Das Leben der Anderen

Eile õhtupoolikul umbes samal ajal kirjutasin nii:

Ma niisama tahaks mainida, et kui praegu köögiaknast sisehoovi vaadata, siis see on täis sakslasi, kes söövad VORSTI. Wurst, jawohl!
Nimelt toimub seal majarahva ühine grilliõhtu. Selle kohta nägime eile koridori stendil silti ja mõtlesime Olliga isegi minna. Kahjuks avastasime alles õhtul koju jõudes, et olime grillipeo sootuks unustanud ning poest jäi surnud loom koju toomata, et oleks, mida grillida. Neetud.
Nüüd aga vaatan aknast ja mõtlen, et võib-olla me polekski majaelanike profiiliga eriti hästi kokku sobinud, sest seal istuvad vaid varajases keskeas pereemad ja -isad koos oma lastega, kes meid igal hommikul trepist alla trampides ning koridoris lõuates hellalt äratavad. See, et meie hommik alles kella 10 ja 11 vahel algab, on muidugi vaid tähtsusetu kõrvalseik.

See-eest leidsime tänaseks palju parema tegevuse. Käisime nimelt Stasi muuseumis. (Stasi = Ministerium für Staatssicherheit= DDR-i vastand KGB-le) Muuseum asub majas, kus DDR-i päevil asus Leipzigi piirkonna Stasi peakorter.
Sissepääs oli tasuta. Kohale jõudes oli just pihta hakanud kord päevas toimuv ringkäik koos muuseumitöötajaga. Jäime giidi kuulama ja see otsus tasus end kuhjaga ära. Üksi ringi käies poleks me kõike väljapandut hoomata suutnud, ega paljudele asjadele tähelepanu pöörata osanud. Selle eest 2 eurot maksta polnud palju. Muuseum ise polnud küll väga suur -vaid ühe koridori ja selle ääres asuvate ruumide jagu- kuid infot oli seal kõvasti.

Stasi oli sama räige terroriorgan kui Gestapo ja KGB, kuid millegipärast sellest ei räägita ega teata pooltki nii palju. Seda huvitavam tundus kogu see info, mida giid meile pooleteise tunni jooksul jagas.
Muuhulgas saime teada, et umbes 17 miljoni elanikuga DDR-is oli 91 000 Stasi palgalist töötajat ja umbes 170 000 mitteametlikku kaastöötajat (koputajad, andmekogujad, pealtkuulajad, variisikud). Ehk siis umbes iga sajas inimene DDR-is tegi Stasi heaks mitteametlikult tööd ja iga 185. inimene oli Stasi ametnik. Päris kõhe, mis? Need arvud näitavad juba iseenesest seda, kui sügavale ühiskonda Stasi oma juured oli ajanud. Ära usalda kedagi.

Naisi oli Stasi töötajate hulgas 80-ndatel vaid 15% ringis. Naisi üritati tööle võtta võimalikult vähe, et ära hoida võimalikke romantilisi suhteid töötajate vahel. Üleüldse omas Stasi ülevaadet kõigi oma töötajate romantilistest suhetest ja vajadusel "korrigeeris" neid.

Stasisse hakati tulevasi töötajaid värbama juba 6. klassi õpilaste hulgast. Ehk siis totaalset ajupesu hakati teostama umbes 12.-13.-aastaste jõnglaste peal. Tulevaseks julgeolekuministeeriumi töötajaks ei saanud mitte igaüks. Eeldusteks olid parteilojaalsus, hea õppeedukus ning väliskontaktide puudumine läänemaailmaga.

Stasi ruumides töötasid oma hamba- ja üldarstid, töötajatele olid oma poed, meelelahutusvõimalused ning lausa pank, et töötajaid tihedamalt organisatsiooniga siduda ning hoida nende kontaktid välismaailmaga võimalikult minimaalsetena.

