Berliini kõhe allmaailm ja Horsti lillesaaga

Pühapäeval seadsime sammud kirbuturule, mis asub Mauerparkis Prenzlau linnaosas. See oli tõeliselt vinge koht. Atmosfäär, mis seal valitses, meenutas eelmise päeva kultuuride karnevali - müügitelkide vahel olid putkad, kus müüdi erinevaid sööke-jooke. Ühed türgi naisterahvad tegid kohapeal taigent ja küpsetasid mingeid veidraid, kuid väga isuäratavaid spinati-juustutaskuid. Teisal oli toodud kohale liiva ning pandud püsti boheemlaslik lamamistoolidega rannabaar. Kolmandas kohas oli väike ska-muusika kollektiiv pannud muru sisse püsti oma trummikomplekti ning mängisid saksofoni, kitarri ja laulsid niisama, ilma igasuguste juhtmete ja võimendita. Meeleolu oli ainulaadne.
Täikal müüdi kõiksugu kraami alates päikseprillidest, nööpidest, paeltest, erikujundusega T-särkidest, kasutatud ja käsitsi õmmeldud vingetest riietest, raamatutest, lampidest, peeglitest, kööginõudest ja lõpetades mööbli ning jalgratasetega.

Leia pildilt üles kutsa!

Missugune ülifunktsionaalne bratwurstiautomaat-müüjamees!

Paela- ja nööbimüüja

Heil ... ee turumajandus?

Barbied uuele ringile

Tavaari...

Eneseportree feat. Olli


Olli ja päikseprillid

Veetsime seal kokku vist lausa kaks tundi. Ahvatlus osta mõni eriti vinge isetehtud seelik oli suur, aga 35 ja 45 eurosed hinnasildid panid ümer mõtlema. Olli ostis endale politseipäikseprillid. Minu meelest sobivad need talle eriti hästi.

Pärast turgu läksime brunchile. Tänavad, mis viisid kirbuturuni, olid ääristatud õdusate välikohvikutega, mis kõik pakkusid hommikusöögimenüüsid. Kliente neil jagus.
Seda tuleb küll öelda, et sakslased oskavad aega maha võtta ning elu nautida. Kui on pühapäev ja ilm on ilus, tulevad nad perede ja sõprade seltskondadega välja brunchi sööma, istuvad, söövad, joovad, ajavad juttu. Neil pole kuhugile kiire ja nad ei mõtle oma tööle enne kui nad järgmine kord kontori uksest sisse astuvad. Vähemalt selline mulje jääb, kui neid vaadata. Olli ütleks, et see on väga mandri-euroopalik.
Matkisime siis meiegi seda mandri-eurooplaslikkust. Mõnus oli. Kõht sai ka täis.

Seejärel läksime Berliini allmaailmaga tutvust tegema. Variante oli kolm, läksime sellele ringkäigule, kus käsitleti pommivarjendeid II maailmasõjas, Berliini metrood ning Külma sõja punkreid. Pilte ei lubatud teha. Või noh, tegelt lubati, kuid ainult enda tarbeks. Paluti, et kuhugile internetti neid ei riputataks. Nii ma siis otsustasin süveneda pigem giidi jutu kuulamisse kui heade kaadrite jahtimisse hämarates ruumides.
Läksime maa alla. Giid rääkis, et see pommivarjend, kus olime, oli 1920-30ndatel ehitatud, kui rajati berliini metrood. 140 m pikk tunnel oli algselt mõeldud metrooga seotud kontori- ja tööruumideks, kuid majanduskriisi tõttu jäid ruumid välja ehitamata. II maailmasõja ajal võeti tunnel kasutusele pommivarjendina, kuid rahvale jäeti ütlemata see väike pisiasi, et varjendit polnud tegelikult kunagi pommikindlaks ehitatud ja kui tõesti pomm peaks tunneli peale langema, oleks olnud suht kindel, et enamik paarituhandest inimesest, kes sinna varjule tulnud, oleks surma saanud. Õnneks pomm punkrit kunagi ei tabanud.
Meid viidi ruumi, kus asusid varjendit õhuga varustanud pumbad, et demonstreerida, kui kõvasti need masinad ööl ja päeval undasid. Samuti said külastajad omal nahal proovida, mis sai siis, kui elekter katkes ning masinaid tuli inimjõul töös hoida, et säilitada hapniku juurdevool ja hämar valgus varjendis.
Meid viidi ruumi, kus oli ainukesena säilinud seinade algne värvkate. Ruumis asus punkri varuväljapääs. Algsel kujul oli see säilinud seetõttu, et ruum oli aastaid olnud kinni müüritud. Vinge oli see, et kui ruumis tuled ära lasti, hakkasid seinad äkitselt helendama. Seinte külgedele ja lakke olid tõmmatud fosforiga triibud, et elektri kadumise korral leiaksid inimesed tee väljapääsudeni ja neil säiliks ruumitunnetus, nähes koridoride ja lae kaugust ning mõõtmeid. Selleks, et ei satuks paanikasse. Varuväljapääs võeti hiljem kasutuselt, kuna tunnelisse, kuhu väljapääs avanes, oli vahepeal rajatud metrooliin. Poleks olnud väga tore, kui varjendist eluga pääsenud varuväljapääsu kaudu välja ronivad ja järgmisel hetkel sajakilomeetrise tunnikiirusega sõitva metroorongiga pihta oleks saanud.

