"Watch out for the bitches. Pickpocketing!"

Polnud need hoovihmahood nii hullud ühti. Hispaanias ma mõtlen. Esimesel õhtupoolikul sadas umbes tunnikese-kaks, kuid kaks järgmist päeva siras taevas päike ning varjus oli meeldivalt jahe tuul.

Altenburgi lennujaam asub Leipzigist umbes tunniajase sõidu kaugusel. Bussis istus meie kõrval heatujuline homopaar, kes pidasid heaks hakata laulma James Bondist tuntud Goldfingerit just siis, kui ma lühikeseks jäänud ööund tasa tahtsin teha.
Lennujaama terminal oli nii väike, et naer tuli peale. See oli veel mitu korda pisem kui Tampere lennujaam. Ma pakun, et isegi Tartu lennujaama terminalihoone on sutsu suurem. Rahvast see-eest oli nagu murdu. Eks need kallid shuttle-bussisõidud (üks suund 12 euri) pärapõrgus asuvatesse mikrolennujaamadesse ning oma pampudega paremate istekohtade nimel paaniliselt tormavad turistid kuuluvad alati Ryanair-kogemuse juurde.

Barcelonas olime bussijaamast vaevu mõnisada meetrit vanalinna suunas liikunud, kui äkki jalutasid meile vastu Kadri ja Artur meie osakonnast Tartu ülikooli päevilt. Alles Olli tuli Tartust ja imestas, et kui tavaliselt näeb Tartu tänavatel liikudes pooled tuttavatest ära, siis seekord ei näinud kedagi. Tarvitses aga vaid Barcelonasse minna, nii jalutavad esimese viie minuti jooksul tuttavad vastu. Jalutasime nendega koos La Ramblani ja avastasime end just selle tänava nurgalt, kus meie hostel asus. 30 m Ramblast. Parafraseerides Putinit, one minute walking distance. Not bad. Really.
Höhöh. Vladik räägib inglise keelt. Päris hirmuäratav. Kuulake-vaadake ise.



Hostelis oli kõik samamoodi kui 2 aastat tagasi. Kui välja arvata väike kööginurk, mis sinna tekkinud oli. Väga positiivne areng.
Et võimalikult odavalt läbi ajada, olime kuueses toas. Meie saabumise ajal oli parajasti kohal üks väga lühikest kasvu prantsuse noormees. Ma tõesti ei liialda kui ütlen, et ta võis 150 cm pikk olla. Olli ristis ta creepy'ks prantslaseks. Esialgu ma ei leidnud, et ta väga creepy oleks, aga ta nime sobivus sai kinnitust järgmisel hommikul. Nimelt tuli seesama noormees tüdrukute duširuumi, kus ma parajasti duši all olin, läks dušikabiini, mis oli muust ruumist eraldatud vaid väikese kardinaga ning hakkas tegema häälitsusi, millest võis järeldada, et tal oli seal duši all iseendaga väga hea olla. Mina seisin soolasambana oma dušikabiinis ja mõtlesin, kuidas võimalikult ruttu oma riided kardina tagant kätte saada ja sealt ruttu jalga lasta.
Muu seltskond meie toas vahetus iga öö, aga hirmuäratav prantslane jäi. Üldiselt oli ta sõbralik ja üritas oma väga nõrgast inglise keele oskusest hoolimata meiega pisut suhelda. Aga see intsident duširuumis oli juba oma töö teinud.

Vaade meie hostelitoa rõdult. Vasakul all on vene poe aknad. Seal müüdi muuhuglas Baltika õlut ja Laima komme. Üks aken oli täis venekeelseid paberilipikuid käsitsi kirjutatud tuvumiskuulutuste ja muude teadaannetega.

Esimesel õhtul läksime kohe linna söögikohta otsima. Nälg oli. Leidsime ühe nurgataguse koha, kus hinnad olid täitsa mõistlikud, niisiis astusime sisse. Kena noor meesteenindaja võttis tellimuse vastu. Nii kenale mehele oli võimatu öelda ei.
Tellisime oma piruka ja kana-kartuli ära. Kuid siis:
Te võtate tomatiga saia ka?
-Si.
Veini ka?
-Si.
Punast?
-Si.
Natuke hiljem: Läheb teine väike pudel veel?
-Ee..Si.
Olli tänas õnne, et teenindaja rohkem midagi ei pakkunud, muidu oleksime varsti rahast lagedad olnud, sest Helin oli nõus kõike ostma, mida kena meesteenindaja välja pakkus. Hehee.
Me võtsime kumbki ainult ühed tàpased, aga teisi laudkondi jälgides nägime, et olime alles nõrgad algajad. Teistes laudades telliti korraga 3-4 toitu lauda. Pér nase. Ebatavaline oli ka see, et inimestele toodi koos menüüga lauda ka väike paber ja pastakas, kuhu nad ise oma tellimuse kirja said panna.
Arvet makstes valati sõnagi lausumata kummalegi meile pits likööri. Maja tegevat välja. No mis seal's ikka. Salud!

Veel üks pudel veini? -Si.

Söömast tulles oli hakanud juba vihma sadama. Meie Horvaatiast ostetud päevinäinud odavvihmavari, millel on juba kolm ora väljas, ei täida oma ülesannet enam eriti hästi. Tuleb tõsiselt kaaluda uue odavvihmavarju ostmist. Jalutasime lirtsuvate jalgadega mööda rannapromenaadi ja la Ramblat kuni üheni Gaudi majadest välja. Maja nime ei mäleta. Üldse see Gaudi maania on pisut ülepakutud. Ma leian ise ka, et on huvitav arhitektuuriliselt, aga need hinnad, mida nad julgevad küsida, et kuhugi Gaudi majja sisse minna, on košmaarsed. 13 eurot? Kas nad mõtlevad ka, enne kui raha küsivad?

Barcelona sadamapiirkonnas

Gaudi Batlló maja

La Rambla on huvitav tänav. Päeval on see täis turiste, erisuguseid miime (paljud neist on tõesti head), kunstnikke, trikimehi. Kuked kirevad ja kanad munevad (sõna otseses mõttes, sest seal müüakse muude väikelindude ja -loomade hulgas ka kukke ja kanu), lillepoodidest voogab magusat lõhna. Vaadata kui palju.
Aga õhtul ronivad rotid urust välja ja avaneb ka Barcelona paheline külg. Niipea kui hämardub, tekib 1,5 km pikale Ramblale umbes iga 10 meetri tagant tšurkasid, kellest igaüks sulle oma peos kõlkuvast sixpackist 0,3 liitrist purgiõlut müüa pakub. Kõik müüvad sedasama sorti - punane Estrella õlu. Cerveza, beer, birra? Umbes iga kümnes pakkuja vaatab sulle pärast eitavat vastust usalduslikult silma ja uurib, et äkki tahad hoopis hašišit või suisa kokaiini. Pakun, et õllemüük ongi pigem varitegevus organiseeritud narkoärile. See nende võrgustik on päris kõva. Niipea, kui kellelgi õlts otsa saab, ilmuvad neile kohe kusagilt uued pakid.

Õlle-narkomüüjatele pakuvad Ramblal tugevat konkurentsi eranditult musta nahavärviga prostituudid, kes kahe-kolmekaupa igal Ramblat ääristaval tänavanurgal seisavad ning oma teenuseid pakuvad. Mõned neist on väga agressiivsed. Nad ripuvad konkreetselt mööduvatel meestel seljas ega lase neil edasi minna. Mõned näiteks haarasid mööduvatel keskealistel turistimeestel 'tervituseks' kubemepiirkonnast. Meie hostelis oli keegi WC seinale kirjutanud: Watch out for the bitches on las Ramblas. Pickpocketing. Ma täitsa usun, et paljud mehed võisid tülikast seljas rippunud prostituudist lahti saades hiljem märgata, et nende rahakott on kadunud.

Hhhispaanias on hhhirrrmsad hhhooovihhmahhhoood

Jaahah, nüüd tuli pikem paus sisse.
Möödunud nädalavahetuse veetsin Dresdeni külje all Cossebaudes, kus elab üks meie tuttav perekond. Tegemist on mu ema lapsepõlveaegse kirjasõbra perega. Kuus aastat tagasi suvel elasin kuu aega nende pool. Aastal 2005 käisime Olliga oma Saksamaa tripi ajal ka neil korraks külas. Seekord oli siis kolmas kord.
Või noh, tegelikult tuleks vist siia juurde lugeda ka kaks minu päris esimest reisi nende poole, kui ma olin umbes 3-6-aastane ja oli veel Nõukogude aeg. Ida-Saksa poolele sai tol ajal ikka liikuda, kui selleks vastav luba anti. Esimest korda ma praktiliselt ei mäletagi, see oli rongiga Leningradi kaudu ja võisin siis tõesti vaid aastat kolm vana olla. Teine reis neile külla oli ühe tuttava mehe autoga, siis olin küll pisut suurem, kuid tõenäoliselt olin ka siis veel koolieelik. Tol korral ostis pereema minule ja mu õele Barbied. Meie esimesed Barbied. Ajal, mil Eestis polnud sellisest nukust enamik lastest veel kuulnudki. Me ei võtnud neid karbistki välja kuude viisi. Oleks tahtnud muidugi, aga kartsime neid ära määrida. Ja lasteaeda ei tohtinud me neid iseenesest mõistetavalt kaasa võtta. Jaa, olid ajad. Nüüd on igal väiksel tüdrukutirtsul 6-8 Barbiet ja moes on mingid jubedad Bratzied või kuidas iganes nende nime ka ei kirjutata. Sellised koledate punnis silmadega. Fuih!

