Typisch deutsch?

Täna käisime jälle AAA-s, et viia neile paar paberit, mida nad meilt nõudsid. Läksime ukse taha, koridoris oli kahtlaselt vaikne, aga inimesi liikus siiski. Koputasime, vastust ei kuulnud, aga läksime sisse. Selgitasin, mida tulin tooma ja andsin neile oma EU haigekindlustuskaardi koopia tegemiseks. Siis küsisin veel arvutikasutamise, kopeerimise ja printimise asja. Naine kontoris oli sõbralikkus ja lahkus ise, tegi koopia, võttis meie allkirjastatud paberid ning selgitas natuke ka arvutiasjandust. Ja siis ütles kõige säravama naeratusega, et teinekord vaadake, millal tulete, sest täna oleme me tegelikult kinni ja vastuvõttu pole ette nähtud.

Zum letzten Mal: wir wissen, dass Sie da drin sind!

Mis kuramuse vastuvõtuaeg? Mida nii meeletult tähtsat nad siis teevad ülejäänud kolmel päeval nädalas, et vaid kahel neist piiratud aja jooksul võivad tudengid söendada ukse taha tulla küsima, mis neil vaja. Eriti kui nad ise kõik kontoris istuvad. Eriti veel semestri alguses, kui kõik on uus ja võõras. Kui tudengitel tuutorit pole, õppekoordinatori pädevuses on nõustada ainevaliku osas, kelle vastuvõtuaeg muideks on ka vaid ühel päeval nädalas tund aega, siis kuhu veel, kui mitte AAA-sse peaks üks välistudeng pöörduma? Ja sedagi piiratakse kahe päeva peale nädalas. Hämmastav!
Tundub, et sakslane võib sulle kõige säravama naeratuse saatel öelda, et sorri, ma küll tahaks aidata, aga näete, ei saa, kuna meil pole praegu vastuvõtuaeg. Tulge homme uuesti, vaatame, mis me siis teha saame. Grrr.
Aga noh, meie saime ju oma asjad täna aetud, nii et milles küsimus, eksole.

Arvutimajandus käivat nii, et kui me 10 päeva pärast saame oma õige tudengikaardi kätte, siis sellega koos saame ka sisselogimistunnused, mis võimaldab ülikooli arvuteid kasutada. Kopeerimine olevat aga hoopis teine teema, selleks tuleb tudengikaardi peale raha laadida. Printimise maksumuse suhtes ta polnud kindel. See on hea, et välistudengid ka ikka kohalikke arvuteid kasutada saavad.

Mit Fingerspitzengefühl

Oleme nende 4 päeva jooksul Olliga mõlemad märganud, et juba kella 2-3 ajal päeval oleme omadega täiesti läbi. Selline tunne on, nagu oleks päev läbi füüsilist tööd teinud. Oleme viimased ööd maganud 9-10 tundi ehk unepuuduse kaela ei saa süüd veeretada. Pakun, et see võib tuleneda sellest, et võõras keskkonnas viibides oleme pidevas valmisolekuseisundis, et suuta keskenduda sellele, mida meile räägitakse, kuidas vastata ja mis üldse meie ümber toimub. Loodetavasti läheb see mööda, kui oleme pisut kohanenud. Või siis meil on raskekujuline kevadväsimus.

Korteri põhiüürnikul, kes on ise sügiseni ära ning kellelt me korterit üürime, on köögilaual korv jõulukommide ja -šokolaadidega. Praegu on märtsi lõpp. Ma otsustasin, et teen talle teene ja söön need maiustused ära. Maru hästi maitsevad, muideks.

Kohalikke ajakirju sirvides, tänavareklaame jälgides ning raadiot kuulates jääb mulle mulje, et meie Eestis ei peaks võrreldes Saksamaaga pooltki nii palju oma keele puhtuse pärast muretsema. Noorte jutt, ajakirjatekstid ning reklaamid kubisevad inglisekeelsetest sõnadest. Teisalt, kui juba nii suure rahva keel peab inglise keelele alla vanduma, siis eesti keelel on vist veelgi väiksemad šansid. Aga see on tegelikult meie endi kätes.

