Mustikad. Mustikad? Mustikad!

Tulin äsja metsast. Läksin sinna, kui kell oli 11.45. Tean, sest vaatasin kella. Tulin tagasi, kui kell oli 15.45. Kuidagi väga ruttu läks aeg, ei saanud arugi, et olin seal lausa 4 tundi.
Mustikaid käisin korjamas. Käsitsi. Mulle need marjakombainid ei istu, jätavad pärast kõik mustikavarred kurvalt raagu ja igast sodi tuleb kaasa. Käsitsi saab valikuliselt korjata.

Mõned tähelepanekud:

- ämblikuvõrgud on ärritavad. Nad on paksud ja vastikult kleepuvad, jäädes käte, riiete ja kõige muu võimaliku külge kinni. Seetõttu arendasin välja tehnika, kus enne iga järgmise mustikapõõsa kallale minekut tõmbasin esmalt oma kummikuse jalaga põõsast kergelt üle ja sain need võrgud eest ära.

- ämblikuvõrgud on alati just kõige ilusamate ja suurte mustikataimede peal. Kas ämblikud punuvad oma võrku mustikate suhtes valikuliselt? On alles peenutsejad.

- mul ei oleks põhimõtteliselt midagi sääskede vastu, kui need a) ei piniseks kõrva ääres, tekitades sellega närvilist tõmblust
b) kui nende hammustuste kohad ei hakkaks sügelema. Minu poolest võivad nad mu verd imeda, kui tahavad, aga miks nad, tänamatud, selle koha enda järelt sügelema jätavad? Missugune jultumus! Seetõttu ongi ebameeldiv mõelda, et igaüks neist, kes mind hammustas, on seejärel soodsate tingimuste korral võimeline tooma ilmale umbes 150-200 järgmist sama nõmedat elukat.

Metsas oli tegelt tore. Ma käisin täitsa üksi. Eesmärgiks oli korjata 8 karbi jagu mustikaid. Miks just 8 karbi jagu? No ma ei teagi, alguses ma mõtlesin, et 10 karbi jagu, aga siis leidsin, et võib-olla on selleks vaja päris palju aega ja vaeva kulutada. 8 on juba ka suht piisavalt, seda enam, et kui hiljem pohlade valmides (siinkandis pole pohlahooaeg veel korralikult alanud) neid ka veel korjata, siis meile kahepeale on sellest küllalt.

Aga läks nii nagu läks, tulin metsast pilgeni täis 6-liitrise ämbriga. Ma arvan, et sealt saab lausa 15 karbi jagu marju. Oleneb muidugi karbi suurusest. Peab Olli emalt mõned karbid endale lunima. Mul pole ju varem vaja olnud enda majapidamist sellistega varustada. Noh, hetkel pole mul mingit majapidamist. Pole kööki ega külmkappigi, rääkimata sügavkülmast, nii et esmalt peab enda jao toppima Olli vanemate niigi pilgeni marju täis sügavkülmikutesse.

Minu saak

Ühesõnaga jah, mul oli plaanis ikka varem metsast ära tulla. Umbes siis kui olin metsas olnud juba ligi kolm tundi. Selg hakkas juba siis küürutamisest valutama ja ämber oli umbes 2/3 jagu täis. Alguses oli marju pigem hõredalt, kuna mustikate kõrghooaeg on siin nüüd vaikselt läbi saamas. Aga siis liikusin edasi uude kohta ja silmad haarasid igal sammul järjest rohkem ja järjest suuremaid mustikaid. Uskumatu! Igal pool, nii suured, nii palju!

Silmad hakkasid vilama, käed rapsisid ahnelt siit ja sealt suuri mustikaid ning ma muudkui korjasin ja korjasin. Vahepeal tuli juba tunne, nagu ma oleks Iti Nukitsamehe raamatust, kes nõiutud metsaäärel metsmaasikaid korjab. Umbes, et kui ma nüüd kohe ja veel kiiremini ja veel rohkem marju ei korja, siis muutuvad need järgmisel silmapilgul puulehtedeks ja olen kõigest ilma.


Selg oli selleks ajaks juba väga valus, ma ei saanud seda enam sirgugi. Lõpuks ma isegi ei üritanud, sest pärast sirutamist oli uuesti samasse asendisse langemine veelgi piinarikkam. Liipasin järjest uute rammusate marjapeotäitega ämbri ja mustikapõõsaste vahel, selg koukus, nagu Quasimodol. Kohati pani mu fanaatilisus mind ennastki muigama. Näiteks eelmisel aastal sattusin suppilovahverote (lehter-kukeseen) korjamisega ka nii õhinasse, et ei raatsinud metsast ära tulla, endal ämber ja kilekottki juba täis.
Mõtlesin, et maru hea, et ma õnnemängude ja kihlvedudega ei tegele, kui ma nii kergelt hasarti lähen ja ära ei suuda lõpetada. Aga tegelt, ma olen vist liiga ratsionaalne inimene selleks, et hasartmängude otsa komistada. Seente ja marjade puhul on see hea külg, et nendega on võiduvõimalused praktiliselt sada protsenti ja panused ei ole suured. Kaotada pole ju midagi. Nii et seente ja marjade korjamine on mulle täitsa sobiv hasartmäng.
Aga mustikad olid tõesti sama suured kui aretatud põllumustikad, väikse sõrmeotsa suurused. Ja maitse ikka nagu õigel metsamustikal.