No igatahes, nädalavahetus oli täitsa tore. Käisime pereema Marliesiga jalgrattaga sõitmas. Dresdenini, sealt üle Elbe ja tagasi jõe äärt pidi läbi Radebeuli linnakese, mille peatänav on täis imearmsaid väikesi maju. Radebeulis on päris palju veinikeldreid. Cossebaudestki on näha teisel pool jõge mäekünkal viinapuuistandusi ja nende kohal uhkeid lossi moodi restorane. Sõitsime mööda ka paisjärvest, kus kuus aastat tagasi ülepäeviti suure ringi ujusime. Tänu nendele pikkadele ujumisringidele õppisin end sügavas vees usaldama.

Rapsipõllud kollendasid, jõgi voolas rahulikult oma sängis ja kahel pool selle kaldaid on mäekünkad viinapuude ja armsate majadega. Kõik oli samamoodi kui 6 aastat tagasi. Nagu oleks aeg seisma jäänud.


Pärastlõunal käisime külakirikus, kus koguduse lapsed etendasid muusikali. Nad olid hästi püüdlikud ja armsad.
Parajasti toimus Cossebaudes ka kevadine Õielaat, kus mängis bänd. Eri putkadest sai osta õlut ja bratwursti, jäätist ning muud laadakraami. Sai ka loosi tõmmata. Minu viiest loosist võitis vaid üks. Sain saksakeelse kalatoitude kokaraamatu. Kahjuks on seal pisut liiga peened toidud. Vaevalt, et ma väga tihti homaari, merekarpe ja kalmaare valmistan. Aga kingitud hobuse suu haisebki tihti. (autori mugandus tuntud vanarahvatarkusest)

Üks ülimalt armas kaheaastane poiss, kes alles õpib rääkima ja oskas peaaegu et öelda mu nime õigesti

Õhtu lõppes õhtusöögiga ühes kenas endisesse lossiparki rajatud restoranis Dresdeni külje all.

Pühapäeval läksin Dresdeni peale kolama. Teel bussiga linna nägin, et ühel platsil oli ringikujuliselt hulk inimesi mingite pikkade tokkidega. Sain aru, et need on spinningud, mida nad loobivad. Arvasin, et ju seal on mingi pisike tiik, kust kala püütakse. Lähemale jõudes nägin, et seal polnud vett ollagi, niisama sileda muru peal vehklesid. Ju see oli mingi kalastamiskursus või midagi sellist. Aga veider oli vaadata ullikesi sakslasi, kes kuival maal spinninguga kala üritavad püüda. Hea, et keegi veel konksuga teise silma ei tabanud.

Kui Cossebaudes ja selle ümbruses oli kõik nii, nagu varem, siis Dresdenis on vahepealse ajaga palju muutunud. Palju on lammutatud vanu hooneid ja asemele ehitatud uusi moodsaid (miks need viimasel ajal alati kõik klaasist on?)

Kesklinnas äsja maha lammutatud hoone jäänused

Zwinger oli oma vanas headuses. Liivakivist hoonete igavene häda on see, et niipea, kui mingi jupp sellest ära puhastatakse, siis senikaua, kui teist osa puhastatakse, tõmbub esimene juba jälle tumedaks.

Zwinger

Vasakult: kuningaloss, selle juurde kuuluv kirik ning paremal taga Semperoper

Kõige võimsama mulje jättis muidugi Frauenkirche. See linna ilusaim kirik põles Teises maailmasõjas Dresdeni pommitamise ajal maatasa, nagu kogu ülejäänud linngi. Aastakümneid, kogu DDR aja, oli keset vanalinna kiriku asemel üks suur rohtukasvanud varemetehunnik. Pärast müüri langemist ja Saksamaa taasühinemist otsustati kirik algsel kujul taastada. Selle käigus taheti kasutada võimalikult palju algseid kive. Varemetest korjati välja ning nummerdati terved kivid ning need seisid aastaid suurtes 'riiulites' keset vanalinna platsi. Taastamisööd algasid 90-ndate alguses ja kestsid kokku 13 aastat. Kirik pühitseti uuesti sisse 2005. aastal.

Nägin kunagi väiksena neid suuri kiviriiuleid, nägin poole peal olevat kirkut 2003. aastal, nägin 2005. aastal väljast juba praktiliselt valmis olnud kirikut, kuid siis olid ikka veel tellinguid ümber. Ja nüüd on kirik täielikult valmis. See on tõesti uhke ehitis. Eriti just emotsionaalse väärtuse pärast, mida see endas kannab.

Frauenkirche kogu oma hiilguses

Oleksin tahtnud ka kirikusse sisse kiigata, aga oma 30-meetrine järjekord pani mind meelt muutma. Oli pühapäeva lõunaaeg ja vanalinn kubises turistigruppidest. Ma ei tahtnud kalamehevesti, beeže lühikesi pükse, sokke ja sandaale kandvate vanapapide ning käekotti kiivalt kaenla all hoidvate tädidega võidu kirikusse tungida. Mõtlesin, et proovin hiljem uuesti, äkki siis oleks vähem rahvast. Hiljem tagasi tulles oli aga kirikus parajasti jumalateenistus ja ühtki niisama uudistajat sisse ei lastud.

Mind hämmastas, kui avaralt mõjub Dresdeni Uus turuplats, mis kõik need pikad aastad oli kiviriiulite all. On imeline mõelda, et kõik need majad seal ümberringi on põhimõtteliselt nullist uuesti üles ehitatud nii, nagu need kunagi olid. Sellegipoolest laiutab mitmete vanalinna kvartalite kohal suur auk, kus arheoloogilised väljakaevamised on eri staadiumites. Millalgi ehitatakse ka need kohad täis. Seda, kas kõik taastatakse endisel kujul või ehitatakse ka moodsaid hooneid, ma ei tea. Endiselt 'kaunistab' vanalinna Frauenkirche vahetus läheduses suur sotsialismiaegne Kultuuripalee. Aga eks seegi näotu karp on oma ajastu peegel ja moodustab seeda osa linna ajaloost.

Nagu öeldud, turiste oli vanalinn paksult täis. Palju oli ka venelasi liikumas. Mind pani muigama suur silt, mille tänaval suveniire müütanud mehed üles olid sättinud: mõ gavarim pa-russki. Neil läks äri kindlasti hästi.
Mingi hetk küsisid ühed turistid mult teed Frauenkirche juurde. Ilusas saksa keeles. Näitasin neile suuna kätte, mainides, et tegelikult ma pole kohalik. Selle peale küsis seltskond, et kust ma siis pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Siis nemad, et oh, meie oleme Soomest. Edasi läks jutt juba soome keeles. Kurt juhatab pimedale teed.

Vaade vanalinnale ja Elbe jõele Neustadti viivalt sillalt.

Vanal turuplatsil toimus parajasti kevadlaat. Lugematu arv kioskeid, kus müüdi kõikvõimalikku träna ja muidugi õlut ja bratwursti. Ilma nendeta ei saaks vist hakkama ükski Saksamaa vabaõhuüritus.
Käisin tiiru ka Dresdeni ostlemispiirkonnas, ka sinna oli tekkinud hulgaliselt uhiuusi klaashooneid, millest mitmed seisid täiesti tühjana, suured sildid akendel 'Zu vermieten'. Praegusel ajal pole neilgi vist üürnikke jalaga segada.
Ka pearaudteejaama remont on nüüdseks peaaegu valmis. 2003. aastal oli kogu hoone praktiliselt tellingute all.

Jupike möödunud aegadest keset klaasi ja purskkaevujugasid

Otsisin üles Dresdeni hügieenimuuseumi. See oli päris vinge koht. Seal oli külalisnäitus teemal sõda ja meditsiin. Ja püsiväljapanek inimese kehast, organitest, toitumisest, sünnitamisest, seksuaalsusest, surmast, juustest, nägemisest-kuulmisest jne. Hästi põnev oli, seal oleks võinud palju aega veeta, kuid kahjuks jäi mul lõpus aega väheks. Pidin hakkama tagasi minema, et Cossebaudes veel asjad pakkida ja õhtuse rongi peale jõuda.

Oli tore jälle Dresdenis käia. Huvitav on jälgida, kuidas linn muutub ja areneb. Aga eks see ole samamoodi igal pool. Ka 15 aastat tagasi viimati Tartus või Tallinnas käinu ei tunneks linna enam äragi. Tõenäoliselt lähen siin oleku jooksul veel korra Dresdenisse, meid kutsutakse ikka ja jälle lahkelt külla. Kuna Olli oli seekord Tartus jooksurekordeid purustamas, tuleb tema ka kaasa võtta ja uuesti minna.
Pruukostiks sain tagasiteele kaasa 2 liitrit nende enda koduaua viinapuude marjadest valmistatud veini, mis on muideks väga hea.