Tundub, et jutud meie Kerly edust välismaal polegi ülepingutatud. Täna olen Kerly laulu kohalikust raadiojaamast juba kaks korda kuulnud.

Linn ise valmistas esialgu pettumuse. Kujutasin ette armsat linnakest ajalooliste hoonetega, kõik ilus, kena ja viks. Ehk siis ootasin idülli. Tegin kaks suurt viga. Unustasin teha enne siiatulekut ajaloo kodutöö ja lugeda Leipzigi linna ajalugu. Teine viga oli, et ei mõelnud sellele, et tegemist on Ida-Saksamaaga. Reaalsuses sai linn Teises maailmasõjas kõvasti kannatada ja palju ajaloolist ning vana hävines. DDR täitis aga tühja koha näotute hallide karpidega. Sinna läks siis minu idüll.

Kesklinnas on kõrvuti kaunid vanad hooned ning modernsed klaasist ostukeskused või vähem modernsed sotsialistlikud kontori- ja elumajad. Üldilme on hall, hall ja veelkord hall. Vähemalt Augustuplatzil.

Hall karp teise kõrval - Augustusplatzi ümbrus

Teine asi – igal pool ehitatakse või renoveeritakse. Pooled majad on tellingute varjus, linna turuplatsist pool on tarastatud ja vanalinna kohal kaigub puurimise ja kopsimise müra.

Vanalinnast väljapool on omajagu samasuguseid nelinurkseid betoonkarpe nagu meil Annelinnas ja Lasnamäel. Õnneks on enamikul neist fassaadi väljanägemist värskendatud.

Ilusasti korda tehtud karpmajad sotsialismiaegadest

Ilusate 20. sajandi alguse hoonetega linnaosades võib kaunite häärberite kõrval seista räämas tühi tondiloss, mille seinad on täis soditud, aknad puruks pekstud või laudadega kinni löödud, krohvitükid pudenemas seintelt.

Ühesõnaga, kontrast on küllalt trööstitu või siis olen mina liiga suur esteet. Mulle tundub, et Leipzigi aarded paiknevad hoopis südalinnast väljaspool. Saab näha.

Üks tühjadest tondilossidest meie tänaval

Inimesed. Isiklikult ma veel kedagi kohalikku siin ei tunne ja ma ei taha teha veel praegu teha üldistusi, aga nii eemalt vaadates esmamulje... sõbrannal oli õigus, kui ta ütles, et on kohe aru saada, kui inimene on Ida-Saksast. Seda õhkub neist. Ühelt poolt tekitab see äratundmisrõõmu, teisalt paneb nukralt ohkama. Ka siin on sotsialismiaja taak tugevalt külge jäänud. Seda võib muuhulgas aimata näiteks keskealiste ja vanemate inimeste riietumisstiilis. Seda võib märgata teeninduskultuuris, eriti avalikus sektoris. Vastu tulevate inimeste ilmes. Haisvate ning joomisest moondunud nägudega inimeste rohkusest. Kuigi riik on investeerinud Ida-Saksamaa majanduse elustamiseks suuri summasid, on näha, et seda ligi 40 aastat pelgalt rahaliste vahenditega ära ei kaota. See on kusagil sügavamal inimeste sees.

Reedel kinnitas meile üks siinne sakslane seda, mida olin juba mõned aastad tagasi kuulnud ühelt Leipzigis tudengilt – Leipzigis on kogu Saksamaa odavaimad elamispinnad, sest linna elanikkond kahaneb pidevalt. Inimestel pole Ida-Saksas tööd ning nad lähevad Lääne poolele paremaid töötingimusi otsima. Elamispindu siin on aga rohkem kui inimesi, mistõttu hinnad on madalale langenud. Kuna kõikidesse majadesse enam elanikke ei jätku, pole ka kedagi, kes neid korras hoiaks ja nii need lagunevad tondilossid tekivadki.

