadnud, millist teed pidi sinna täpselt saab, aga haakisime end jaapanlaste grupile sappa ja saimegi kenasti teeotsa kätte.

Heidelbergi loss

Heidelberg Neckari jõe äärest vaadatuna

Kirikutorni tipus on tänavalatern

Niipea, kui üles lossi juurde jõudsime, hakkas jälle sadama

Väidetavalt maailma suurim veinivaat. Mahutab 228 000 liitrit

Loss on aegade jooksul saanud kannatada nii sõdade kui pikselöögi tõttu

Ka seda võib vist arhitektuuris pitsiks nimetada.
Kuigi see polnud vist algselt eesmärgiks

Tupsupuu!

Ja vihm andis järele

Meie arvates on see üks tõeliselt kole purskkaev

Fotosessioon vihmavarjuga

Poolteist tunnikest hiljem tagasi alla linna jõudes kubises linn turistidest. Käisime paaris armsas poekeses, degusteerisime erinevaid likööre, bio-leivamäärdeid, märgistasime Heidelbergi ülikooli raamatukogu ära (teadagi kuidas ;P), tegime veel tuuri linnas ning otsustasime hakata tagasi sõitma, et oleks aega tee peal veel Weimaris käia.

Ega me ei tahakski sealt midagi. Ei-ei, kohe üldse mitte

Stiilipuhas biotoodete pood

Vot seda ma nimetan raamatupoeks!

Neckar

Heidelberg oli väga ilus, ent ma ei saaks siiski öelda, et see on Saksamaa ilusaim linn. Juba ainuüksi sellepärastki, et ma pole neid kõiki näinud. Aga erinevus Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa vahel oli tänavapildis küll olemas.

Weimar on samuti kena linn. Bauhaus, funktsionalistlik arhitektuurivorm olla sealt pärit. Vähemalt nii ütlesid igasugused brošüürid ja sildid tänavatel. Ja muidugi olid ka Weimaris Goethe ja Schilleri kujud. Ja Shakespeare'i oma ka. Ja Bachi. Selles mõttes need Ida-Saksa linnad pole just eriti originaalsed, kui neil on kõikides linnades samade meeste kujud. Üllatage mind millegagi!

Goethe ja Schiller. Või oli hoopis vastupidi.
No igatahes, nemad jälle.

Purskkaevumees togib Weimari raekojahoonet hargiga

Bitte, wo ist das Schlossmuseum?

Motiiv Shakespeare'i skulptuurist

Tuulikuid on seal omajagu

Teel koju

Õhtuhämaruse salapära 150 km/h.

Ja hilisõhtuks olimegi tagasi. Oli küll lühike, aga tore tripp. Muidugi sõidu pikkus polnud kohapeal veedetud ajaga kõige paremas korrelatsioonis, aga sai vähemalt nuusutatud.

Pühapäev möödus lösutades, koristades ja pakkides, esmaspäeva hommikupoolikul tegin veel põhjaliku puhastuse köögis. Pärastlõunal ütlesin Leipzigile auf Wiedersehen ning asusin oma kahe seljakoti ja ühe kohvriga koduteele. Eestisse.

Proovisingi siis selle Riia-Tartu liini ära. See pole oma hoogu sisse saanud. Ei tea, kas üldse saabki. Taaks loota, et saab. Riia lennujaama personal muigas. Päris veider oli minna lennukisse vaid koos seitsme muu inimesega, kui näiteks reisil Berliinist Riiga olid kõik pingid rahvast täis.


Ja nüüd olen ma siin, Tartus. Neli kuud Saksamaal said ümber. Kuidagi väga ruttu läks see aeg. Veel viimaseid päevi Leipzigis olles oli küll lahkumisele kurb mõelda, kõik tundus nii lõplik. Isegi Penny Marktis poes käimine ja piima otsmine. Aga miski ütleb mulle, et küll ma oma elu jooksul mingis kontekstis sinna veel tagasi satun.