Vein, mis hetkel me köögilaual seisab, on pärit nende väätide marjadest

Mul tekkis plaan teha road trip - üürida auto mai viimaseks nädalavahetuseks ja käia Heidelbergis, miks mitte ka Düsseldorfis ja Mannheimis ning võibolla põrutada otsaga lausa Bodenseeni. Kuigi autoga minna oleks igal juhul odavam ja kiirem kui rongiga, on kahepeale auto üür natuke kallis. Ööbima peaks ju ka kusagil ja bensiinile kulub ka... Nii et oleks vaja lisaks inimesi, kellega kulusid jagada. Võtsin poolakatega ühendust, aga nemad pole mulle musta ega valget vastanud. Miski ütleb mulle, et nad pole tulijad. Siinsed soomlased ei ole ka hea variant, kuna varasematest juttudest oleme aru saanud, et Pekka arvates reisimine on nõme ja Jukka on jällegi nii igav inimene, et tõenäoliselt kujuneks 4 päeva temaga ühes autos olemine võrdlemisi piinarikkaks. Ühesõnaga, meil on inimesi vaja. 2-3 tükki. Ja ruttu! Soovitatavalt oleks neil ka pisut raha, et kulusid jagada. Anyone?

Täna oli Olli sünnipäev. Päevakangelane lauldi üles maasikate ja küünaldega tordiga (kuigi ma kahtlustan, et ta oli poolärkvel juba pikemat aega, enne kui ma kööki salaja kolistama läksin).

Ja homme läheb lahti. Barceloonaaa, siite me tuleme! (Mul kõlab praegu peas Freddie Mercury ja Montserrat Caballé' lugu.)
Couch surfingu kaudu ei õnnestunud öömaja leida. Proovisime 10 inimest, aga kõik vastasid eitavalt. Niipalju siis sellest. Õnneks oli hostelis, kus mõned aastad tagasi kogu konverentsiseltskonnaga ööbisime, veel mõned vabad kohad. See asub täpselt La Rambla ääres. Arvestades seda, kui suur on Barcelona ja kui palju käib siin turiste, oleks võinud arvata, et suure konkurentsi peale on ka ööbimishinnad madalamad, aga ju siis tavalised turureeglid Hispaania puhul ei kehti.
Õde saatis äsja sõnumi, et nädalalõpuks lubatakse Katalooniasse suuri hoovihmasid. No tänks. Aga me ei lase sel ennast heidutada.
Adios!

Pekka, Jukka, poolakad ja Himmler

Jaa, et siis volbriöö oli.
Üks siinne Soomest pärit poiss kutsus meid külla. Tal olid veel parajasti paar sõpra Soomest külas ja Olli kutsus sinna veel ühe siinse vahetus-soomlase. Ja vappu võis alata (soomlased kutsuvad volbrit vappuks, mille nad on omakorda võtnud üle soome-rootslastelt - vappen). Vappu on Soome noorte aasta tähtsaim pidu - tähtsam kui jaanipäev, tähtsam kui jõulud või uusaasta, tähtsam kui elu ise! Nii et seda tuli vääriliselt tähistada.

Et asjad liiga segaseks ei läheks, tuleb vist soomlastele nimed panna. Me tunneme siin kahte soomlast. Üks neist on pärit Turu lähedalt, ta on olnud Leipzigis juba sügissemestrist saadik ning üldiselt võiks teda iseloomustada sõnaga 'hull'. Olgu tema nimi näiteks Pekka.
Teine soomlane on siin olnud umbes sama kaua kui meie. Tema on Kuopiost ja õpib proviisoriks. Ta on selline... noh, ta küpsetas meile pontšikuid. Tema pool käisimegi vappuõhtul külas. Olgu tema nimi Jukka.

Üldiselt Saksamaal volbriööd eriti ei tähistata. Siin on see päev pigem poliitilise maiguga. Nagu prof. Bentele ütles, polnud maipühade tekkimine muud kui üks suur töölisrühmade PR-üritus. Päris hästi läinud neil siis ju. Pool maailma tähistab maipühi, kuigi paljudes kohtades on see muutunud kujul.
1. mai uudistest võis lugeda, et Berliinis ja Hamburgis olid võrdlemisi suured rahvarahutused, päris mitmed said kannatada. Märulipolitseinike ketid, põlevad prügikastid, lendavate kivide ja pudelite rahe, katkised aknad... Täismäng. Samas see aasta olevat vaikne olnud võrreldes eelnevate aastate meeleavaldustega.

Täpselt selle hoone vastas, kus me vapput tähistasime, asub Leipzigi vana messipiirkond ja volbriõhtul toimus seal rassismivastane kontsertüritus. Noori oli kõvasti - punkareid ja niisama kirjusid ning sulelisi. Kohal olid ka kohalikud neonatsid. Kuna selline üritus võib olla võrdlemisi plahvatusohtlik, oli kogu messiala politseiautodega palistatud. Selle maja ees, kus meie pidutsesime, oli isegi rühm täisvarustuses märulipolitseinikke valmis reageerima, kui asi peaks tõsisemaid pöördeid võtma hakkama.
Tundub, et Leipzigis lõppes see üritus siiski rahulikult, sest kui kella 12-1 ajal öösel soomlase korterinaabrid koju saabusid, rääkisid nad, et olid kontserdialalt korraks läbi põiganud, aga üritus oli juba läbi ning rahvas laiali läinud.


Seda, et alkohol siin poest ostes odav on, olen vist juba kunagi maininud. Soomega võrreldes vähemalt. Meie siinsest kodupoest saab odavaima veinipudeli 1.59-ga. Kalleim on kusagil 4 euro ringis. Loomulikult on ka siin võimalik osta 20-euroseid veine, aga meie kodusupermarketis selliseid ei müüda.
Kuna Soomes jääb kõige odavam veinipudel 5-6 euro vahemikku, võiks siin ju endale sama hinna eest juba päris head veini lubada. Aga me oleme kokkuhoidlikud, siiani pole siin veini eest üle 3 euro maksnud. Seekord otsustasime, et priiskame ja ostame 3-eurose veini. Strateegia oli, et teise pudeli veini võib aga juba odava osta, sest siis pole maitse peentest nüanssidest niikuinii enam aru saada.

Mäletan sellega seoses üht lugu, kuidas veiniklubi liikmed käisid kord koos kusagil välismaal veinireisil. Bussiga. Loomulikult prooviti erinevaid veine kogu sõidu vältel. Seltskonnas oli ka tõelisi veinigurmaane, kes jõid ainult parimatest parimaid veine. Isegi bussireisil ei soostunud nad jooma veini plasttopsikust või pudelist, vaid kõigil oli oma veiniklaas kodunt kaasa võetud. Kui maitstud olid juba mitmeid eri veine, otsustasid mõned reisisellid teha väikese testi ja valasid veiniklubi presidendi veiniklaasi mingit jõledat odavat pakiveini, mida saab mõnel pool lausa alla ühe eurose hinnaga. Ja palusid maitsta. Veiniklubi president oli maitsnud ja nuhutanud, aga oli lõpuks leidnud, et ikka päris hea vein on.
Hehee, nii et teatud tingimustel võib ka pakivein väga hea olla.

Vappu-peo meeleolu oli lõbus. Meie võõrustaja oli juba nädal enne vapput sima käima pannud ning küpsetas pontšikuid (ma tahaks pöörata tähelepanu faktile, et tegemist on meesterahvaga).
Sima on magus kullakarva karastusjook veest, suhkrust, sidrunist ja pärmist, kuhu pannakse ka mõned rosinad. Seda juuakse Soomes vappu ajal. Pontšikud maitsesid üllatavalt hästi, sima oli küll ehk pisut kaua käärinud, kuid siiski joodav. Joogis oli nii kõva vurts sees, et soomlase sakslannast korterinaaber sai simapudelit lahti keerates korgi täie hooga endale silma. Päris hull.

Öösel läksime edasi veel jalgsi ühte baari, kus Pekka semud parajasti olid. Teekond oli pikem, kui arvasime. Kõndisime peaaegu tund aega. Baaris mängis Olli ühe itaallasega sakslaste vastu lauajalgpalli. Nad said sakslatelt pähe 11-0. Piinlik.

Reede õhtul läksin erakordselt vara magama - 23 paiku. Lubasin endale hommikul kell 9 ärgata, mitte 10.30-11 paiku, nagu tavaliselt. Hommikul tulingi 9 ajal üles, tundsin end värske ja puhanuna. Oli imeline mõelda, et kell on alles 9 ja ma olen juba üleval ning terve päev on veel ees. Sõin hommikusöögi, pesin hambad, lugesin natuke....ja jäin uuesti magama. Ärkasin, kui kell oli 11.15. Hmm...
Aga sellegipoolest, mõelda vaid, et olin selle suurepärase hommiku jooksul jõudnud juba üles tõusta, süüa, hambad pesta, lugeda ja teha uinaku! Missugune efektiivsus! Käisin tunnikese jooksuringil ja kell oli ikkagi alles 13, kui tagasi tulin. Endiselt veel oli päev poisike.
Seejärel läksime poolakatega parki piknikule. Seal oli aga lisaks neile ka suurem seltskond muid vahetustudengeid. Päike oli kuum ja mõnus, meie kaasa võetud cous-cousi salat viis keele alla ja niisamagi oli tõeliselt hea olla.
Mingi poissmeeste õhtu seltskond tuli mööda ja palus, et kõik oma keeles peigmehele õnnitlusi kirjutaks. Olli kirjutas mehe märkmikusse GAME OVER. Huvitav, mida ta küll sellega mõtles.
Lasin peigmehel ühtlasi kududa ka paar silmust sellest lapist, mida parajasti lapiteki jaoks teen. Küll vaesed lapsed Venemaal võivad rõõmustada, et tulevane naisemees kudus nende tekki 5 silmust (mis, kurat võtaks, olid liiga lõdvad ja on seetõttu muidu ühtlasest pinnast selgelt eristatavad) .