Stasi mehed olid peened vennad. Kui neil oli vaja kellegi korterisse minna, siis ei murdnud nad sinna lihtlabaselt sisse ega pööranud elamist segamini, vaid kõik käis väljatöötatud süžee järgi. Näiteks kui perel, kelle kodus oli vaja läbiotsimist korraldada, oli lapsi, läks Stasi kõigepealt kooli, kus laps õppis. Koolis räägiti, et on toimunud vargus ning korraldati ulatuslik koolikottide läbiotsimine. Läbiotsimise käigus võeti konkreetse lapse kotist koduvõtmed ning neist tehti koopiad.
Võti olemas, oli vaja kindlustada, et korteri külastamise ajal poleks kedagi maja sellel korrusel elavatest inimestest kodus. Nii said kõik sama korruse elanikud ühe päeva konkreetseks ajaks kutseid näiteks arstile, mingisse ametkonda, töö juurde vms. Enne läbiotsimise algust tehti korterist detailsed pildid, et jäädvustada kõikide esemete täpne asukoht ning asend. Nii oli võimalik kõik samamoodi tagasi panna, kui see oli enne läbiotsimist. Midagi ei tohtinud olla aru saada. Kes on näinud mõned aastad tagasi valminud filmi Das Leben der Anderen, siis seal on hästi näha, kuidas Stasi töötas, kuidas toimus kõnede pealtkuulamine, läbiotsimine jne. See film sai aastal 2007 parima võõrkeelse filmi Oscari. Soovitan vaadata.

Väljapaneku esemete hulgas oli eri pealtkuulamisvidinaid ja ekstra Stasile disainitud tooteid salafotode tegemiseks, nagu näiteks sisseehitatud kaameraga jope, poevõrk, rasedakõht, käekott jne.

Huvitav oli näha ka kirjade läbivaatamise atribuutikat ja kuulda, kuidas see süsteem töötas. Tõenäoliselt kõik need pakid ja kirjad, mis mu ema noorpõlve kirjasõber talle kunagi saatis, tuhniti läbi, sest välismaaga toimunud kirjavahetus kuulus 100% kontrolli alla. Giidi jutu kohaselt toimus kõik võimalikult märkamatult, kuid minu mäletamist mööda jõudis meie koju küll ka robustselt lahtirebitud pakke, kus polnud küll selle nimel vaeva nähtud, et keegi pakkide avamisest aru ei saaks. Ju see jõhker lahtirebimine ja pakkide sisu varastamine toimus nõukogude Eesti poolel. Stasi võttis kirjade ja pakkidega saadetud raha alati ära ning see saadeti rahandusministeeriumisse, kus sellise sissetuleku jaoks oli eelarves lausa eraldi rida.

Lisaks oli muuseumis välja pandud Leipzigi linna kaart, kus olid musta täpiga tähistatud kõik Stasi konspiratsiooniobjektid ehk siis majad, korterid, poekesed või teeninduspunktid, mis tegutsesid under cover Stasi heaks. Üks selline must täpp asus kaardil ka meie tänaval. Paratamatult paneb see mõtlema, kas mõni neist meie tänaval asuvatest räämas ning tühjana seisvatest hoonetest võis kunagi olla Stasi hämarate tegude tegevuspaigaks...

Muide, see konkreetne muuseum on kõik oma eksponaadid pildistanud ja koos tekstiga netti üles pannud. Siin on üks näide. Kel on huvi, aega ja saksa keele oskus, minge vaadake järgi.

***

Madratsiga on probleem. See laseb pisut õhku välja. Kuigi päris täis pole see veel kordagi olnud, vajub sellel istudes kannikas vastu põrandat. Kahekesi peal olles tundub madrats siiski võrdlemisi täis. 7-eurone väljaminek pumba ostmiseks tundub hetkel ikka veel üüratult suurena. Aga seda peab vist kaaluma.

Loomaaias käisime, aga kohvikus mitte. Omad võileivad olid kaasas, noh

Kuna eelnevatel päevadel me ei teinud reaalselt mitte midagi, vaid vedelesime niisama pargis päikese käes lugemagamas, siis otsustasime, et nädalavahetusel tuleb mingi programm organiseerida. Laupäeval tegin kaasa hunniku võileibu ja suundusime Leipzigi loomaaeda. Pilet oli päris soolane, tudengile 11 eurot. Ollil õnnestus oma Soome Ajakirjanike Liidu pressikaardiga vehkides tasuta sisse saada. Juhhuu, mõnikord on sellest kasu ka. Näiteks eelmisel aastal Poola soolakaevandusse piletit lunastades kirtsustati pressikaardi peale ainult nina.