Marjade ja seente korjamine annab positiivse laengu, sest on nii palju parem tunne võtta talvel sügavkülmast iseenda korjatud marju, mitte saada neid nt Olli ema käest. See on võidurikas rahulolutunne. Teadmine, et ma ise olen need marjad oma väikeste räpaste käekestega korjanud, on kohutavalt hea. Selline täiskasvanu tunne tuleb. Et suudan endale ise söögi lauale hankida.

Selles suhtes on viimasel ajal üldse suhteliselt hästi läinud. Kohe teisel õhtul pärast Soome jõudmist käisime Olli isa ja Olliga nende mökki juures kalal. Ja minul näkkas. Sain kusagil 1 kg koha. Ja pärast seda on Olli kahel korral toonud järvest haugi. Ühel korral ühe keskmise suurusega, teisel korral kaks tükki, millest üks oli päris pirakas. Mees toob leivakõrvase ise lauale, pole paha. Lisaks on näha, et kui näkkab, tekib ka tal hasart uuesti minna. Nüüd peabki Olli juba plaani nädalavahetusel uuesti järvele minna. Sellise asja puhul hakkab selline mõtlemine tööle, et esiteks, kala on maitsev ja tervislik toit, kuid lisaks on eriti hea mõelda, kui palju hoidsime raha kokku, kuna turult või poest ostes (eriti Soomes) peaks sama asja peale päris palju raha magama panema.

Minu (kmh-khm) püütud koha

Metsas käimisega on alati muidugi ka see riiete asi. Kapinurkadest otsitakse välja kõige koledamad vanad või kellegi teise hilbud ja need topitakse selga, missest et need omavahel üldse kokku ei sobi. Käiks nagu võistlus, kes suudab end kõige maitsetumalt ja rõvedamalt riidesse panna. Ja see on nii lõbus! Juba ainuüksi sellepärastki ei tohiks oma vanu riideid ära visata. Vähemalt mitte kõiki.

Stiilinäide

Mida rõvedam, seda parem

Kuna mu blogis on tükk aega vaikus olnud, võiks vist ka paar rida sellest kirjutada, mis vahepeal juhtunud on. Juhtunud on meeletult mõnus suvi. Just selline, kus sa tunned, et on lihtsalt nii hea olla, et paremat ei või tahta. Pärast Saksamaad olid Eestis ilusad suveilmad. Folki, häid sõpru ja mööda Eestit ringisõitmist mainisin juba varemgi. Eesti on nii ilus. Ma küll reisin võrdlemisi tihti ringi, aga Eestisse jõudes vaatan ikka ja jälle enda ümber ringi ja õhkan, et küll oled ilus, mu Eestimaa.
Mõnusad vestlused Pärnumaa ilusaima aiaga kodus, näkineidude kümblus vihma ajal puhtas karjäärivees... Kihnu oli vapustavalt kaunis. See oli nagu väike omaette maailm, kus aeg tiksub omasoodu ja inimesed oleks nagu pisut teistmoodi. Lihtsamad, paremad.
Kodus oli küll draamat ja kohustusi, aga ka naeru ja armsaid külgi inimestes, kes on mulle kallid. Käisin Märjamaal oma teist vanaema vaatamas, keda ma polnud näinud üle poole aasta. Olli tuli Eestisse ja käisime koos vanaema ja õega seenel.
Nüüd oleme kolmandat nädalat Olli vanemate juures maapaos, sest Jyväskyläs meil veel kodu pole. Aga see on olnud samuti üks ütlemata meeldiv maapagu. Kalastusretk paadiga tüünel järvel päikeseloojangu ajal ja pisut hiljem, mil vee kohale kerkisid õrnad uduloorid. Saunaskäik koos suplusega jahutavas järvevees, taeva kohal rippumas suur kollane täiskuu; saunasiider ja jäätis vaarikatega. 34 km rattaga mökkile ja tagasi, paitav päikene paadisillal, meeletult soe järvevesi, vees mängivate laste kilked, päikeseloojangud järve rannal, magusad mustsõstrad ja vaarikad, kudumine teleka ees, mõni hea raamat ja hea film, ujumine, jooksmine, hea söök...

Ilusatel õhtutel avaneb Olli vanemate maja juures selline vaade

Aga ega selline asi lõputult ei saa kesta. Kell tiksub armutult, kuupäevad jooksevad. Saksakeelne essee ootab tegemist (olen juba materjalid läbi lugenud. Noh, peaaegu. Nüüd on vaja kirjutama hakata.) On vaja hakata otsima praktika-/töökohta. On vaja hakata õppima kevadel pooleli jäänud vene keele kursuse eksamiks. On vaja mõelda intensiivselt magistritöö teemat ja hakata materjale lugema, on vaja teha veel palju muidki asju.
Aga sellegipoolest võin öelda, et on olnud üks ütlemata mõnus suvi, millele on hea veel tagantjärelegi mõelda.

Aga nüüd peab minema mustikaid tuulutama ja karpidesse laduma.
Või siis minema Olliga jooksuringile.
Või siis hakkama kirjutama seda esseed...
hmmm, valikud, valikud....