Berliinis kultuuride keerises

Reede õhtupoolikul pakkisime oma kodinad ja tormasime trammi peale. Tormasime, sest nagu minu puhul kombeks, jäime päris viimasele minutile ja pidime rongijaamas elu eest jooksma, et viimasel hetkel rongile hüpata. Tüüpiline mina. Ma ei saa sinna midagi parata, noh. Uskuge, ega ma pole selle üle uhke, et ma pidevalt hilinen, aga see on kuhugile sügavale sisse kodeeritud. Seljaüdisse. Geneetiliselt. Force majeure. See on suurem kui mina, ma ei saa selle vastu.

Jõudsime viperusteta oma võõrustaja Jenny poole. Korter asus ühes vanas majas Alexanderplatzist umbes 20 min jalgsiteekonna kaugusel, trammiga poole kiiremini. Korter oli tõesti vapustav. Magamistoa voodi kohal asub katuseaken, millest õhtul enne uinumist sai silmitseda tähistaevast, hommikul ärgates aga möödasõudvaid pilvelahmakaid või kuulata vihma rabistamist vastu akent. Elutuba oli mõnus, köök hubane. Korteri krooniks oli suur õdus rõdu, kus võis näiteks õhtust või hommikust süüa. Ainuke miinus kogu asja juures oli see, et korter asus viimasel korrusel, mis tähendas, et iga kord tuli ronida üles täpselt 105-st trepiastmest. Olli hädaldas.

Rõdu

Korter oli läbivalt punase-valgetes toonides. Ja Jennyl on mingi teema põtradega. Neid oli päris palju - küll küünlajalal, käterättidel, voodipesul, vaibal mustrina, külmkapimagnetina, kõrvarõngastena. Oli isegi kaks pehmet põdramänguasja (üks neist oli puust võredega kastis, see olevat Jenny koduloom, kellega tuleb aeg-ajalt vestelda) ning isegi kiikpõder. Just nimelt, mitte kiikhobu, vaid kiikpõder.
Ja lisaks oli tal palju taimi. Minu ülesandeks jäi neid pühapäeval kasta. See oli päris suur ettevõtmine. Lugesin üle, tal oli täpselt 43 toa- ja rõdutaime (sic!).

Meie saabudes oli Jenny tulnud äsja nädalaselt koolituselt kusagilt Saksamaa teisest otsast. Kuna meil polnud suure kiirustamisega aega midagi külakostiks kaasa osta, otsustasin, et meie külakostiks on see, et läheme Olliga poodi, ostame toidukraami ning valmistame õhtusöögi. Kuna Jenny väitis, et ta ei oska süüa teha ning ta ei kokka peaaegu kunagi, sobis talle see variant ülivägahästi. Olli hiilgas taas oma suurepärase söögitegemisoskusega.


Suur oli mu jahmatus, kui Jenny võttis endale õhukese matkamadratsi, padja, teki ning kobis ise elutoa põrandale, jättes meile oma suure voodi katuseakna all. Vastuväiteid ta kuulda ei võtnud. Punkt. Jenny läks järgmisel hommikul varakult minema, pikaks nädalavahetuseks vanematele külla (Esmaspäev oli siin püha. Pfingsten). Ta liikus hommikul korteris nii vaikselt, et oleksin äärepealt ta lahkumishetke maha maganud. Hiljem kööki minnes ootas meid armsalt kaetud lauake, ühe joogitassi peal poisi, teisel tüdruku pilt.

Nii külalislahket inimest kui Jenny pole ma tükk aega kohanud.
Jah, tulge külla, pole probleemi. Ma lähen ise minema, saate rahulikult kogu korteris üksi olla.
Sööge külmkapist kõike, mis seal on.
Magage minu voodis, ma magan ise põrandal.
Netti? Otseloomulikult! Ma annan teile oma wifi parooli.
Oh, aga sul ei peagi ju käterätti kaasas olema. Vannitoas on käterätid, võtke kasutage neid.
Näete, siin on väike kerge tekk, võtke see kaasa, kui tahate näiteks kusagil pargis piknikku pidada.
Sul pole kodus niiti ja nõela? Näed, siin on väike õmbluskomplekt, võta see endale.
Kuule, ma jätan teile selle Berliini linnakaardi, võta see endale. Pluss siis muidugi kulda väärt soovitused, kuhu minna ja mida teha, mis ta kõik kaardile üles märkis.
Ühesõnaga jah, ei saa kurta.

Meie strateegia Olliga oli see, et võtame rahulikult ja naudime linna nii, nagu berliinlased ise seda teeks. Nagu öeldud, on meil põhiline vaatamisväärsuste-turistitamine juba mõned aastad tagasi tehtud.

Laupäevaks olid kõigepealt programmis Euroopa parlamendi valimised. Otsisime üles Soome suursaatkonna ning Olli käis oma kodanikukohust täitmas. Saatkond ise oli selline veider modernne rohekas-sinakas karp, kus tegutsesid koos kõik Põhjamaade suursaatkonnad. Nii et soomlased jagavad maja rootslaste, taanlaste, norrakate ja islandlastega. Haaa-haaa, Eestil on Berliinis ikka oma isiklik hoone.

Olli mõni hetk pärast valimist

Linnas oli suur möll. Oli kuulda purjus räuskamist, skandeerimist, erinevaid laulukesi. Kesklinna piirkond sumises rohelistes ja punastes särkides ning sallides inimestest. Selge pilt. Jalgpall. JÄLLE! Mis värk sellega on, et me iga kord kuhugile linna sõites suurte jalgpallipidustuste peale satume? Seekord oli siis Saksamaa karikamängude finaal. Vastamisi Bremen ja Bayern Leverkusen.