****
Meiega samal korrusel elab üks noor perekond. Olli ristis pereisa Himmleriks. Ja tõepoolest, sarnasus on hämmastav! See Himmler on kahtlane vend, ma ütlen teile. Esiteks, ma ei saa aru, mitu last tal on. Mulle tundub, et kaks, aga vahepeal on neid vist rohkem. Eile me jõudsime teooriani, et Himmler käib lapsi röövimas, kui nägime teda vastas asuva maja hoovist ühe lapsega meie maja poole tulemas.

Teiseks, ma ei saa aru, kas ta on moodne kodune isa või käib ta tööl kah. Iga viimane kui üks päev, tihti ka keset päeva, kantseldab ta oma lapsi, kes hoovis ja eriti meie ukse taga koridoris 'Mamaaaaa' lõugavad. Himmler on kogu aeg hoovis. Pole päeva, kui teda näha ei oleks. Ta vist elabki seal. Isegi vihmase ilmaga ükspäev istus ta hoovi viiva trepi peal, mis on kohe meie korteriukse kõrval. Teate, kus ma ehmatasin, kui tulin korterist välja ja mingi kapuutsiga koll istus ukse ees. Samas, meid tervitab Himmler alati sõbraliku naeratuse saatel. Selles mõttes tundub ta sõbralik tüüp.

Himmler kas pildistab oma lapsi, loeb raamatuid või Lidli reklaamlehte, mängib lastega, joob õlut ning ajab naabrimeestega juttu või siis grillib. Saate te aru, see mees ajab üle päeva endale grillvorsti ja -liha näost sisse. Täna hommikul oli Himmler taas hoovis, kuid seekord oli tal kaasas kaks pitsakarpi. Himmler sõi pitsat! Himmler on see, kes paneb pesu kuivama ja viibib alati rõdul või hoovis, ta on lihtsalt igal pool. IGAL POOL.

Muidu poleks mul selle vastu midagi, see on tegelt isegi naljakas. Probleem on selles, et meie korter asub esimesel korrusel ja rõdu ning köögiaknad asuvad hoovi poole. Need ei asu maapinnast väga kõrgel, nii et hoovis olijad võivad pidevalt näha igat meie liigutust köögis. Ma olen harjunud suurema privaatsusega. Rõdul on võimalik iga möödujaga kätt suruda. Nii et kuigi päike paistab pärastlõunal mõnusalt rõdule, ei saa seal päikese käes istuda, kui ei taha, et Himmler või mõni muu tihti hoovis käiv majaelanik (enamasti just mehed) sind ammuli sui vahiks.
Heil Himmler!

Ootamatu kohtumine pargiteel

Ühel päeval jäi silma taas üks Saksamaa veidrus. Varem on olnud juttu siinsetest Sprechzeitidest, kuidas tundub, et igal inimesel on siinmail oma vastuvõtuaeg.
See fenomen saavutas oma kliimaksi, kui märkasime, et vastuvõtuaeg pole mitte ainult inimestel, vaid ka asjadel.

Nimelt käisime taarat klaasikogumiskonteinerisse viskamas ja nägime konteineritel silte, mille kohaselt prügikasti võib taarat visata E-L hommikul kell 7-13, siis on kahetunnine lõunapaus ning siis veel kell 15-20. Pühapäeviti, riigipühadel ning väljaspool ettenähtud kellaaegu klaasi konteinerisse visata ei tohi.

Oi me naersime. Prügikast, millel on oma vastuvõtuajad ning kahetunnine lõunapaus! Pühapeäviti, riigipühadel ja väljaspool vastuvõtuaega mitte tülitada. Hihihi.

Meil läks napilt, õnneks oli laupäev ja just enne konteineriteni jõudmist lõi lähedal asuva kiriku kell veerandtundi üle kella kolme. Nii et nibin-nabin jõudsime. Vastuvõtuaeg oli juba 15 minutit käinud. Mõelda vaid, kui oleksime tulnud näiteks pool tundi varem. Oleksime pidanud oma taarakilekottidega konteineri kõrval seisma ja ootama, millal vastuvõtuaeg pihta hakkab.


Ma saan ju aru, eksole, et elamurajoonis pole just kõige toredam, kui keegi hommikul kell 5 su akna all klaasitaarat suure kolinaga konteinerisse loobib, või siis näiteks öösel kell12. Aga see, et sellised asjad suurte siltidega reglementeeritud on, on minu jaoks lihtsalt koomiline. Inimesel on ju endal ka nii palju mõistust peas, et ei lähe keset ööd taaraga kolistama. Ja kui mõni loll seda siiski teeb, siis vaevalt see silt teda takistab. Aga et keset päeva on kahetunnine paus ning riigipühad ja pühapäevad...Ma palun, see ei ole normaalne.
Seda asja, nagu ka paljusid teisi asju siin, tuleb vist huumoriga võtta. Kui neisse tõsiselt suhtuda, läheks peast lolliks.


Olen mitu korda mõelnud, et kui kõkides muudes asjades on sakslased nii ettevaatlikud ja tähelepanelikud, et kõik on reglementeeritud ning ordnung muudkui koguaeg igal pool, siis miks nad pole siiamaani veel kehtestanud üldist (ka päevase aja) autotulede kohustust?

Ma saan aru, et Saksamaal pole nii pime kui Eestis ja näiteks Skandinaaviamaades, mistõttu pole see autojuhi seisukohast vajalik. Alles siin olen aga aru saanud, kuivõrd vajalikud on autotuled jalakäija seisukohast. Nimelt olen märganud, kui keeruline on eristada liikuvaid autosid tänavate äärde pargitud seisvate autode hulgast, kuna need kõik on ilma tuledeta. Samuti on raske hinnata tuledeta sõitvate autode kiirust, et teada, kas jõuan veel üle tee minna või peaks auto ära ootama.

Huvitav, kas olen lihtsalt tuledega nii ära harjunud, et aju automaatselt eeldab, et tuledega auto liigub ning tuledeta seisab või on tuledel ka reaalselt võime aidata kaasa liikumiskiiruse hindamisele. Oleks põnev teada saada.


Päev pärast muuseumiööd tulid meile külla ühed meie perekonnatuttavad Dresdenist, kelle juures aastaid tagasi ühel suvel elasin. Marlies tõi mulle oma vanu lõngu, nii et nüüd on mul veel rohkem materjali, millest lappe kududa. Juhhuu!
Käisime tuttavatega Panomeetris. See on saanud oma nime kahest asjast: panoraam ja Gasometer. Ehk siis Panometer.
Gasometer on suur ringikujuline hoone, mis meenutab pisut kolosseumi. Selliseid on Leipzigis vähemalt kolm, kui mitte rohkem. Kaks nendest on mahajäetud, katust pole, aknad on katki. Neis hoonetes on midagi, mis mind väga köidab. Üks nendest Gasomeetritest asub teel meie korteri juurde. Mäletan, et see oli esimene asi, mis rongiga Leipzigisse saabudes mulle linna siluetist silma torkas. Suur, katuseta metallsõrestikuga ümar hoone, millel on palju aknaid.

Meie kodutee äärde jääv Gasometer umbes kuu aega tagasi

Nendes Gasomeetrites hoiti gaasi, nagu nimestki järeldada võib. Kuidas, ma ei tea. On kuidagi veider ette kujutada, et gaas oli suurtes akendega hoonetes lihtsalt niisama vabalt hõljumas. Sest mis siis sai, kui mõni aken katki või niisama kogemata lahti läks? Või katus läbi lasi? Gaas oleks sealt ju kõik välja immitsenud. Või kui välk oleks sisse löönud? Kaboom! Nii et ei tea, kuidas see gaas seal täpselt oli, aga fakt on see, et sellised hooned toimisid gaasimahutitena.

Asisi-nimeline kunstnik on ühele Leipzigi Gasomeetritest leidnud huvitava rakenduse. Ta lasi hoonele uue põranda valada, katuse peale ehitada ning klaasid ette panna ning nüüd korraldab ta seal näitusi, kus on võimalik näha hiiglasuuri 360-kraadiseid maast-laeni panoraame. Teemad on erinevad. Esimene olevat olnud Himaalaja oma, eelmine oli Vana-Rooma panoraam ning alates aprillist saab näha Amazonase vihmametsa. Panoraamid on kolmemõõtmelised ning valgus vaheldub nii, et tekib kogu päikese ööpäevase liikumise illusioon.
Ka Dresdenis on Asisi samasuguse asja püsti pannud. Seal saab näha Dresdeni panoraami 18. sajandist.

Ühesõnaga, käisime siis Amazonase vihmametsa panoraami vaatamas. See oli päris kõva sõna. Sellise asja tegemine on ikka räigelt suur ettevõtmine. Seal näidati ka lühifilmi panoraami valmimise protsessist, mis oli täitsa asjalik - parajalt pikk, informatiivne, huvitav. Kui teinekord Leipzigisse (või Dresdenisse) satute ja teil on aega ning huvi, siis tasub kindlasti vaatamas käia.

Külalistega kohvikus söödud tiramisu ja vahukoorega kuum šokolaad tekitasid minus süümekaid, nii et läksin õhtul veel jooksma. Sinna loomaaia kõrval olevasse suurde parki, kus ma tavaliselt jooksmas olen käinud.
Tegin oma teist ringi, kui äkki nägin eemalt, et ühe puu otsas ronib mingi loom. Arvasin esialgu, et see on kass, sest esimest ringi tehes olin sama koha läheduses üht kassi hiilimas näinud. Siis aga vaatasin, et see on liiga suur, olemaks kass. Jäin seisma. Loom vaatas alla minu suunas. Näo piirkonnas mustad karvad, saba küllalt pikk ja musta-valge vöödiline.
Pesukaru!