Kuigi esialgu pole ma sellest linnast veel vaimustuses, ei ole see esmamulje kindlasti püsiv. Tavaliselt ma suhtungi uude ning võõrasse suure ettevaalikkusega. Näiteks Jyväskylä tundus mulle alguses täiesti mõttetu kohana, kuid ajapikku on see mulle armsaks saanud. Usun, et leian peagi nendest räämas majadest teatud võlu ning karmide DDR-ametnikutädide kõva koore alt soojad ning sõbralikud inimesed.

Kontrastidest veel niipalju, et nagu Tartuski, on ülikooli erinevate osakondade hooned mööda linna laiali puistatud. Juurateaduskonna sissepääsu leidsime ühe moodsa ostukeskuse lao kõrvalt. Samas hoones asuvad muuhulgas kasiino, kino, Lidl ja Maggi söögikoht (kas pole mitte geniaalne äriidee – teha toidubaar, kus pakutakse pakisuppe?).

Nagu muuseas: Lidl, Rossmann, Leipzigi ülikool, Maggi...

Keset Leipzigi linna jookseb tänavate kohal suurte siniste torude võrgustik. See, kuidas ja kus torud kulgevad, on päris sürr. Meenutab pisut Pariisi Pompidou keskust. Peaks ükskord hakkama nende torude marsruuti järgima, huvitav kui suur ring tuleks.

Modernne tänavakunst?

Siin me oleme!

Kraadiklaas näitas -16 külmakraadi ja päike siras pilvitus hommikutaevas, kui kühveldasime sisse kaerahelbeputru ning istusime Jämsäs rongile, et suunduda Helsingisse ja sealt lennujaama. Ees ootab vahetussemester Ida-Saksamaal Leipzigis.

Lennukisse sisenedes mängis salongis Craig Davise lugu ’Rise and Fall’. Monitoridel ilutses laulja nimi koos laulu pelakirjaga, taustal lennuk päikeseloojangusse lendamas. Hmm, kas me peaksime mures olema?

Lend kulges võrdlemisi valutult, kui välja arvata see saatuslik hetk, mil palusin Ollil tema kõrval istuvalt naisterahvalt pastakat laenata. Pastaka ma küll sain, kuid sellega koos ka švipsis soomlanna lõpmatuna tundunud jutuvada ning kiidulaulu oma äsja lõpueksamid teinud tütre aadressil. Muuhulgas saime teada, et tema 19-aastane tütar näeb ülimalt täiskasvanud välja, seevastu mina ja Olli olla täitsa lapse nägu. Khm, aitäh, sa oled ka väga armas. Jutuvada kestis ja kestis. Lülitasin end kuulamast välja hetkel, kui tädike hakkas rääkima oma noorpõlve armukesest ja temaga koos duši all käimisest. Liiga palju informatsiooni, tänan väga.

Saksamaa kohal võis juba lennukis näha halle vihmapilvi. Ilm oli sombune, ent Soomega võrreldes küllalt soe, 5-6 soojakraadi. Lumest ei jälgegi, nartsissid, tsillad ja krookused õitsevad. Lumikellukeste aeg on praktiliselt läbi. Mõned põõsad juba rohetavad, ent puud õnneks veel lehes pole. Õnneks, sest ma ei taha riiki vahetades jääda ilma looduse tärkamise perioodist.

Berliini pearongijaam meenutab stseene futuristlikest ulmefilmidest. Samas on see vastand ajaloolisele Leipzigi pearaudteejaamale, mis on tõesti hiiglaslik. Ruumitaju kaob seal sootuks.

Berliini raudteejaama ees

Leipzigi raudteejaam - suurim raudteelõppjaam Euroopas

Oma korterisse jõudsime pärast väikest ekslemist. Nimelt sõidutas taksojuht meid esimese hooga linna teise otsa, kuna arvas, et tahame Reginalstrassele. Meil oli aga vaja minna Reginenstrassele.