Leipzigi loomaaed on asutatud aastal 1878, kui ettevõtlik ärimees hakkas oma külalistemajja kundede meelitamiseks eksootilisi loomi näitama. Iga loomaaed üritab end millegi poolest kõige-kõigena esitleda. Leipzigis olevat suurim inimahvide kogu. Võib-olla on kah, mine võta kinni. Vähemalt ahvidele eraldatud territoorium on küll suur. Üldse tundusid loomade elutingimused loomaaias küllaltki head.
Mäletan, et mõned aastad tagasi Tallinna loomaaias käies jäid mind ängistama kohutavalt kitsad tingimused, milles veel paljud loomad olid sunnitud elama. Näiteks karud olid surutud väiksesse puuri, kus nad neurootiliselt edasi-tagasi käisid. Õnneks on ka Tallinna loomaaed aegade jooksul palju arenenud ja loomadele ehitatakse pidevalt mõnusamaid ja suuremaid aedikuid. Karude kord polnud veel lihtsalt kätte jõudnud. Edu ja raha neile arendusteks!

Mis mulle Leipzigi loomaaia juures meeldis, oli see, et piletiga koos sai kaasa väikese brošüüri, kus olid ära toodud erinevate loomade söötmisajad, mida sai vaatama minna. Söötjatel olid mikrofonid saatjatega küljes ning söötmise ajal rääkisid nad loomadest, nende elust loomaaias, toidust, liigi eripäradest jne. Väga asjalik minu arust. Meie sattusime kuulama-nägema merelõvide söötmist. No on alles morsad!

Viski-nimeline isane karjajuht püüdlikult peaga noogutades loomaaia töötajalt kala lunimas

Loomaliike oli muidugi meeletult palju, kuid kõige enam võlusid meid ahvid. Need tüübid on lihtsalt uskumatud! Kõige unustamatum vaatepilt minule oli üks orangutang, kes istus "porgandiautomaadi" juures ja urgitses sealt tokiga endale süüa. Tegemist oli kavala 5-korruseline kastiga, mille igal korrusel oli auk, kust porganditükk alumisele tasemele võis potsatada. "Automaadi" seinad olid läbipaistvad. Ühel pool olid regulaarsete vahedega pilud, kust peenem oksake sobivalt sisse mahtus. Ja nii see orangutang siis istus ja muudkui ajas tokiga porganditükke taga, et need läbi aukude lükata ning lõpuks suhu pista. Hämmastav oli vaadata, kui osav ta selles oli. Ja missuguse järjekindlusega ta seal nokitses! Ühelt poolt arendas see ahvi käelist osavust, teisalt oli see talle huvitav ajaviide. Mitte et päevad läbi lollakate nägudega jõllitavad inimesed piisavalt huvitav tegevus poleks.

Porgandiautomaat

Orangutang sisseharjutatud vilumusega porganditükke koukimas

Kuigi ahvid on meeletult intelligentsed ja sümpaatsed tegelased, sain ma aru, mille poolest ahv inimesest erineb, kui üks armas šimpans minust meetri kaugusel endale näpu tagumikku pistis, seal pisut urgitses ning saadu otse suhu pistis. Oh, dude, this is sooo wrong.

Lisaks ahvidele oli ka loomaaia akvaarium päris muljetavaldav. Ja tiiger oli ka võimas.

Aili-tädile oleks meeldinud

Ahjaa, üks asi veel. Saksamaa loomaaedades on sageli Streichelzoo ala - koht kus soovijad võivad näiteks ponisid, merisigu, kitsi, lambaid, väikseid põrsaid ja muid ohutuid pudulojuseid paitada. Streichelzoo on laste hulgas alati eriline hitt. Siin oli ka selline paitamisala ja selle ühes osas võis näha pisikesi armsaid kanatibusid oma udupehmete sulgedega ringi siblimas, lapsed nina vastu klaasi võlutult vaatamas.
Umbes 100 meetrit eemal asusid aga öökullide ja muude röövlindude puurid, kelle söögilaual laiutas kümnete kaupa nende pisikeste tibude laipu. Seleta siis nüüd oma väiksele lapsele, kuidas looduses asjad käivad.
Viis tundi kadusid loomaaias nõiaväel. Kuna loomaaeda hakati sulgema, tulime ära, kuid seal oleks olnud veel üht-teist vaadata. Mõnus oli!