Pesukaru
http://torontoist.com/attachments/toronto_patrickm/2006_10_05_raccoon.jpg

Pesukaru? Saksamaal? Hullult veider. Ma polnud küll sada protsenti kindel, aga minu teada pesukarud siinkandis ju ei ela. Kodus vaatasin netist järele ja ega ei ela üldiselt jah. Põhja-Ameerikas hoopis elavad. Euroopas olevat ka mingid väikesed kolooniad siin-seal tekkinud, kuid mulle tundub tõenäolisem, et see pesukaru oli pärit loomaaiast. Äkki pesukarul õnnestus kuidagi plehku panna. Huvitav, kas see on hea või halb asi...

Järjekordne pikk koolipäev sai läbi.
Viimane, reklaamikursuse loeng, oli täitsa hea. Vaatasime muuhulgas täna näiteid reklaamidest, mis on Saksamaal läbi aegade ilmunud.
Päris huvitav oli HB-mehikene, kes olevat Saksamaa kõige kuulsam reklaamitegelane läbi aegade. Tegemist on British American Tobacco tubakafirma HB sigarette reklaaminud mehikesega, kelle nimi on Bruno. Bruno reklaamiklippe näidati televiisoris ja kinos aastatel 1957-1984 ja need olid ülimalt populaarsed.
Klipid järgisid alati samasugust tegevusmustrit: Bruno teeb midagi, kuid tal lähevad asjad kogu aeg vussi. Selle peale ta ärritub meeletult ning kurjustab pidevalt arusaamatus keeles (vastava hääle saamiseks kasutati muide araabia keelt, mida mängiti tagurpidi mitmekordse kiirusega), kuni lõpuks ta tõuseb vihast sõna otseses mõttes õhku. Seepeale ütleb meeldivalt rahulik meeshääl kaadri tagant: „Halt, mein Freund! Wer wird denn gleich in die Luft gehen? Greife lieber zur HB!“
Ehk siis suitsu reklaamiti kui probleemide lahendajat ning rahustusvahendit. Sinna juurde veel selline naljakas tegelane ja voilà, toode müüb nii mis mühiseb.
Nautige!

Museumsnacht

Juba siis, kui Leipzigisse saabusime, olid tänavatel ja trammide reklaampindadel üleval reklaamid Leipzigi ja Halle ühise Museumsnachti kohta, mis pidi toimuma 25. aprillil. Kui põnevus nii pikalt ette üles kruvitakse, siis tuleb ju ometi minna. Seda enam, et mõned aastad tagasi võtsin Lübeckis ka samasugusest üritusest osa ning see oli täitsa vahva.

Ühel õhtul on kõik linna muuseumid poole ööni lahti (18.00-01.00) ja neid kõiki saab külastada ühise piletiga, mis õnneks ei maksa ülearu palju. Tudengipilet maksis näiteks 6 eurot ja tavapilet 8 eurot. Leipzigi ja Halle puhul oli võimalus sama piletiga külastada mõlema linna muuseume, mida ühtekokku oli valikus 65, neist 40 Leipzigis. Ühtlasi oli muuseumipilet ka ühistranspordipilet, et inimesed ei ummistaks autodega muuseumide-esiseid parkimisplatse.

Loomulikult ei jõua ühe õhtuga kõiki muuseume läbi käia, niisiis tuli teha valik.
Võtsime plaani linna ajaloomuuseumi Vanas raekojas, tahtsime korraks läbi hüpata ka kõrval asuvas Alte Börse majas, mis on vanim barokkehitis Leipzigis. Siis huvitas meid ka Egiptuse muuseum, Stasi kunagine hukkamispaik, fotograafiamuuseum, tinasõdurite muuseum ja Grassi - tarbekunsti muuseum. Ideaalvariandis lootsime jõuda läbi hüpata ka Schilleri majamuuseumist, millest me tihti parki minnes mööda kõnnime.

Oleksin tahtnud ka minna modernse kunsti muuseumisse, kuid sinna on iga kuu ühel päeval ka niisama tasuta sissepääs, nii et sinna võib ka kunagi hiljem minna. Lisaks olin juba algusest peale tahtnud käia Panomeetris, kuid see oli järgmise päeva programmis.

Nagu meile tavaks, ei jõudnud me linna enne kui kella 20 ajal, nii et 2 tundi väärtuslikku muuseumiaega oli juba nahka läinud. Rahvast liikus sel õhtul linnas märkimisväärselt palju ja muuseumide juures kihas veel eriti.

Linna ajaloomuuseum oli enam-vähem, põnevam kui väljapanek oli vana hoone ise. Minu jaoks oli seal kõige huvitavam Leipzigi veetorustike plaan kusagilt 17. sajandist koos näitega sellest, milline üks veetoru tollal välja nägi.

Altes Rathaus

Alte Börse oli kunagi kaupmeeste ühenduse kogunemiskoht. II MS-s hävines see täielikult, kuid ehitati hiljem uuesti üles. Maja fassaad on algupäraselt taastatud, kuid sees on vaid valged seinad ja üks suur lühter. Sel õhtul olid Börsihoones Bachi muusika kontserdid, aga hetkel, kui meie sinna sisse põikasime, oli kahe kontserdi vaheaeg ja saal tühi.

Alte Börse ja Vana raekoja tagakülg

Edasi käisime Egiptuse muuseumis, mis oli võrdlemisi pisike. Näituseruum oli pilgeni rahvast täis ja seal polnud õhku, mida hingata. Pakun, et temperatuur ruumis küündis kusagil 35 kraadini. Väljapanek koosnes ühe saksa uurija leidudest, mis koosnes põhiliselt väikestest egiptuse kujukestest, mis ta tõenäoliselt mõnest hauakambrist endaga kaasa oli toonud, et mitte öelda - varastanud.

Järgmisena tahtsime minna Stasi kunagisele hukkamispaigale, mis asus ühes Leipzigi suurtest kõledatest mahajäetud majadest, mis oli vaid sel ühel õhtul erakorraliselt külastajatele avatud. Kohale jõudes avastasime, et me polnud mitte ainukesed, kel oli samasugune plaan. Maja äärt pidi lookles umbes 70 meetri pikkune saba. Sisse lasti inimesi jupikaupa. Käisin eespool seisjatelt uurimas, mis seis on. Väljavaated polnud eriti rõõmustavad - korraga lastavat sisse umbes 40 inimest ja üks ringkäik kestvat kusagil 20-30 minutit. Hakkasin rahvast lugema. Meil oleks olnud lootust sisse pääseda alles neljanda grupi hulgas. Kell muudkui tiksus ja otsustasime vahepeal veel mõnes teises muuseumis ja siis tagasi tulla, lootuses et järjekord on hiljem lühem.

Kaardi kohaselt jäi samasse linnaossa veel tinasõdurite muuseum. Sõitsime trammiga peaagu liini lõppu. Välja astudes oli õhk tuntavalt külmem ja ümberringi haises lehmasõnniku järele. Väljas valitses pilkane pimedus. Kuhu me ometi sattunud olime?
Vaatasime ringi ja esialgu ei hakanud küll ühtki muuseumitaolist hoonet silma. Ainult linnaäärne elamurajoon. Hakkasime siis tänavat pidi minema ja õiget aadressi otsima. Asi muutus järjest kahtlasemaks. Äkki hakati kusagilt lähedusest rakette laskma. Otsustasime selles suunas veel natuke edasi vaadata. Lõpuks jõudsime ühe suurema hoone juurde. See oleks olnud nagu mingi suurem vana talu või karjamõis, aga ega pimedas hästi aru ka ei saanud. Maja siseõuelt nägime tinasõdurite muuseumi silti ja astusime sisse. Mees, kellele piletid ulatasime, vaatas meid ja pileteid võõrustava pilguga.
Te olete ikka avatud?
Jaa.
Kas me saame selle piletiga sisse?
Jaa.
Jäi mulje, nagu oleksime olnud ainukesed muuseumiöö külalised selles muuseumis. Väljapanek oli aga see-eest muljetavaldav. Tegemist oli ühe mehe kätetööga: piinliku detaili- ning ajaloolise täpsusega nikerdatud ning maalitud pisikesed tinakujud kujutasid erinevaid stseene eri ajastutest. Eriti palju oli ajaloolisi lahingustseene. Eri suurusega vitriinidesse oli paigutatud tuhandeid ja tuhandeid lahingutegevuses tinasõdureid. Eriti võimas oli Völkerschlachti repro. Sellel mehel pidi alles kannatlikkust olema kõiki sõdurite ja hobuste valamiseks vajalikke vorme meisterada, igaüks erinev; värvida ükshaaval kujudele näod, ajalooliselt õiged sõdurimundrid jms. Hämmastav!

Lahingustseene tinasõdurimuuseumist

Tagasiteel tinasõdurite juurest käisime veel korra piilumas Stasi hukkamispaika, kuid sissepääsusaba ei tundunud kahanenud olevat. Kahju, aga midagi polnud teha. Suundusime edasi Grassi muuseumisse. Hoone on suur ja ilus, sisehoovis põlesid tõrvikud, muuseumi vestibüülis mängis keegi saksofonil džässi.

