Leipzigi loomaaed on asutatud aastal 1878, kui ettevõtlik ärimees hakkas oma külalistemajja kundede meelitamiseks eksootilisi loomi näitama. Iga loomaaed üritab end millegi poolest kõige-kõigena esitleda. Leipzigis olevat suurim inimahvide kogu. Võib-olla on kah, mine võta kinni. Vähemalt ahvidele eraldatud territoorium on küll suur. Üldse tundusid loomade elutingimused loomaaias küllaltki head.
Mäletan, et mõned aastad tagasi Tallinna loomaaias käies jäid mind ängistama kohutavalt kitsad tingimused, milles veel paljud loomad olid sunnitud elama. Näiteks karud olid surutud väiksesse puuri, kus nad neurootiliselt edasi-tagasi käisid. Õnneks on ka Tallinna loomaaed aegade jooksul palju arenenud ja loomadele ehitatakse pidevalt mõnusamaid ja suuremaid aedikuid. Karude kord polnud veel lihtsalt kätte jõudnud. Edu ja raha neile arendusteks!
Mis mulle Leipzigi loomaaia juures meeldis, oli see, et piletiga koos sai kaasa väikese brošüüri, kus olid ära toodud erinevate loomade söötmisajad, mida sai vaatama minna. Söötjatel olid mikrofonid saatjatega küljes ning söötmise ajal rääkisid nad loomadest, nende elust loomaaias, toidust, liigi eripäradest jne. Väga asjalik minu arust. Meie sattusime kuulama-nägema merelõvide söötmist. No on alles morsad!
Viski-nimeline isane karjajuht püüdlikult peaga noogutades loomaaia töötajalt kala lunimasLoomaliike oli muidugi meeletult palju, kuid kõige enam võlusid meid ahvid. Need tüübid on lihtsalt uskumatud! Kõige unustamatum vaatepilt minule oli üks orangutang, kes istus "porgandiautomaadi" juures ja urgitses sealt tokiga endale süüa. Tegemist oli kavala 5-korruseline kastiga, mille igal korrusel oli auk, kust porganditükk alumisele tasemele võis potsatada. "Automaadi" seinad olid läbipaistvad. Ühel pool olid regulaarsete vahedega pilud, kust peenem oksake sobivalt sisse mahtus. Ja nii see orangutang siis istus ja muudkui ajas tokiga porganditükke taga, et need läbi aukude lükata ning lõpuks suhu pista. Hämmastav oli vaadata, kui osav ta selles oli. Ja missuguse järjekindlusega ta seal nokitses! Ühelt poolt arendas see ahvi käelist osavust, teisalt oli see talle huvitav ajaviide. Mitte et päevad läbi lollakate nägudega jõllitavad inimesed piisavalt huvitav tegevus poleks.
Porgandiautomaat
Orangutang sisseharjutatud vilumusega porganditükke koukimas
Kuigi ahvid on meeletult intelligentsed ja sümpaatsed tegelased, sain ma aru, mille poolest ahv inimesest erineb, kui üks armas šimpans minust meetri kaugusel endale näpu tagumikku pistis, seal pisut urgitses ning saadu otse suhu pistis. Oh, dude, this is sooo wrong.
Lisaks ahvidele oli ka loomaaia akvaarium päris muljetavaldav. Ja tiiger oli ka võimas.
Aili-tädile oleks meeldinudUmbes 100 meetrit eemal asusid aga öökullide ja muude röövlindude puurid, kelle söögilaual laiutas kümnete kaupa nende pisikeste tibude laipu. Seleta siis nüüd oma väiksele lapsele, kuidas looduses asjad käivad.
Viis tundi kadusid loomaaias nõiaväel. Kuna loomaaeda hakati sulgema, tulime ära, kuid seal oleks olnud veel üht-teist vaadata. Mõnus oli!
Selle laama nimi oli Horst - uskuge või mitte!
Leipzigi ametivend saatis Tallinna kamraadile terviseid
Ja lõpetuseks muidugi lillekesed!
sai ole Muhv :)
ReplyDeletemina ju olen ka su peavhännlugeja :P
lihtsalt ma ei viitsi kõikaeg kommenteerida,
sa ju tulistad neid postitusi lausa!
aga ahvid tunduvad küll vinged!
Nojah, tegelt see blogipidamine on üks tänamatu töö. Ise muudkui kirjutad, aga kui keegi midagi vastu ei kirjuta, siis hakkab igav. Ma iseendale ju ei kirjuta. Ise ma ju tean, mis juhtus. Tegelt mul on blogi kui suhtluskanali kohta juba väike teooria kujunenud. A see selleks. Ju ma siis pole kõige õigem blogija, kui mulle pelgast kirjutamise rõõmust ei piisa.
ReplyDeleteSee porgandiautomaat tundub küll eriti lahe. Vaesed ahvid peavad maiuspalade saamiseks tõsist tööd tegema ja pikka närvi koguma :). See pepust suhu kommentaar oli küll asjakohane, kuid veidi rõve, eriti neile, kel on hea ettekujutusvõime, öäkkkkk.
ReplyDeleteMis nendesse vaesetesse tibudesse puutub, siis: kas neil ei olnud mingit võrku või traati või puuri ümber? Mitte mingit kaitset röövlindude eest? Seelega seoses tulleb mulle meelde üks kommentaar mu grammatika õpetajalt möödunud aastal. Ta ütles, et Hispaanias kasvatatakse lapsi nii, et ostetakse armas jänku lemmikloomaks ja mingi aja pärast, (kui vanemad on ilmselt juba tüdinud sellest loomast või lapsed ei viitsi enam vaesekese eest hoolitseda) ei leita enam jänkut, kuid õhtusöögiks on jänesepraad.
(Heleri)
Heleri, need tibud sead Streichelzoos olid küll kenasti turvalises puuris. Otse sealt puurist ükski röövlind neid kätte ei saaski, aga eks tegemist oligi tõenäoliselt loomaaia enda väikese tibufarmiga, et oma röövlinde toita. Seal eemal oli isegi see haudumiskapp näha, kus munad sees olid, et sealt tibud välja tuleks.
ReplyDeleteLihtsalt see oligi pisut kõhe, et peavad nad siis neid tibusid kõigile vaatamiseks välja panema, kui iga tähelepanelikum inimene saab aru, et ju need samad tibud lõpuks kakkude ja kullide söögilaual lõpetavad.
mis teooria on?
ReplyDelete