Selle laama nimi oli Horst - uskuge või mitte!

Leipzigi ametivend saatis Tallinna kamraadile terviseid

Ja lõpetuseks muidugi lillekesed!

Salapärane Horst

Eelmine teema viib tegelikult järgmise asja juurde. Nimelt pole me Olliga Horsti kunagi kohanud. Oleme siiani suhelnud koguaeg meilitsi. Tema lahkus korterist Münchenisse enne, kui meie Saksamaale tulime. Korteri võtme saime rongijaama hoiukapist, mille avasime sõnumiga saadetud koodi abil. Ülimalt salapärane, kas pole?

Elades Horsti sisustatud korteris tema asjade keskel on põnev kõige selle põhjal, mida siin näeme, teha hüpoteetilisi järeldusi tema isiku kohta. Loomulikult võivad need osutuda täiesti valedeks, aga mõttemänguna on see siiski huvitav tegevus.

Niisiis, faktid:
Horst on 29-aastane majandusinsener. Elab üksi. Seda saime teada ta enda käest.
Korterisse sisenedes võib tunda õhkõrna suitsulõhna ja mitmes kohas on näha tikutopse. Kraanikausialuses kapis on kaks tuhatoosi.
Korteris on triikimisvahendid, pesumasina juures muuhulgas särgikäiste ning -kaeluste valgendaja.
Korteris on võrdlemisi vähe mööblit, näiteks puuduvad diivan ja vaibad. Enamik mööblist tundub olevat ostetud Ikeast. (Tõenäoliselt oli näiteks köögimööbel korteris juba enne Horsti sissekolimist.)
Korter oli meie saabudes laitmatus korras. Köögi ja vannitoa valgest kahhelkivist põrandatel polnud mustuse kübetki. Kraanikausialune kapp on pungil täis erinevaid puhastusvahendeid.
Köögikapis leiduvate toiduainete valik on väike, kuid nende hulgas on palju erinevaid kiirsuppe. Enamik pakenditest on avamata. Maitseaineid peale soola ja pipra praktiliselt polegi. Erinevaid õlle- ja muid joogiklaase on päris suures valikus (kahtlustan, et ka neist võis osa siin olla juba enne Horsti).
Korteris on 6 potitaime.
Suure toa seinal on väljaprinditud börsigraafikud ja mõned majandusteemalised artiklid.
Laupäeviti tuleb Horstile koju majandusteemaline ajaleht.
Raamaturiiulitel on päris palju majandusteemalisi raamatuid, mõned inglise-saksa sõnaraamatud, leksikonid, mõned põnevus/õudusromaanid, Kurt Cobaini ja Die Ärzte (Saksa päritolu bänd) raamatud. Lisaks leidub ka kangelaskoomikseid, millest suur hulk on veel kile sees.
Die Ärzte ansambli logo ripub köögis märkmetelaual, Horstil on ka sama ansambli plaate.
Märkmetelaual on jalgpallimatši pilet. Korteris leidub ka muid esemeid, mida võib seostada jalgpallihuviga.
Elutoas on hulk originaal-DVD-sid. Nende hulgas kogumik Oscari võitnud filmidest, mitu hooaega Simpsoneid, Sõrmuste Isanda kõik osad ja Borat.
Korteris on olemas võrdlemisi kiire internetiühendus.
CD-riiulis on suurel hulgal erinevaid arvutimänge ja märksa vähem heliplaate. Horstil on ka suur kogumik internetist allalaetud filme.
Elutoa seinal ripub kitarr.

Kirjutuslaua sahtlites on kaks funktsioonidega taskuarvutit, joonestamisvahendid ja hulgaliselt kasutatud väikeseid AA patareisid.
Magamistoas voodi kohal ripub plakat, millel on kujutatud seitset kauboiriietes meest. Tegemist on ansambli Bosshoss kontserdituuri postriga.

Magamistoa seinale on hariliku pliiatsiga visandatud seinamaalingu piirjooned. See kujutab mingisugust vappi, mille alumises tipus on kotka pea ja keskel alfa ning oomega märgid.
Vannituppa vanni äärele ning magamistuppa kummutile on sätitud küünlaid ning väikestes vaasikestes kunstlilli.