Muuseumis oli mitu erinevat väljapanekut kokku neljal korrusel. Tarbekunsti väljapanek, erinevate rahvaste kultuuriloonäitus, muusikainstrumentide näitus läbi ajastute, näitus vananemisest ja sellesse suhtumisest eri kultuurides ning siis veel külalisnäitus Joe Colombo mööblidisainist. Ja aega kella 1-ni oli nii umbes tund.

Joe Colombo näitus oli tõsiselt vinge, sellel mehel olid pöörased ideed. Muuhulgas populariseeris 60.-70.-ndatel disainimaailmas laineid löönud mees kapselelamu kontseptsiooni. Umbes et eluks piisab vaid kahest mööbliühikust, mis on oma sisse-välja-tõmmatavate elementidega multifunktionaalsed ning mahuvad ära väga väiksele alale. Kabriolettvoodi, millele tõmmatakse päevaks katus peale; samasugune WC/vannituba kodus, nagu need on laevakajutites; kapi sisse haihtuvad voodid ning nende asemele ilmuvad toolid ning laud. Hull või geniaalne?

Kabriolettvoodi ja Asko jaoks disainitud multifunktionaalne diivan-tugitool-kušett

Tarbekunsti väljapaneku jõudsime ka ära vaadata, kuid vananemise näituse pidime sõna otseses mõttes läbi jooksma, sest paari minuti pärast hakkasid nad juba sulgema. Kahju, seda oleks tahtnud rahulikult silmitseda. Pakun, et seal näidati asju läbi õige perspektiivi - Lääne suhtumine vananemisesse vs eri kultuurid Aasias või Ladina-Ameerikas.
Muusikainstrumentide ja kultuurilugudeni me üldse ei jõudnudki.

Paar kohvitassi

Kuju kujuks, aga mind vaimustas nende värvide kontrast

5 tundi muuseumide külastust sai läbi kuidagi liiga äkki. Samas, Grassist välja tulles tajusime ise ka, et tegelikult oleme omadega täiesti läbi, lihtsalt enne polnud mahti seda tähele panna.
Oli mõnus õhtu.

Jenkki - Soome saadik hädaolukorras

Peenisekujuline klaasist kõrghoone keset linna; Kolumbuse kuju; geniaalse arhitekti veidra kujundusega aiad ning Püha Perekonna kirik; meeletult kallis, ent vapustatava valikuga turg; regatisadam; olümpiastaadion; kõrghooned, mille kohal asus kunagi prügimägi; pantomiimidega jalakäijate tänav; gooti linnaosa; uhked purskkaevud, muuseumid ja väljakud; vein ja tapas, Vahemeri...
Jah, arvasite ära. Barcelona. Ma lähen Barcelonasse! Mõned päevad tagasi käisin Ryanairi kodukal, ostsin piletid ja 18 päeva pärast viib lennuk meid Kataloonia pealinna. Kolm aastat tagasi käisin seal ühel konverentsil, kuid ettekannete järel tehtud käigud linnas võimaldasid Barcelonat vaid pisut nuusutada, aga mitte isu täis süüa. Nii et ei jäägi muud üle kui tagasi minna. Lennukipiletid Hispaaniasse ja tagasi olid ühtlasi minu sünnipäevakingiks Ollile. Vast ta rõõmustab selle üle rohkem, kui aluspükste ja dušigeeli üle, mis oleks teine kingivariant olnud.
Loodan, et meil saab olema üks tore pikk nädalavahetus.

No aga see näeb ju täpselt niimoodi välja!
Freudil oleks selle kohta ilmselt üht koma teist öelda.
http://farm2.static.flickr.com/1305/1322888029_2f3022a6f1.jpg?v=0

Sain sel nädalal kirja Leipzigi linnapealt, kes kirjutas, et kui tahan Euroopa Liidu parlamendivalimistel osaleda, pean end siinsesse nimekirja kandma.
Sain valijakaardi Soome EL-i parlamendivalimiste jaoks juba märtsis Soomes olles ning lisaks veel Eestist saadetud kutse osaleda valimistel Eesti kandidaadi poolt hääletades.
Täitsa pull värk. Eesti, Soome ja Saksamaa kõik kutsuvad osalema, aga mis riigi eest hääletada, on täitsa küsimus. Seda asja peab pisut mõtlema. Eesti eest oleks muidugi kõige südamelähedasem, aga samas selle nimel Berliini reisida oleks võrdlemisi kulukas ettevõtmine. Näis, mis saab. Valimisteni on veel omajagu aega.


Koos linnapea kirjaga potsatas postkasti veel üks teine kiri - ülimalt kena teade minu palavalt armastatud kirjastuselt, mis teatas mulle nüüd, et olen nende firma klient ja nad rõõmustavad väga minu 14-kuulise ajalehetellimuse üle ning võin õige pea hakata ootama oma esimest saadetist neilt. Nii puhtjuhuslikult saadeti kiri mulle just siis, kui lepingu allakirjutamisest oli möödunud täpselt kaks nädalat ja üks päev. Kokkusattumus?
Pidin sügavalt sisse hingama, et mitte ärritusest niutsatada.
Ma saatsin neile kahe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist nii meili teel kui kirja teel teate lepingu lõpetamisest. Sain isegi kirja kättesaamise kinnituse ja seda kõike enne, kui kaks nädalat täis olid tiksunud. Ja nad JULGEVAD ikka veel mulle saata sellise kirja??? Nüüd sai mu mõõt täis.

(Ahjaa, nüüd oleks selleks vist sobiv koht. Päike. Lilleke, väike nunnu kitsetalleke, liblikad, roosade kleitidega beebid.)

Võtsin kõik oma tõenduspaberid kaasa, tormasin panka ja palusin seal blokeerida kõik tehingud, mis see firma minu kontoga seoses teha üritab. Pank tegi firma kohta märke, aga see ei garanteerivat siiski, et mu kontolt midagi broneerida ei saaks. Mul paluti oma kontot järgida. Niipea, kui sealt midagi broneeritud on, tulgu ma tagasi panka ja broneerigu see summa rõõmsalt tagasi. See olevat igati seaduspärane.
Edasi helistasin ma sinna firmasse, kus kuulipilduja kiirusel saksa keelt vuristanud mees mulle vastas. Seletasin talle, milles asi ja küsisin, kuidas nad seletavad seda, et mulle selline tere-tulemast-kiri saadeti. Meesterahvas kinnitas, et kõik minu poolt räägitu vastab tõele ja tegelikult minu tellimus tühistataksegi, kuid lihtsalt nad polevat jõudnud minu juhtumit veel käsitleda, kuna neil olla niiiii meeletult palju kliente. Ja sellise tervituskirja saavat kõik inimesed, kes nendega lepingu sõlminud on.
Mees vabandas ja tühistas sealsamas mu tellimuse. Küsisin, kas saaksin selle kohta ka kirjaliku kinnituse. Mees ütles, et kinnitust nad mulle saata ei saa, aga kinnitas, et tellimus on tühistatud. Minu kõhkluse peale andis ta mulle ka oma nime, et saaksin selle üles kirjutada. Phäh, mis sellise nimi kah maksab. Aga no olgu. Enamat kui nende sõna mul hetkel ei ole. Küsisin lõpetuseks veelkord üle, et kas sain õigesti aru, et tellimus on kustutatud, mulle ei saadeta koju midagi ning ühtki senti mu kontolt ei puudutata. Mees ütles selge sõnaga jah.
Nüüd tuleb kolm korda üle õla sülitada ning loota, et see petufirma vähemalt mõnest oma lubadusest kinni peab. Aga isegi kui ei pea, siis kõik trumbid on must-valgel minu käes ning ma ei karda neid kasutada, kui nad veel vusserdada üritavad.


Reedel otsustasime minna suurelt välja reklaamitud Wilma korraldatavale semestrialguse peole. Peokoht oli kusagil võlvlagedega keldripubis, mis asus kesklinnast pisut eemal. Sissepääs asus pimedas ning võrdlemisi kahtlases hoovis. Palusime garderoobis mõlema jakid panna ühte nagisse kokku, maksime euro garderoobiraha ning saime vastu numbrilipiku.

Enda meelest läksime peole niigi võrdlemisi hilisel kellaajal, nii kusagil 23 ringis, kuigi pidu oli alanud mitu tundi varem. Sellest hoolimata oli kohas väga hõredalt rahvast, ehk nii 30 ringis. Kui baari tuled ja tantsuväljaku läheduses asunud sinine lamp välja arvata, oli keldribaar kottpime. Kuigi võiks eeldada, et kõrvalises baarid oleks hinnad pisut soodsamad, olid need isegi pisut kallimad. Kõik näod olid võõrad ja ega pimeduses polekski kedagi ära tundnud, kui just käsitsi kompama poleks läinud.

Poolkogemata sattusime kokku ühega nendest soomlastest, kellega siin tutvunud olime. Õhtu kulgeski temaga juttu ajades, kuigi õigem oleks öelda röökides, sest muusika lõugas nii kõvasti, et pool jutust läks kaduma. Pidu oli jura ja Wilmal polnud ka mitte mingit programmi peole organiseeritud, et inimesed kuidagi koopereeruda võiksid. Niisiis otsustasime minna kesklinna kuhugile vaiksemasse kohta edasi istuma.