Korter on vinge, see on kahetoaline, ruumikas ja siin on palju valgust. Ahjaa, rõdu on ka. Korteri põhiüürnik tundub olevat tagasihoidlike mugavusnõudmistega mees, kuna korteri sisustus on võrdlemisi minimalistlik. Magamistoas on voodi, kapp ja kummut, mis on täiesti piisav. Elutoas on aga kirjutuslaud koos tooliga, riiul, millel asub muusikakeskus ning tugitool. Iseenesest saab sellegagi hakkama, aga elutoas kohati ei oska olla, sest pole õieti kusagil istuda. Üheski ruumis pole vaipu ja kuna põrandad on külmad, on paljal põrandal jahe istuda.

Ostunimekirja kuuluvad: padi, sussid, vähemalt üks vaip, prügikühvel ja -hari, saksa kõnekaart. Külaliste tulemise ajaks tuleks hankida mõned lisatoolid ja madrats/matt.

Esimesel päeval läksime linna, et seista silmitsi kõikide nende ametkondade ja asjaajamistega, mis meid ootasid.

Esimese asjana peatasid meid Leipzigi turuväljakul kaks meesterahvast, kes torkasid nina alla mikrofoni ja kaamera ja küsisid meie arvamust selle kohta, millal paarisuhtes hakatakse abielule mõtlema, kas meie ka juba mõtleme, kaua me koos oleme olnud ja millal abiellume. Suhteliselt ootamatu rünnak. Ei oskand selle peale esialgu ei A-d ega O-d kosta.

Kuna jõudsime AAA (Akademisches Auslandsamt) juurde nende lõunatunnil, oli vaja tund aega surnuks lüüa. Mõtlesime ülikooli peahoone üles otsida. Leipzigi ülikool on Saksama vanuselt teine ülikool, mis tähistab sel aastal oma 600. aastapäeva. Ootasin tõeliselt uhket ajaloolist hoonet. Kaardi kohaselt pidigi ülikooli peahoone olema meie seljataga. Seal oli aga üks kõrghoone ning selle kõrval meeletu ehitustander, igal pool aiad ja tarad ees. Tegime kogu kvartalile tiiru peale, aga ülikooli njetu. Ülikooli peahoonest teen vast mõni teinekord lähemalt juttu.

AAA korrusele jõudes tekkis tunne, nagu istuks arsti ootejärjekorras. Kabinetist tuldi ükshaaval järgmist kundet sisse kutsuma. Kui meie kord kätte jõudis, juhatati meid ruumi, kus istus 3 naisterahvast. Üks neist rääkis meile üht-teist, andis mõned paberid ja palus meil edasi minna järgmisesse punkti: „Gehen sie jetzt in die nächste Station, bitte“. Järgmine statsioon asus pool meetrit eemal, kus potsatasime järgmistele toolidele ja meile seletati järgmised kaks asja, anti järgmised paberid ning paluti edasi minna kolmandasse punkti, mis asus omakorda pool meetrit eemal. Viimases statsioonis seletati meile veel mitmeid asju ja anti veel posu pabereid. Lisaks saime sealt ülikooli nimega õlakotid, kus oli sees umbes kilo jagu makulatuuri kõikvõimalike brošüüride ja voldikute näol. Muuhulgas leidus kotis veel pastakaid, kaelarihm-võtmehoidja, rinnanõel, üks nõudepesušvamm ja kondoomipakk. Ühesõnaga kõik kõige tarvilikum ühele välistudengile?

Vajalik ja vähem vajalik kraaam AAA-st saadud kotis

Järgmiseks hankisime endale tudengikaardi asenduskaardi ja kogu semestri kehtiva ühistranspordipileti. Edasi läksime oma õppekoordinaatori jutule, kes ei asu üldsegi mitte sellel aadressil, mis oli märgitud AAA-st saadud paberile. Pärast paari telefonikõnet sain teada õige aadressi ja sattusime päeva kõige sõbralikuma inimese jutule. Meie Fachkoordinator nägi välja täpselt nagu Amy Winehouse. Kurioossel kombel oli ta ülevoolavalt jutukas ning esimene inimene kogu päeva jooksul, kes oli valmis pühendama meile piisavalt aega, et kuulata ära meie küsimused ning neile põhjalikult ning kannatlikult vastama.

