Kuidas me poolakatega praekartuleid sõime

Kahenädalase ilma spordita perioodi otsustasime lõpetada esmaspäeval, kui käisime pargis jooksmas. Tulemus oli käes järgmisel hommikul, kui voodist üles tõustes avastasin, et täna ilma valugrimassideta liikuda ei saa. Nii ma liipangi juba teist päeva oma pulksirgete jalgadega ringi nagu puuhobune.

Eile viisime Olli esialgsete protestiavalduste kiuste läbi esmakordse puhastusoperatsiooni oma siinses kodus. Valusate jalgadega pole püsti-kükakile hüppamine just kõige meeldivam ülesanne, aga koristada oli vaja. Pärast suurpuhastust on alati selline võidukas tunne, nagu oleks midagi asjalikku korda saatnud.

Esmaspäeva õhtul tegime esimese katse hankida endale siinmail sotsiaalne elu. Nimelt toimus Wilma (ülikooli juures tegutsev organisatsioon, mis organiseerib välistudengitele pidusid ja väljasõite) korraldatud igaesmaspäevane pidu Stammtisch. Miks just esmaspäeval, pole mul õrna aimugi. Minu meelest on see ülimalt ebasobiv päev pidutsemiseks, aga ju siis on pubidega lihtsam kokkuleppele saada, kuna esmaspäeviti pole baaridel kliente just jalaga segada.

Igatahes, seisime peoseltskonna kokkusaamiskohas kesklinnas ja tundsime end võrdlemisi ebamugavalt, kuna kõik teised inimesed tundusid üksteist juba tundvat. Edasi liiguti umbes 40-pealise seltskonnaga üheskoos baari. Kuulsime, et suur osa vanadest olijatest olla otse pubisse läinud. Me saabusime ju alles kevadsemestriks, kuid suurem osa vahetustudengitest on siin juba sügisest saadik ja nemad tunnevad teineteist juba ammu.
Pubis avastasime ühel hetkel, et senikaua, kui me baarileti ääres oma jooke ootasime, olid praktiliselt kõik istekohad juba hõivatud. Siis seisimegi lolli ja ebakindla naeratusega laudade vahel ja lasime silmadega üle võimalikke laudkonnavariante, kuhu ennast külge võiks pookida. Sellistes situatsioonides on alati eriliselt ebameeldiv olla, kuna on teada, et mingil hetkel tuleb astuda kellelegi juurde ja nokk lahti teha, aga samas tunduvad kõik olevat nii hõivatud omavahel vestlemisega ning viisaka inimesena ei tahaks kellelegi oma seltskonda peale suruda. Samas, kogu õhtu kahekesi istuda ja lõpuks sama targalt nagu tulles koju minna oleks ka nõme.

Niisiis leidsime läbi õnne laua, kus oli üks tool vaba. Hiivasin kõrvallauast poolsalaja veel ühe tooli ning leidsime ennast lauast, milles istunud seltskond katkestas oma vestluse ning jäi äraootava näoga meile otsa vaatama. Kas nüüd või mitte kunagi! Mul polnud õrnematki aimu, kas tegemist oli välistudengitega või olid need täiesti suvalised sakslased, kes juhuslikult seal baaris õhtut veetsid. Küsisin esmalt inglise keeles, kas nad on vahetustudengid. Ebamveeldiv vaikus ja küsivad silmad. Kordasin küsimust saksa keeles. Vahetustudengid jah, aga sügisest. Kaks Poolast pärit neiut ja üks Tšehhi noormees.
Ülejäänud õhtu mööduski nendega vesteldes, kuigi taolist muusikast üle röökida üritamist on raske õigeks vestluseks nimetada. Keegi tutvustas Ollile ka paari Soomest pärit tüdrukut ja ta identifitseeris baarileti ääres soomekeelsete sõimusõnade järgi ka ise ühe Soome noormehe, kes tundus täitsa tore. Selle kohta, kas siin ka eestlastest vahetustudengeid on, pole esialgu teavet.