Nüüd minu ettekujutus Horstist, mis põhineb eelnevalt kirjeldatud faktidele. Rõhutan veelkord, et pooled minu järeldustest ei pruugi üldse tõele vastata.
Horst on noor majandusalal töötav karjääriinimene. Ta on oma tööst tõsiselt huvitatud. Tööl on ta pintsaklipslane. Suitsetab, kuid enamasti köögis avatud akna juures. Peab puhtust oluliseks ja on selle suhtes ehk pisut pedantnegi.
Ta sõpradering pole väga lai, kuid see-eest on tal mõned tõeliselt head sõbrad. Horstil ei käi peaaegu kunagi külalisi. Ta ei tee eriti tihti süüa ja ostab pigem valmistoite ning poolfabrikaate. Joob hea meelega veini ja õlut.
Oma vaba aega veedab Horst arvuti taga internetis surfates (tõenäoliselt majandusalaseid asju lugedes), arvutimänge mängides ja filme vaadates. Ta lemmikansambel on punkbänd die Ärzte, mis oli popp tema teismeeas. Horst huvitub jalgpallist. Ta vaatab 'turvalisi' filme, mis lubab hetkel populaarsete filmide ning masside hulgas tuntud klassikute teemal kaasa rääkida.
Toataimed on ilmselt kogunenud aja jooksul, mõned tudengiajast sõbrannade ja/või vanemate kingitud. Üldiselt on ta lihtne ning kokkuhoidlik mees, kes ei vaja suuri mugavusi.
Horstil on suhe, aeg-ajalt käib neiu tal isegi külas, kuid Horst eelistab suhet hoida pealiskaudsena, sest hindab oma privaatsust liiga kõrgelt.

Hehee, selline Horst siis. Tegelikult oleks päris huvitav teda päriselt kohata, et saaks aimu, kas ta on pisutki selline, nagu ma ette kujutan.

Lebensraum

Olles elanud siin korteris nüüd nädala ja õige pisut rohkem, tahan tuua teieni oma lemmikdetailid meie praegusest kodust. Need polegi ehk niivõrd praktilised, kui et niisama vinged või hubased.

Alustan majast endast. Maja fassaad tundub olevat hiljuti renoveeritud ja näeb välja armsalt väikekodanlik.


Meie elame esimesel korrusel. Ülakorrustele viib aga eriti vinge puust keerdtrepp. See näeb küll efektne välja, kuid pole eriti praktiline, kuna iga samm trepil kõmiseb nii kõvasti vastu, et kõik trepil liiklejad tunduvad olema vähemalt väikese elevandi suurused. Selles asjas võib süü osalt ka ukse kaela ajada, sest see on päris õhuke.


Meie korteri esikus meeldivad mulle kaks asja - peegel, mis on meeldivalt suur ja mille ees võib end lõputult imetleda. Peegliraam ise on kitš, aga sellest õhkub teatud ajatut stiilsust.


Veel on esikus vinged riidenagid. Ka need pole just kõige praktilisemad, sest mahutavad vaid kaks-kolm riideeset. Sellest hoolimata on seinast ilmuvad käed mõnusalt sürreaalsed.


Magamistoa lamp on stiilne, kuid selle halb külg on see, et see ei valgusta tuba nii tugevalt kui oleks lugedes silmadele tervislik.


Köögis söögilauanurgas on andy-warholilik seinapilt Audrey Hepburnist. Olen midagi taolist juba ühes Helsingi korteris näinud. See on lahe, kuid selliste piltide massilist müüki peaks piirama, muidu kaotavad need kiiresti oma uudsuse ja originaalsuse.


Sellised on siis katked meie Lebensraumist. Selleks, et tervikut näha, peate ise siia tulema. ;)

Ukradina!

Meil on vargad käinud. Õnneks mitte korteris sees ja õnneks mitte meie isikliku vara kallal.
Varastatud on meie korteriomaniku (kutsugem teda nüüdsest peale Horstiks) jalgratas.