Läksime linnavalitsusse ennast Leipzigisse sisse kirjutama. Hämmingut tekitas situatsioon, kui ametnikuproua mu passi uuris ning küsis, et mis riik se Estonia selline on. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Ütlesin, et Estland. Tema siis elavnes, et ah Estland, miks siia see Estonia kirjutatud on, ma pole sellist nime kunagi kuulnud. Ehh. Tundub, et Welcome to Estonia brändi Saksamaale praegusel kujul küll turustada ei saa.

Seejärel käisime pangas kontot avamas. Deutsche Banki hoone on meeletult suur ja aukartustäratav. Ka seal ei tööta asjad lihtsalt. Selle asemel, et järjekorranumbri võtmise käigus määratleda tegevus, mida pangas teha soovid, peab minema leti juurde ja seal selgitama, mida pangas teha tahan. Seejärel helistab leti taga olev tädike kellelegi kusagil, selgitab talle, mis asjus klient pangas on ning seejärel peab minema istuma ja ootama, kuni teller ise sinu juurde tuleb. Kätlemissteremoonia, mille järel suundutakse telleri töölaua juurde. Umbes kuus eri paberit ja 4 allkirja hiljem ei saa me peale paberipataka pihku midagi kasulikku, vaid peame pangakaarti, internetipanga PIN koodi ning sisselogimistunnuseid postiga ootama jääma, mis saabuvad igaüks eraldi eri aegadel kolme nädala jooksul. Voilà! Ja lõpuks muidugi taas kätlemissteremoonia.

6 tundi pärast linna saabumist maandusime Olliga bürokraatlikest formaalsustest tühjaks imetuna kohvikusse, et juua selle vihmasombuse päeva lõpetuseks midagi sooja. Väsinud ja eemaloleva pilguga kuuma kakaod lürpides oli meeldiv virguda rosinasilmse meesettekandja sosina peale ’Dein Kuchen kommt gleich’. Päris seksikas. Sellega nad kliente hurmavadki. Hehee. Eesti ja Soome väheseid ja tihti argasid meesteenindajaid silmas pidades on värskendav näha enesekindlaid meesettekandjaid, kes naisterahvale arvet tuues silma pilgutavad. Siiski, mind nad sellega juba ära ei osta.

Kogu esimese päeva bürokraatiat kokku võttes võin öelda, et pool praegusest paberimajandusest võiks lihtsalt ära kaotada, sest see on mõttetu. Näiteks pidime oma õppekoordinaatorilt võtma allkirja lihtsalt selle kohta, et oleme tema jutul käinud. Mina küll öelda ei oska, keda selline paber aitab.

Teiseks, AAA tundub tegutsevat täielikus isolatsioonis muudest ülikooli üksustest. Nimelt saabusime Leipzigisse AAA tungival soovitusel poolteist nädalat enne reaalse õppetöö algust, kuna vastasel korral olla juba kõik kursused täis ja kogu mäng kaotatud. Me ise arvasime, et vaevalt see nii hull on, aga käsk on vanem kui meie, nii et tulime kohale. Õppekoordinaatoriga vesteldes selgus aga hoopis, et põhimõtteliselt saab kõikidele kursustele ja iga õppejõuga tuleb ise läbi rääkida.

Kolmandaks, miks ometi ei ole ükski nendest geniaalsetest AAA ametnikest tulnud ideele juurutada tuutorisüsteemi. Praegu tuleb välistudeng siia, talle tulistatakse lühikese aja jooksul meeletu kogus segast infot, öeldakse ta-daa ja seejärel vaata ise, kuidas hakkama saad. Reaalselt pole vahetustudengil võimalust rahulikus keskkonnas küsida ja teada saada. Näiteks tuli mulle alles päev hiljem pähe küsimus, kas ja kuidas on välistudengitel võimalik ülikooli arvuteid kasutada ning printida-kopeerida. Sellest pole ükski ametnik meiega ise juttu teinud ning hetkel tundub, et välistudengitele polegi selliseid teenuseid ette nähtud. Seda asja peab veel uurima.

Päeva jooksul eri ametkondadest saadud paberid