Minu esimene mulje Leipzigist polnud just kõige positiivsem, kuid mida aeg edasi, mida rohelisemaks ja suvisemaks ilm ning olemine muutus, seda kodusemaks see paik mulle sai.
Leipzig ongi need räämas ja tühjad majad kõrvuti korda tehtud fassaadidega;
Leipzig, see on halli ja Saksamaa kohta keskpärase vanalinnaga, ent suurte roheliste parkidega linn, mis soojade ilmadega täis murul lesivaid, grillivaid, kitarri tinistavaid või mõnd mõnd mängu mängivaid inimesi.
Leipzig, see on trammid ja läbi linna jooksvad sinised torud;
see on tihedalt täis pargitud tänavad elamurajoonides, palju smartisid ja minisid;
see on kebabikohad, jalgrattad ja tudengid;
see on hubaseid baare täis pikitud ning õhtuti inimestest sumisev Karl-Liebknechti tänav;
see on tänavamuusikud, keda ilmade soojenedes tekkis üha rohkem ja kes olid üha andekamad. (Üks meie 'lemmikutest' Olliga oli üks veidra nasaalhääle ja vuntsidega süntesaatorit mängiv mees.)
Leipzig, see on väikesed armsad nurgapealsed kala-, puuviljade-, lihuniku-, biotoodete- ning pagaripoed kodu ümbruses, kust Olli hommikuti värskeid brötcheneid tõi;
see on naabri-Himmler, spordi-Peeter ja 'see kolmas tüüp', kes oma peredega sisehoovis grillisid ja õhtupimeduseni õlut panid;
see on Himmleri ja teiste maja laste Mama- ja Papa-hõiked meie ukse taga;
see on palju-palju igasuguseid vahvaid kutsasid ja jänkusid, kes õhtuti loomaaiataguses pargis oma valge sabajupi välkudes ringi hüplesid...

Mida ma Leipzigist igatsema ei hakka, on
soolased ja rasvased toidud;
meie vannitoa õhupuhasti, mis iga kord pärast 30 sekundit häirivalt plärisema hakkas;
suitsused baarid,
prantsusekeelne kesklinna peatust teadustav tekstijupp trammis, mida ma ei õppinudki järele ütlema;
Sprechzeitid;
ülikooli koopia-, prindi- ja mensakontode süsteem...
Praegu ei tule rohkem meelde, aga mõni on kindlasti veel.

****

Jaa, tore oli, aga otsa sai. Lõpus on alati tunne, et paar nädalat jäi just nagu puudu. Samas mingit post-erasmus masendust ma ei põe, ka Eesti suvi on siiani tõeliselt vahva olnud.
Olen käinud mitmete vanade heade sõpradega kokku saamas ning sellele on veel lisa oodata. Olen käinud Jassi Zahharovi kontserdil, Viljandi folgil, Elvas;
homme lähen Põlvamaale, seejärel Pärnusse ja Kihnu...ja plaane on veelgi. Mõnus.

See ongi Viljandi folk

Kata

Väike printsess balalaikavirtuoosi mängu nautimas

Viljandi lossimäelt

Kabs ja Kriss

Zetod, Tsibihärblaseq ja Lenna Kuurmaa

Suviselt

Viljandi paadimees

Tundus, et sellel kutsal kukub keel kohe küljest ära -
see oli nii pikalt väljas

Moskvitši nostalgia

Ivo oma naistega. Nagu kunagi keskkooli ajal

Elvas Verevi järve ääres

Nüüd ei teagi, mis selle blogiga teha. Alustasin siia kirjutamist ju selleks, et pere-sõbrad-tuttavad saaksid mu elust Saksamaal teada. Nüüd on Saksamaaga ühel pool. Päris kinni ma seda kanalit vist siiski ei pane, kuid tõenäoliselt muutuvad sissekanded siia nüüd harvemaks.
Olge mõnusad. Suvi!