Nimelt kirjutas meie Horst veel 23. märtsil mulle kirja:
Maja ees jalgrattahoidikus on mu ratas. Te võite seda kasutada. See on küll juba igavene romu, kuid see-eest pole vaja seda lukustada. Sellist ei taha keegi varastada. Lühikeste otsade sõitmiseks on see küllaltki praktiline. Täiesti turvaline ratas enam pole, nii et kasutamine on omal vastutusel. See on roheline meesteratas, mille raami peale on kirjutatud Konsul.

Veel nädalavahetusel tegi Olli Konsuliga väikese tiiru meie kvartali ümber ja pidas plaani sellega suviti korvapllitrennis käima hakata. Nüüd see on läinud. Teisipäeval korterist väljudes avastasime, et Konsulit maja ees enam ei ole. Arvasime esialgu, et äkki on lukustamata ratas muutunud majaelanike ühiskasutatavaks varaks ja võib-olla ilmub see õhtuks uuesti välja. Mida õhtul ega ka järgmistel päevadel majas ees endiselt ei olnud, oli Konsul.
Võtsin ühendust Horstiga ning andsin talle teada meie kahtlusest, et Konsul on sattunud kuritegelikesse kätesse. Küsisin, ega Horst ise ratast kellelegi välja pole laenanud.
Täna sain vastuse, et tema pole Konsulit kellelegi laenanud ja et äkki ilmub see veel ikka välja. Ja kui ei ilmu, siis vähemalt pole tal enam muret, kuhu ratas visata.

Jah, Horstil võib-olla pole nüüd enam muret, aga millega meie oma suviseid jalgrattesõite tegema hakkame? Nii juhtub, kui kallis vara sel moel ripakile jätta. Pikanäpumees ei hüüa tulles ega küsi kvaliteedi kohta.

Madratsiprojektist niipalju, et oleme jõudnud peaaegu lõppeesmärgini. Madrats on juba vormikas ning võrdlemisi kõva. Sellegipoolest vajab see rahuldava punktini jõudmiseks veel lisapumpamist.
Olli tegi oma korvpallipumba mahu ning madratsi ruumala järgi esialgsed arvutused, mille kohaselt madrats mahutab 575 674 kuupsentimeetrit õhku. Kuna korvpallipumba maht on umbes 30 kuupsentimeetrit, peab madratsi täitmiseks pumpama 19 189 korda. See on aga ülimalt umbmäärane arv, sest näiteks ei tee me pumbates iga kord maksimaalselt pikka tõmmet.
Õnneks saab madratsil juba lösutada.

Entusiastlik algus

Võrdlemisi kõva madrats ootab külalisi. Olli võib vajadusel madratsilt eemaldada. Õhku me sellest kogu 4 kuu jooksul välja lasta ei kavatse.

Lillõkõsõd!

Nagu eelpool mainitud, on kevadine tärkamisaeg minu meelest ilusaim aeg aastas. Selle postituse pühendan kevadele. Ma võin lõpmatuseni jõllitada kõiksugu pungasid ja õiekesi ning muudkui õhata, kuivõrd rohe-roheline on muru ja puhkevad lehekesed ning kuivõrd sini-sinised on õied ja taevas päikselisel päeval. Olen meeletu lillehull. Eile märkasin selle kevade esimest paksu mesimummi ja kahte liblikat. Ma olin nii-nii lähedal, et üks neist ka fotole püüda, aga see viimane millimeeter, mille võrra ma läheneda üritasin, ehmatas liblika minema ja sinna läks ka mu pilt. Kuldnokki võib aga see-eest iga päev mitu korda näha.
Niisiis, lubage esitleda - see siin on kevad Leipzigis!

Lumikellukeste aeg on juba peaaegu läbi

Teisel Leipzigi päeval rohetas meie maja välisukse kõrval olev põõsas niipalju. Praeguseks on lehed veelgi suuremad

Valged ja sinised tsillad vanalinna ümbritseval rohelisel vööl

Leipzigi ooperimaja kõrval õitses selline põõsas. See on vist mingi varajase sireli sort

Ülased loomaaia kõrval olevas pargis

Ühes kohas leidus neid mutukaid kõnniteel ning teepervel suurte kolooniate kaupa. Kas keegi teab, mis putukad need on?