Koopast väljudes nägime, missugune mass oli nüüd sissepääsu- ja garderoobisabas. Tundub, et siin algabki pidu alles 1 paiku öösel. Olli jäi nii meie ühise kui tolle teise soomlase numbrilipikutega garderoobisappa seisma. Me soomlasega läksime kumbki nina puuderdama. Kulus umbes kümme minutit. Kui Ollit ei tulnud, läksin vaatama, kuhu ta jääb. Olli seletas parajasti midagi garderoobineiuga. Too oli andnud minu jaki Ollile kätte, kuid tema enda jopet mitte. Neiu väitis, et kuna nagis oli kaks jopet, pidi meil ka kaks lipikut olema. Seda, et meile tõepoolest vaid üks lipik anti, nad ei uskunud.
Probleem oli, kuidas nüüd jope kätte saada. Neiu ei soostunud seda kuidagi teisiti andma, vaid nõudis tõestust, et tegemist on just Olli jopega.
Neiu küsis jope marki. Olli seda täpselt ei mäletanud, pakkus midagi huupi. Nää, wrong answer.
Neiu küsis, mis Ollil jopetaskus oli.
Muideks, kas sina näiteks mäletad, mis sul on praegu jopetaskus? Eriti veel sellise, mida eriti tihti ei kanna.
Olli ütles, et vist oli näts ja pastakas, rohkem ei mäleta.
Neiu ütles, et jah, pastakas ja näts on tõesti, aga need võisid sul ka suvalise pakkumise peale täppi minna. Üks asi on veel. Pead selle ütlema, teisiti ei saa ma uskuda, et see sinu jope on.
Olli mõtles, aga ei tulnud kuidagi meelde, mis seal veel olla võis.
Asjasse sekkusin ka mina. See on ju ometi naeruväärne, et nemad ise keerasid käkki, kui ei andnud teist lipikut, ja nüüd tuleb mängida mingit arva-ära-mis-su-taskus-on-mängu.
Üritasin eri viisidel selgitada, et see on tõesti Olli jope ja kui ei tule see üks asi meelde, kas siis tõesti kuidagi teisiti ei saa seda asja tõestada.
Tema ütles, et ma näidaku näiteks mingit pilti oma mobiilist, kus Ollil see jope seljas on.
Jestas. Andke andeks, aga ma tõesti ei kasuta mobiilifotokat peaaegu kunagi ja miks peaks mul seal üldse seal taoline pilt olema?
Siis tuli keegi Wilma organisatsiooni liikmetest ja küsis mult, milles asi. Hakkasin talle seletama. Samal ajal tuli garderoobineiu oma võre tagant välja ja nähvas, et kui me oleme huvitatud jope tagasisaamisest, siis äkki peaksime hoopis temaga asju ajama, mitte Wilma inimestega. Aarrghhh.
No kuidas siis tõendada? Äkki annaks selle nätsuga kuidagi edasi minna. Näts on Ollil tõenäoliselt Soomest ostetud ning eeldasin, et tegemist on ühega nendest hiiglasuurtest nätsukotikestest, mida Olli tavaliselt ostab. Arvasin, et tal on taskus Extra näts, mida müükse küll ka Saksamaal, kuid siin pole ma selliseid nätsupakendeid näinud, nagu Soomes on. Iga suvaline jopevaras ju ei peaks teadma, et tegemist on just Soomest ostetud nätsuga.
Koukisin siis kotist oma nätsupaki välja ja näitasin seda, et näete, see näts on Soomest ostetud ning seal taskus peaks sarnane olema. Soome näts on. Neiu vaatab korraks taskusse...
Aga ei, ei olevat üldse selline.
Boaah, no mis tal seal siis veel võib olla. Mis nätsu veel Soomes müüakse. Mõtle, mõtle, mõtle. Eee... Jenkki?
Jaa, see ongi! Palun, teie jope.
Te võite vist ise ka arvata, kui tobe sel hetkel kogu see situatsioon tundus. Mitte mingil muul viisil ei usuta, et tegemist on sinu jopega ja siis mingi nätsumark on ainuke, mis aitab olukorra lahendada.
Neiu üritas lõpuks asja siluda ja seletas, et ta lihtsalt pidi seda niimoodi pinnima, sest mõelda, kui keegi võõras oleks meie jopega niisama minema jalutanud... Me ei vaevunud erilist tänulikkust üles näitama ja olime rahul, et lõpuks ometi sellest urkast tulema saime.
Edasi ootas pea pooletunnine jalutuskäik kesklinna ja sulgemisel olevad baarid, millest ühes saime siiski veel pisut aega istuda.

Jenkki päästab päeva!
http://www.giftchaletauburn.com/shop/images/Website%20106.jpg

Te vist tahate teada, mis see kolmas asi seal taskus oli, mida Olli meenutada ei suutnud? Tegemist oli minu mälupulgaga, mida Olli üks päev laenas, et oma koolipabereid välja printida. Oleks teadnud, et tal see seal taskus on, oleks ma võinud seda viimse detailini kirjeldada.

Siit moraal: naised, edaspidi sobrage alati oma mehe riiete taskutes, sest kunagi ei või teada, millal kuri garderoobitädi taskute sisust detailset ülevaadet saada soovib. :)
Mehed selliseid asju ju nagunii ei mäleta.

Jaa, muidugi! Kutsikad, tibupojad, siristavad linnukesed, eee (help me out here..) küpsised?

***
Madrats on nüüdseks suht nukralt lössis ja kui sellele istuda, on tunne, nagu ise istuks põrandal, aga ümberringi oleksid padjad. Tuleb vist jälle pumpama hakata. Noh, vähemalt on hea teada, et paar nädalat peab madrats võrdlemisi rahuldavalt vastu. Väike õhukadu aja jooksul on selliste madratsite puhul vist normaalne. Pumba-pumba.

"See maitseb lehma järele."

Esmaspäeval sain oma lugemismaterjalid kätte. Mingi teine naine oli seekord. Veider, et kumbki neist sekretäridest pole aga see, kelle pilt osakonna kodukal sekretäri nime all avaldatud on. Kabinet on sama. Frau Lamm on uksele kirjutatud. Ühe inimese tööruum. Aga iga kord istub seal eri inimene sees. Põnev värk.

Esmaspäeval sai taas üks tänavalt möödujaid püüdev inimene mul sabast kinni. Et kas mul oleks aega vastata ühele küsimustikule. Eee.... Hakkasin juba ei ütlema, aga naine ütles ruttu, et see on mingi toote testimine, kus ma pean midagi maitsma. Nooooh, hea küll. Siin ei saa ju väga viltu minna. Tegin hiljuti Soomeski ühes singi testimises kaasa. Hea sink oli. Ja seekord juba tean end kaitsta, niipea kui hakatakse mingeid isikuandmeid küsima, ütlen neile head aega.

Järgnev oli muidugi jälle rohkem kui veider. Naine küsib, kui vana ma olen. Vastasin. Siis palub mul endaga kaasa tulla läbi sisehoovi mingisse majja.
Ma küsin, et kuhu me nüüd siis läheme.
-Ära muretse, ega ma sind ära ei röövi. Meie uurimiskeskus asub selles majas.
Lifti minnes palub naine mul valida mingi number 25 ja 35 vahel. Ma ütlen, et 28.
Siis küsib, et kas ma kasutan piimatooteid, eriti joogijogurteid.
Ütlen, et piimatooteid kasutan palju ja ka jogurtit, aga mitte joogijogurteid.
-Ütle lihtsalt et jaa, kasutad küll.
-Ei ütle, miks ma peaksin seda ütlema? Naine teeb oma paberitesse mingi märke.
-Kas sul on seedehäireid?
-Ei saa küll öelda, et oleks.
-Ütle lihtsalt jaa.
-Ei ütle, no miks ma peaks ütlema.
-Ega sellel uurimuse sisu jaoks vahet ei ole, ütle lihtsalt jaa.
- Tundub, et sulle tõesti meeldib su töö.

See on minu meelest äärmiselt kahtlane, kui inimene, kes kõnetab tänaval võõrast ja palub osaleda mingis uurimuses, ei tutvusta ennast nimeliselt, ei räägi, mis firmast ta on ja mida ta täpselt inimeselt palub ning kuidas see küsimustikule vastamise protsess täpselt käib. Kaua selleks aega kulub. See on ju elementaarne. Ja mina olen muidugi ka jobu, et ma kogu seda infot neilt ei küsinud, vaid läksin kaasa. Miks ma ometi ei õpi. Isegi kui kõik asjad polegi tüssamise eesmärgil tehtud, siis ikkagi. Kõike seda peaks tegelikult värbaja mulle ise kohe alguses rääkima, et inimese usaldus võita, aga kui tema seda ei see, peaksin mina talt ise küsima. No õnneks seekord polnud kusagil mingit konksu. Lihtsalt ebaprofessionaalne tegutsemine värbaja poolt.

Jõudsime siis nende büroosse. Edasi tuli minuga tegelema üks teine neiu. Värbaja hakkab tagasi alla minema, uusi vastajaid püüdma. Neiu küsib mu vanust. Tõmbasin kopsud juba vastamiseks õhku täis, kui veel uksel olev värbaja mulle paluvalt otsa vaatab. No hea küll. Olen 28.
Edasi läksime mingisse ruumi istuma, kus mulle esitati posu küsimusi eri piimatoodete brändide ja minu piimatoodete tarbimise kohta. Ja et kas mul ikka seedehäireid ka on. No jestas.
Laual oli Activia joogijogurti pudeli pilt.
Pärast esimest küsimusteportsu läks neiu toast välja ja tuli tagasi kahe purgiga, kust pidin maitsema. Edasi tulid küsimused toote maitseomaduste kohta.
Vastake palun, kuivõrd olete nõus järgnevate väidetega.
-Activia-sugused joogijogurtid parandavad minu tervist.
You must be kidding me.
-Ei ole üldse nõus.