Õhtu lõpuks saime kutse järgmiseks õhtuks ühe poolatari koju "praekartuleid sööma". Lubasin, et tuleme. Järgmisel hommikul hakkasin kahtlema, kas lubadus külla minna oli ikka kõige parem mõte, sest vaevalt, et poolakad niisama paljast praekartulit sööma hakkavad. Ju see on ikka koodnimetus suuremale viinajoomisele. Lubadus oli aga antud ja õhtul seadsime sammud teise linna otsa. Ostsin kaasa pelmeene ja hapukoort.
Kohapeal olid lisaks võõrustajale veel kaks Poola neiut ning üks Austraalia noormees. Veider oli austraallasega saksa keelt rääkida, palju loomulikum oleks suhelda inglise keeles, kuid too jätkas järjekindlalt saksa keeles. No heakene küll siis. Õhtu kujunes tegelikult väga meeldivaks. Viina polnud õnneks kusagil. Sõime praekartuleid ja pelmeene, jõime pisut veini ning ajasime ilmast ja maast juttu.

Leidsime ühiselt, et Saksamaa toidud on meeletult soolased. Kõik, mida siin suhu pistad, ujub soolas. Kusjuures seda, mitu protsenti toidus soola on, etikettidele ei lisata. Huvitav, kui kõrge siinsete elanike kolesteroolitase on.
Õhku jäi küsimus, kas skinheadid käivad Saksamaal Dönerit söömas ja kuidas see välja võiks näha, sest seal töötavad alati ju välismaalased. Tegelikult Aasia köök ja kebab ongi ju põhilised kiirtoidud Saksamaal. Kas skinnid siis kiirtoitu ei söögi?
Armas oli see, kuidas üks Poola tüdrukutest rääkis, et siin Saksamaal ta liha ei söö, kuna tema seda Saksa liha ei usalda. See on alati sisse pakitud ega tundu seetõttu üldse värske. Ta elab Poznanis, mistõttu ta käib päris tihti kodus ning toovat vorstid ja singid alati kodumaalt kaasa.

Veider oli ka õhtu lõpus hüvasti jätta. Just kultuurierinevusi silmas pidades. Eestlaste mõtlemislaadist lähtuvalt mõtlesin, et nii head tuttavad nad ka ei ole, et ma neid kallistama kukuks. Samas kätt suruda oleks liiga ametlik. Kõige turvalisem oleks kuidagi niisama lihtsalt sõnadega hüvasti jätta. Kuid lõpuks astus meid võõrustanud Poola neiu ikka ette ja alguses ulatas käe, kuid poole käesurumise pealt astus sammu võrra lähemale. Mina siis lugesin sellest välja, et ju ta tahab ikka kallistada ja haarasin talt ümbert kinni, aga tema tahtis mulle hoopis põsemusisid anda. Ma ei jaganud kohe matsu välja. Ei tulnud meelde, et poolakatel kah see musitamise komme on. Nii et see situatsioon nägi eriliselt tobe-kohmakas välja. Eks ma siis nüüd järgmine kord tean meeles pidada.

****

Ostsin täna esimest korda sel aastal maasikaid. Ilusad, suured, punased ja lõhnavad nii-nii hästi. Maitsega on aga nii, nagu selliste maasikate puhul ikka.

Ma ei tea, mis vandenõu majarahval meie vastu on. Nimelt oleme kleepinud välisukse juurde Horsti nime kõrvale ka oma nimed, juhuks kui kellegil on vaja meid kodunt kätte saada. Siin nimelt ei eksisteeri korterinumbreid, vaid inimesed saab kätte vaid perekonnanime järgi.
Päev hiljem oli kleeps meie nimedega välisukselt kadunud. Arvasime, et äkki see tuli kogemata ukse küljest ära ning panime varsti uue. See pidas vastu 3 päeva. Eile koju tulles avastasime, et silt on jälle kadunud. Ei tea tõesti, kas majarahval on midagi meie vastu või häirib sakslaste peent esteetikameelt see, et oleme oma nimed kirjutanud käsitsi kleepepaberile, mitte printinud seda arvutikirjas välja. Aga meil pole siin ju printerit...