Pärast sõda oli tunnel kasutusel laoruumidena. Sinna taheti rajada hädaolukordade hospidal, kuid kuna varjendile oli raske ligi pääseda ja haigeid transportida, maeti see mõte maha. Ka arhiivi sissesadmine jäeti pooleli, kuna tunneli puudulik tuleohutusolukord oleks seadnud koos varjendiga ohtu kogu linna metroosüsteemi.
Varjendisse oli kaks põhisissepääsu väikeste majakeste kaudu. Need majakesed leidsid aja jooksul endale muu funktsiooni. Ühes oli olnud rätsepa töötuba, teises pisike pood. Giid naljatles, et need olid linna väiksemaid poode, millel oli samas linna suurim kelder.

Edasi räägiti Berliini jagamise ajal eksisteerinud fenomenist, nn kummitusjaamadest. Nimelt olid metrooliinid valmis ja kasutusel juba ammu enne Berliini jagamist. Mõned liinid läbisid nii linna ida- kui lääneosi. Selleks, et lääne poolt teenindavaid liine ka pärast müüri ehitamist jätkuvalt töös hoida, maksis Lääne-Berliin Ida-Berliinile. Nii tekkisidki Ida-Berliinis kummituspeatused, kust metroorongid läbi sõitsid, kuid mitte kunagi ei peatunud ja kus kunagi ühtegi inimest ootamas polnud.
Selliseid kummituspeatusi oli näiteks metroode U6 ja U8 liinil, aga ka S-Bahni liinidel. Oli ka selliseid peatusi, kust sõitsid läbi nii Ida- kui Lääne poole metrood ning sai teistele liinidele ümber istuda. Seal olid jaamad niimoodi ümber ehitatud, et idaberliinlased lääneberliinlastega kunagi kokku ei puutunud. Mõlematele pooltele olid omad üksteistest eraldatud liikumiskoridorid.
Giid rääkis, et kui müüri langemise järel uuesti kummitusjaamadesse mindi, olid mõnede peatuste seintel veel üleval vanad sõjaaegsed propagandapostrid, leiti aastakümneid vanu õlle- ja limonaadipudeleid jms.
Et ülejooksikud metroo kaudu Läände ei põgeneks, olid (kummitus)metroopeatustes valvepunktid ja mõndades kohtades olid sissepääsud lausa kinni müüritud. Minu meelest olid eriti kujukad pildid, mis olid tehtud mõned päevad pärast müüri langemist. Ühel neist piltidest olid äärmiselt lössis ja tülpinud ilmetega kaks Ida-Saksa piirivalvurit oma postil valvet pidamas. Te küsite, miks nad seal ikka veel valvasid, kui müür juba langenud oli ning polnud enam mingit vajadust valvet pidada? Aga sellepärast, et sakslaslik kohusetunne sundis töötajaid oma tööplaani lõpuni täitma. Giidi sõnul olid valvurid veel kolm nädalat pärast müüri langemist oma postil seisnud, kuna töögraafik oli selle ajani ette tehtud olnud.