Eile tahtsime leida üles üht teist parki meie linnaosa läheduses. Kaardile oli märgitud suur roheline ala ja juurde kirjutatud, et seal asuvad väiksed aiad. Arvasime, et tegemist on park-aedadega, aga sattusime hoopis pisikeste aialappide ning veel pisemate daatšadega aedlinnakusse. See oli omaette vaatamisväärsus, sest usinad tädid-onud on oma aialapid seadnud kadestamisväärsesse korda. Ordnung muss sein! Ühtlasi on nad pühade ootuses ehtinud puud-põõsad värviliste munakestega. Nunnu.

"Olli, vaata kui sini-sinine!"

Leia pildilt kolm pühadejänest ja värvilised munad

Hormoonid möllavad ehk kuidas me jaanalindude paaritumisele peale sattusime

Täna oli esimest korda ilus ilm kogu meie napi siin oldud nädala jooksul. Päike paistis terve päeva, väljas oli sooja oma 15 kraadi, linnud siutsusid, lilled ilutsesid. Kõikide põõsaste lehed tunduvad iga päevaga suuremad. Olli avas tänasega oma bleiserihooaja.
Läksime kõndima, et leida üles lähim park. Teel sinna möödusime majast, kus on kunagi elanud Schiller. Ta olevat selles majas kirjutanud oma luuletuse Rõõmule, mida tänapäeval teatakse rohkem Euroopa Liidu hümina. Tore majake. Ainult et majast üle tee asus taas üks täielik tondiloss. See maja välja arvata, olime aga üldiselt sattunud uhkete villade piirkonda. Üks uhkem kui teine. Mul oli vist õigus, kui ütlesin, et Leipzigi aarded paiknevad südalinnast väljaspool.

Vasakpoolses majas elas Friedrich Schiller

Üle tee pole juba aastaid kedagi kodus olnud

Gohlise linnaosa loss. Pole paha.

Park tõotas head, sest kohe pargini jõudes hakkas vastu tulema kutsasid, kutsasid ja veel kord kutsasid. Nende hulgas ka üks beagle. Üleüldse oleme siin selle aja jooksul näinud kokku nelja beaglet. Järelikult peab see üks hea linn olema.
Avastasime, et park on kõrvuti Leipzigi loomaaiaga, nii et mõningaid selle elanikke sai ka pargi äärt pidi kõndides vaadata. Nägime flamingosid, üht hirve, mingit sorti kurge, kes asjalikult maast midagi nokkis, läbi mälus ja kõrval seisvale pojale suhu oksendas.
Jäime jäätist limpsides seisma jaanalindude tara äärde, kus ema- ja isaslind maast midagi nokkisid. Äkki hakkas isalind veidralt häälitsema. Muidu sale kael paisus iga häälitsuse ajal nagu õhupall. Natuke hiljem tühjendas ta oma põie/soole ning hetk hiljem sättis ta end juba emalinnule selga ning hakkas tiibadega rapsima ja kaelaga vehklema. Tundus, et nii see vennike küll kaugele ei jõua, kuid minutike hiljem oli kõik valmis, isaslind hakkas uhkusest kummis rinnaga edasi-tagasi patseerima, emaslind jätkas oma nokitsemist nagu ennegi. Nii käivad need asjad siis loomariigis. Kevad on tõesti kätte jõudnud!

Isane koketeerib, emane küürutab taamal

Käisime täna kahe eri trammiga linna teises otsas suures supermarketis, et osta madrats. Täispumbatav madrats. Pumpa ei raatsinud osta. Madrats on suur, 191 x 137 cm. Nii suurt ei ole inimene võimeline täis puhuma, ilma et tal pilt taskusse läheks. Ollil on siin Saksamaal kaasas selline pisike pump, millega ta tavaliselt oma korvpalli täis pumpab. Sellega oleme nüüd vahetustega oma 2,5 tundi pumbanud. Niipalju oleme õhku sisse saanud, et pealmine kiht on alumise küljest lahti tulnud. Tundub, et madratsi täis saamiseks, kulub meil veel umbes 2-3 päeva. Sellise asja peale lihtsalt peab meile külalisi tulema. Muidu oleks kõik see vaev ilmaasjata! Tule, tule Värskasse!
pumba-pumba-pumba-pumba....