Need polnud veel nii hullud, aga kui pidi hakkama ise vabas sõnastuses toodete häid ja halbu omadusi kirjeldama ning kahte toodet võrdlema, siis ei osanud küll suurt midagi öelda.
No mis ma öelda oskan, mõlemad maitsesid ühtemoodi. Vedel hapu piimajook. Maitsestamata. Valge. Mina ütleks, et see on keefir, aga nemad panevad selle väikse pudeli sisse ja nimetavad seda 'naturaalseks joogijogurtik's. Huvitav, kas tarbijatel on jogurtiga seoses positiivsemad assotsiatsioonid kui keefiriga. Võib täitsa olla. Minul näiteks pole keefiri vastu ka midagi.

-Miks see teine toode ei maitsenud nii hästi kui esimene?
-Sest see maitseb lehma järele.

Neiu vaatab mulle korraks suurte silmadega otsa, aga paneb siis öeldu kirja. No aga kuidas ma teisiti ütlen, et on selline spetsiifiline maitse, mis on tihti maapiimal, kuna seda pole eriliselt töödeldud. Selline udara maitse. Lauda maitse. Lehmakuse maitse. Lehma maitse, noh.

Küsimustikule vastatud, räägib neiu, et ta saab aru, mida ma selle lehma maitse all mõtlen. Et tema meelest on näiteks kitsejuustul ka spetsiifiline kitse ja lauda maitse.

Välja minnes paluti mul tänutäheks valida koridoris olevast riiulist väike meene.
Ülemisel riiulil olid dušigeelid ja šampoonid. Kahju, ma olin just 2 minutit enne seda, kui mind küsimustikule vastama paluti, tulnud drogeriipoest šampooni ja balsamit ostmast. Oleksin ma teadnud... Fotopaberiga ei ole ka nagu midagi suurt pihta hakata. Šokolaad, tee... Nojah. Võtsin siis nõudepesuvedeliku.

Mis tudengikaarti puutub, mulle tundub, et ma olen nüüd valgustatud. Ei ole lihtsad need asjad, aga nüüd ma vist mõikan. Otseloomulikult ei saa ma enda valgustamise eest tänada asjapulka, kellelt tudengikaardil järel käies algselt selle asja kohta küsisin. Olen targem hoopis tänu ühele seminarihoone administraatorile, kes mulle asja ära seletas.
Ühesõnaga, info, mis oli minule teada enne, kui saabus valgustatuse hetk:
Tudengikaardil on kaks kontot. Mhmh.
Üks on tudengisööklas maksmise konto, teine on paljundamise oma. Arusaadav.
Raha tuleb kaardile laadida. Olgu.
Ühelt kontolt saab raha kanda teisele kontole. Selge.

Eelmisel nädalal laadisin raamatukogus endale 5 eurot tudengikaardile. Tahtsin nüüd siis sellelt ühelt mis-iganes-kontolt raha teisele kontole üle kanda. Ekraan näitas, et mul on kontol 0.00 eurot. Eee. Läksin küsisin administraatorilt, et näete, tahan raha üle kanda, aga raha pole. Miks ei ole? Kandsin ju äsja arvele 5 eurot.
Ja siis tuli silmi avav selgitus.
Nimelt sain teada Kolm Suurt Tõde tudengikaardi kohta: 1) paljundamise kontolt printida ei saa. Tuleb välja, et reaalselt võib rääkida ikkagi kolmest kontost - söökla, printimise ja paljundamise kontod 2) erinevates kohtades raha laadides läheb raha eri kontodele. 3) Raha ei ole võimalik kõikidelt kontodelt kõikidele kontodele üle kanda.

Sain teada, et kuna laadisin raha oma kaardile raamatukogus, läks see raha minu koopiate tegemise kontole ning seda raha saangi ma üksnes selleks otstarbeks kasutada. Koopiakonto raha kuhugile üle kanda ei ole võimalik. (Loodame, et mul tekib selle semestri jooksul vajadus suurtes kogustes midagi paljundada, sest 5 euro eest saab päääris kõvasti koopiad teha.)

Selleks, et söökla kontole raha kanda, tuleb seda teha kas sööklates või ülikooli kohvikutes asuvate automaatide abil. Vaid söökla kontol olev raha on ülekantav ka printimise kontole. Selleks saab raha üle kanda automaatide abil, mis asuvad kusagil arvutibasseinide (siin nimetatakse arvutiruume computer pool'ideks) läheduses.

No huhh-huh. See vist ei tuleks kõne alla, et kui ühes punktis laed raha oma kaardile, siis see raha oleks seal kaardil ning kasutatav kõikide eri tegevuste puhul, mida ülikooli süsteemis teed. Selle asemel on automaadid, mille abil laadida paljundamise kontole, siis automaadid, millega laadida sööklakontot ja siis veel automaadid, kuhu raha reaalselt sisestada ei saa, aga millega on võimalik raha üle kanda. Ja kõik automaadid asuvad eri kohtades.
Kui ilmtingimata on vaja liigutada raha pidevalt eri kontode vahel, siis võiks seda ju vabalt liigutada kõigi kolme konto vahel. Või siis miks ei võiks ühendada paljundamise ja printimise kontosid, sest need on ju võrdlemisi sarnased tegevused.... Oijah. Kas nad tõesti pole selliste lihtsamate lahenduste peale ise tulnud? Loodan siiralt, et on mingi tehniline põhjendus, miks asi nii keeruliseks on aetud. Ja asja helgemat külge vaadates nüüd ma vähemalt tean, kuidas asi käib. Heureka!

Sain lõpuks kätte kinnituse selle kohta, et petturfirma on mu lepingu tühistamise kirja kätte saanud. Paberil oli allkiri ja tempel, et kiri anti üle 16. aprillil. Tagasi minu postkasti jõudis see alles 21. aprillil. Postis mulle öeldi tookord, et Saksamaa piires jõuab post kohale ühe päevaga. Kus see kättesaamise kinnitus ülejäänud 4 päeva oli? Ega sel nüüd enam erilist vahet ei ole. Olen nüüd nii kirjalikul teel koos koopiatega kui ka meilitsi õigeaegselt teatanud, et soovin lepingu tühistada. Endiselt pole firmalt endalt minu suunal ei kippu ega kõppu olnud. Tahaksin küll igaks juhuks saada ka kirjalikku kinnitust, et mu leping on lõpetatud, aga noh, senikaua kui minu postkasti ei tule ühtegi nende ajakirja ega ka ühtki kirja, mis mind kliendiks kuulutab, võib vist selle asja nüüd lõppenuks lugeda.

Nädalavahetusel ja selle nädala alguses lugesin artikleid, mis seminarideks läbi oli vaja lugeda. Saksakeelsed teaduslikud artiklid. Kas võib olla midagi meeldivamat.
Eile oli jälle pikk koolipäev. Olin õhtuks läbi kui läti raha. Seekordne loengupäev oli selles suhtes eriline, et pidin tegema ettekande. Oli vaja loetud tekstide põhjal kirjutada mingid teesid, avada nende taust ja siis need seminaris esitada ning õhutada seeläbi inimesed arutlema. Iiiik.

Slaidid õnnestus mul võrdlemisi arusaadavalt kirjutada, kui välja arvata tõik, et minu ühest lausest võis aru saada, et suhtekorraldajad on mootorid. Slaide vabalt kõneledes lahti seletada üritades olin enda meelest küll nagu mökitav lammas. Kolm tudengit ütlesid mulle pärast siiski, et sain väga hästi hakkama ja kõik oli arusaadav. Nääh, nad on kindlasti lihtsalt viisakad.

Õppejõuna on professor Bentele tõeliselt hea. Tema viis rääkida on huvitav, ta teab tõeliselt palju, on kursis erinevate valdkondadega ning oskab nendega seoseid luues tuua häid näited. Ta on vaimukas ja kaasatõmbav. Tudengid töötavad seminarides ja loengutes kaasa. Ma oma peas ka töötan kaasa ja näiteks eesti või inglise keeles osaleksin tõenäoliselt päris aktiivselt diskussioonides, aga no ei julge nokka lahti teha, kui tead, et ei oska oma mõtteid ilusateks saksakeelseteks lauseteks formuleerida. Oleks, et jutt käiks ilmast või turul käimisest või reisimisest, saaks ma kenasti räägitud. Aga no ei valda akadeemilist erialast sõnavara, mis jääb suhtekorralduse, ajakirjanduse, majanduse, eetika filosoofia ja reklaaminduse valdkonda. Ega's midagi, tuleb hakata aktiivselt lugema erialaseid saksakeelseid artikleid ja loengutes kõrvad kikkis endale erinevaid sõnu meelde jätta, vast siis hakkab tulema. Ja see esimene kord on ka tegelikult jäämurdja. Et kui korra oled unustanud põdemise ja lihtsalt suu lahti teinud, siis järgmine kord pole barjäär enam nii kõrge.

Kas teile tundub ka, et olen siiani peaaegu kõige suhtes olnud üdini kriitiline ja sarkastiline? Varsti hakkab see nokkimine kõige kallal mind ennastki tüütama. Peaks vist tooni muutma. Et päike ja heinamaa ning kallid ja musid kõigile. Ja väikesed lapsed ning õhupallid ja kutsikad ja vasikad ja tibupojad... Ja hare krishna. Zen. Kõlab paremini?