Nägime veel ka erinevaid tõkkeseadeldisi, millega märgiti Ida- ja Lääne-Berliini piirid maha maa all kanalisatsioonis. Algselt olid lihtsalt tavalised raudvõred, millest oli lihtne rauasaega läbi saagida. Hiljem läksid süsteemid keerulisemaks, tugevamaks ja põgenemiskidlamaks. Räägiti ka ülimalt auväärsest tööst käia ummistunud kanalisatsiooni "piiripunkte" puhastamas. Võrestike taha kogunes ju aja jooksul igasugust rõvedat solki ja prahti, mis kanalisatsiooni ära ummistasid. Selle peene ja meeldiva puhatustöö peale sai Ida-Berliini creme de la creme - ülimalt usaldusväärsed inimesed, kellel polnud perekonda ega tutvusi Lääne-Saksamaal. Sellistel puudus motivatsioon teisele poole põgeneda.

Sõitsime koos grupiga ühe peatuse metrooga edasi ning jõudsime Pankstrasse metroopeatusesse. See ehitati aastal 1977 "mitmeotstarbeliseks kasutuseks". Maakeeli oli see aatompommi varjend, mis igapäevaselt toimis metroojaamana, kuid ohu korral moondus varjendiks, mis pidi mahutama 3346 inimest. Meile selgitati ja demonstreeriti, kust ja kuidas inimesed varjendisse oleksid pääsenud, missugused ruumid seal on, kuidas oleks olnud sellises varjendist 2 nädalat elada, missugused oleksid hügieeni- ja magamisvõimalused ning toitlustus. Ütleme nii, et see värvikas pilt, mille giid meile elust selles punkris maalis, ei tekitanud küll tunnet, et aatompommi plahvatuse korral oleks varjendisse pääsemine palju parem variant kui maa peale jäämine. Punkris on veel praegugi voodid ja kõik vajalik kraam olemas. Nii et põhimõtteliselt on see töökorras, kui vaja peaks minema.

Hästi huvitav ja informatiivne ringkäik oli. Ei kahetse hetkegi, et läksin. Giidil oli õigus, et kui tavaliselt tundub väljast metroojaama minnes sealne õhk umbne ja rõske, siis pärast 90 minutit punkrites viibides tundub metrooõhk suisa luksusena.

Kuigi hommikupoolikul oli ilm suurepärane, nägime vahetult enne punkritesse sisenemist taas lähenemas üht suurt vihmapilve. Seekord olime vihmasaju ajal maa all ning selleks ajaks, kui me jälle maa peale jõudsime, oli vihmasadu lõppenud. Seekord jäime täiesti kuivaks.

Läksime korterisse süüa tegema. Jõudsime veel ilusa ilmaga rõdul einestada, kui taevas taas pilve tõmbus ja järjekordne padukas pihta hakkas. Jälgisime vihmasadu katuseakna all lebades. Isegi rahet tuli. Suured tükid peksid vastu akent. Ja vahetult pärast vihma hakkas päike loojuma...







Õhtul hilja käisime veel ühe tiiru linna peal, leidsime ühe veidra mälestusmärgi hukkunud juutide mälestusmärgi vastast. See oli pühendatud natsionaalsotsialismi tõttu hukkunud homoseksuaalidele. Mälestusmärk kujutas endast halli betoonkarpi, mille ühest avausest sisse vaadates nägi installatsiooni, kus kaks meest omavahel suudlevad ja teineteisele midagi kõrva sosistavad. Täiesti pimedas parginurgas mõjus selline mälestusmärk kuidagi kõhedusttekitavalt. Oli tunne, nagu keegi jälgiks meid pimedusest.

Holokausti ajal langenud juutidele pühendatud mälestusmärgi "hauakivide" vahele ei tahtnud ma seekord minna. Viimati tekkis mul neis vahekäikudes jalutades meeletu äng ja ahastus. Pilkases pimeduses oleks seal veelgi õudsem käia. Mäletan, kuidas eelmine kord mälestusmärgi juures käies jooksis üks väike laps käikude vahet edasi-tagasi ja hõikas emmet. Ta oli vist ema ära kaotanud. Te ei kujuta ette, kui õudne tunne sellest tekkis. Need kivilahmakad summutavad hääli erilisel moel. Jäu mulje, nagu see kauge kõlaga hääl oleks kuulunud mõnele väiksele poisile kusagil kontsentratsioonilaagris, kes oma ema järele hüüab. Aga samas on hea, et selline mälestusmärk olemas on ja et see meis just selliseid emotsioone tekitab. See masendus-, ebamugavus- ja isegi teatud süütunne ei lase kunagi unustada, mis juhtus. Ja seeläbi, loodan kogu hingest, et ei juhtu enam kunagi seda, mis juhtus II maailmasõja ajal.