Politsei oli häireseisundis, meist möödus mitmeid märulipolitseinike autode kolonne, siin-seal olid tänavanurkadel valmis juba ka veekahuritega autod. Juhuks kui peaks vaja olema. Oli alles varajane pärastlõuna, mäng algas alles õhtul, aga suurel osal fännidest oli juba meri põlvini.
Ma pole küll kindel, aga teel saatkonna juurde möödusime mingist peenest hotellist, mille ees oli suuri jalgpallibusse ning luksusautosid ja turvamehi. Jäi mulje, et üks nendest meeskondadest peatus selles hotellis. Mine võta kinni.

Liiklus oli täielikult ning kapitaalselt umbes, kuna paljud teed olid suletud. Maapealse (ühis)transpordiga oli selles suhtes lootusetu liikuda. Tegime ühe bussiga proovi, aga kui kolme lähestikku asuva peatuse läbimiseks kulus umbes 20 minutit, siis andsime alla ja liikusime lähima metroopeatuse poole. Tee peale jäi juhuslikult Reichstagi hoone.

Pilt nagu valimisplakatilt:
Teen Eesti Euroopas nähtavaks! Valige Helin!

Berliini pearaudteejaam. On ikka jurakas.

Olime teel Kultuuride karnevalile. Niipea kui pärale jõudsime, olime sattunud hoopis teise keskkonda. Minu jaoks palju meeldivamasse keskkonda. Skandeerivad purjus jalgpallifännid muudavad mind rahutuks. Ma ei tunne end mugavalt. Õhus on liiga palju pinget.
Kultuuride karneval oli sellele täielik vastand. Seal olid inimesed rõõmsad, sõbralikud, igalt poolt kostus muusikat, trummirütme, inimesed tantsisid ja nautisid mõnusat atmosfääri. Kogu selle meeletu rahvamassi hulgas, mis piki tänavaid voolas, ei näinud ma ühtegi jalgpallifänni atribuutikaga inimest. Ja nii oligi hea.

Rahvast oli palju. Ja see on vaid üks tänav, tänavaid oli palju.

Karneval oli laotanud end terve linnaosa tänavatele, mis olid palistatud erinevate müügipunktide ja telkidega. Müüdi erinevate maade käsitööd, (sageli isetehtud) riideid, peakatteid, ehteid, niisama pudinaid. Meeldis see, et müüdav kaup oli enamasti autentne, isetehtud, originaalne.

Jäi õige vähe puudu, et Olli endale mõne härrasmehekaabu oleks ostnud

Lisaks oli palju-palju erinevate maade toite pakkuvaid telke. Need lõhnad, mis tänavatel heljusid, olid vastupandamatud. Valik oli nii lai, et ei teadnud, mida valida. Oli erinevate Lõuna-Ameerika maade sööke ning jooke, Aasia toite, Aafrika toite, Euroopa rahvaste toite, kõik valmistatud kohapeal nende rahvuste esindajate poolt... Ja muidugi oli palju õlle-ja kokteilibaari telke. Meie proovisime alustuseks india toitu, hiljem jamaika putkast ostetud kana erilise küpsetise ning kastmega, mis viis keele alla. Ma ei suutnud vastu panna ka Nutella ning kookosega crepesile.

Nussa-sai!!!

Festivalil oli mitu lava, igaühel neist esinesid eri maailmaosade muusikud. Oli Euraasia lava, kus muuhulgas mängiti mustlasmuusikat, mis oli tõeliselt kaasakiskuv. Oli Ladina-Ameerika lava, kus kõlasid reggae ja salsa rütmid.

Mustlased olid hingega asja juures. Kõlas vapustavalt hästi!

Jokkis sakslane lühikeste nahkpükside ja pikkade põlvikutega tantsu vihtumas.
Ja millest need sterotüübid siis tekivad, küsin ma. Elust enesest!

Ühel hetkel roomas üle taeva süsimust pilv ja hakkas nagu ämbrist kallama. Me nägime Olliga paar minutit enne saju algust vaimusilmas ette, mis hakkab toimuma, kui vihma sajab ja kogu see rahvamass endale vihmavarju otsima hakkab. Ennetasime vihma umbes minuti võrra ja võtsime ühe õlletelgi leti ääres kohad sisse. See oli tark otsus. Paar minutit hiljem hakkas seal juba väga kitsas. Naljakas oli vaadata inimesi - alguses joosti paaniliselt siia-sinna, et varju alla pääseda. Lapsevanemad tõmbasid oma vankrites olevatele lastele prügikotte jalgade otsa. Hiljem kõndisid märksa rahulikumas tempos mööda inimesed, kelle kehal polnud enam ainsatki kuiva kohta ja kes aru saanuna, et pole enam midagi päästa, otsustasid asja rahulikult võtta. Väiksed lapsed olid vaimustuses ootamatult tekkinud jõgedest, mis tänavat pidi alla voolasid, ja kasutasid ära iga võimalust sinna täie hooga sisse hüpata.
Ja minu varbad said ikkagi märjaks.

Paari järgmise tunni jooksul oli ilm vastik - kord sadas, siis andis jälle järele, siis jälle sadas. Läksime vihmavarju ühte kirik-kohvikusse, kus parajasti esinesid muusikud.


Hiljem ühines meiega Kaie, kes õpib Berliinis. Oli hästi vahva üle pika aja näha ja juttu ajada.
Lõpuks läksime koos söögikohta otsima ning leidsime ühe mõnusa Liibanoni söögikoha, mille teenindaja oli hästi sõbralik ning toit maitses suurepäraselt. Eriti hea oli piparmünditee, mis kujutas endast värskeid piparmündioksi, millele valati peale kuum vesi. Pole tükk aega nii head teed joonud. Ausalt kohe.