Brandenburger Tor

Potsdami plats tundub nüüd ka lõplikult valmis olevat. Klaasist ja kivist kuningriik. Seal tekib väiksuse tunne. Kõik on ümberringi nii suur ja sina oled nii pisike.


Esmaspäeval käisime East Side galeriis. See on see jupp Berliini müürist, kuhu kunstnikud 90.ndal aastal oma valusalt päevapoliitilisi maalinguid tegid. Hetkel pole nendest maalidest palju näha, kuna on käivitunud restaureerimistööde projekt: müüri on korrastatud, vana kooruv värv on eemaldatud, ning müür on kaetud valge värviga. Mõned maalingud on juba algsel kujul taastatud, mõnede juures käib hetkel töö ja on ka suuri veel katmata valgeid laike. Kahjuks oli kadunud ka kurikuulus Brežnevi ja Honeckeri suudluse pilt. Kuulu järgi taastatakse siiski ka see.

Töö käib.

Peaks vist ükskord üles lugema, mitmel pildil Olli ülessuunatud pöidlaga figureerib...

See Sõrmuste isandast tuntud Gollum meenutab mulle kahtlaselt palju Hitlerit.
Olli meelest jälle üldsegi mitte. Kuidas teile tundub?

Pärast polnudki enam väga midagi. Ootasime oma rongi. Et hiljaks ei jääks. Kui teel Berliini saime endale veel istekohad, siis tagasiteel oli asi päris karm. Rong tuli Rostockist ja kuna oli olnud pikk nädalavahetus, käisid inimesed kusagil väljasõidul ning tahtsid tagasi koju pääseda. Just selle rongiga seepärast, et see on ainuke rong, mis pole Deutsche Bahni oma. Tegemist on eraettevõttega, mille rongid sõidavad Leipzig-Berliin-Rostock liinil ja mille piletid on poole odavamad kui DB omad. DB küsib Leipzig-Berliin otsa eest 42 eurot, Interconnex aga ainult 20, netist ostes saab veel sutsu odavamalt. Ma ei saa aru, mille eest DB sellist hinda julgeb küsida. Interconnexi rongid on täpselt sama head ja sama kiired ja nemad saavad poole väiksema summaga hakkama. Monopoliseisuses riigiettevõtted on kohutavad!
Sõnaga, kuna rong oli täiesti täis juba Berliini jõudes, pidid peaaegu kõik, kes Berliinis peale tulid (ja kellel polnud reserveeritud istekohta) seisma või põrandal istuma. Nii ka meie. Aga tund kakskümmend pole õnneks väga pikk aeg ja kuna pilet oli poole odavam, siis ma ei leia, et ma võiks palju iriseda.

Täna kooli ei olnud, sest on Pfingsteni vaheaeg. Mõned õppejõud peavad seda, mõned mitte. Näiteks Olli pidi täna ja eile kooli minema. Jaa, aga nüüd on vaja üritada vahelduseks jälle efektiivne olla. Täpselt nädala pärast on mul vaja teha suuline referaat, mis siinmail (vähemalt prof. Bentele juures) on üks tõsine ja karm värk.

****
Teate, ma kardan, et tapan Horsti lilled ära! Nii õudne on kellegi teise taimede eest hoolt kanda, sest ei tea ju, mis eripäradega nad on ja palju neile vett peab andma.
Üks Horsti taim on nüüdseks praktiliselt juba kutu. Lõikasin selle pisut elavamad oksad ära ja panin vette, äkki võtavad juured alla ja saab uued võsud kasvama panna.
Alpikann on ka kahtlaselt hõredaks jäänud, siia tulles oli see täitsa tihe põõsas, nüüd on kolmandik lehtedest ära surnud. Liigutasin ta köögiaknalt elutoa aknale, äkki tunneb ta end seal pisut paremini.
Palmil olen 4-5 noort võsu ära lõiganud, sest need kõik kuivasid ära. Praegu on kaks suuremat oksa ka kahtlaselt kollendama löönud.. Avastasin, et poti all on suurem hulk vett. Valasin selle eile ära. Äkki see oli liigniiskusest tekkinud. Vaatame, mis see palm nüüd siis edasi teeb.
Ka magamistoas oleva taime lehed on kuidagi sorgus mu meelest. Ainult kaks taime tunnevad end endiselt hästi ja neil tuleb kenasti uusi lehti ja võsusid.