Siin me oleme!

Kraadiklaas näitas -16 külmakraadi ja päike siras pilvitus hommikutaevas, kui kühveldasime sisse kaerahelbeputru ning istusime Jämsäs rongile, et suunduda Helsingisse ja sealt lennujaama. Ees ootab vahetussemester Ida-Saksamaal Leipzigis.

Lennukisse sisenedes mängis salongis Craig Davise lugu ’Rise and Fall’. Monitoridel ilutses laulja nimi koos laulu pelakirjaga, taustal lennuk päikeseloojangusse lendamas. Hmm, kas me peaksime mures olema?

Lend kulges võrdlemisi valutult, kui välja arvata see saatuslik hetk, mil palusin Ollil tema kõrval istuvalt naisterahvalt pastakat laenata. Pastaka ma küll sain, kuid sellega koos ka švipsis soomlanna lõpmatuna tundunud jutuvada ning kiidulaulu oma äsja lõpueksamid teinud tütre aadressil. Muuhulgas saime teada, et tema 19-aastane tütar näeb ülimalt täiskasvanud välja, seevastu mina ja Olli olla täitsa lapse nägu. Khm, aitäh, sa oled ka väga armas. Jutuvada kestis ja kestis. Lülitasin end kuulamast välja hetkel, kui tädike hakkas rääkima oma noorpõlve armukesest ja temaga koos duši all käimisest. Liiga palju informatsiooni, tänan väga.

Saksamaa kohal võis juba lennukis näha halle vihmapilvi. Ilm oli sombune, ent Soomega võrreldes küllalt soe, 5-6 soojakraadi. Lumest ei jälgegi, nartsissid, tsillad ja krookused õitsevad. Lumikellukeste aeg on praktiliselt läbi. Mõned põõsad juba rohetavad, ent puud õnneks veel lehes pole. Õnneks, sest ma ei taha riiki vahetades jääda ilma looduse tärkamise perioodist.

Berliini pearongijaam meenutab stseene futuristlikest ulmefilmidest. Samas on see vastand ajaloolisele Leipzigi pearaudteejaamale, mis on tõesti hiiglaslik. Ruumitaju kaob seal sootuks.

Berliini raudteejaama ees

Leipzigi raudteejaam - suurim raudteelõppjaam Euroopas

Oma korterisse jõudsime pärast väikest ekslemist. Nimelt sõidutas taksojuht meid esimese hooga linna teise otsa, kuna arvas, et tahame Reginalstrassele. Meil oli aga vaja minna Reginenstrassele.

Korter on vinge, see on kahetoaline, ruumikas ja siin on palju valgust. Ahjaa, rõdu on ka. Korteri põhiüürnik tundub olevat tagasihoidlike mugavusnõudmistega mees, kuna korteri sisustus on võrdlemisi minimalistlik. Magamistoas on voodi, kapp ja kummut, mis on täiesti piisav. Elutoas on aga kirjutuslaud koos tooliga, riiul, millel asub muusikakeskus ning tugitool. Iseenesest saab sellegagi hakkama, aga elutoas kohati ei oska olla, sest pole õieti kusagil istuda. Üheski ruumis pole vaipu ja kuna põrandad on külmad, on paljal põrandal jahe istuda.

Ostunimekirja kuuluvad: padi, sussid, vähemalt üks vaip, prügikühvel ja -hari, saksa kõnekaart. Külaliste tulemise ajaks tuleks hankida mõned lisatoolid ja madrats/matt.

Esimesel päeval läksime linna, et seista silmitsi kõikide nende ametkondade ja asjaajamistega, mis meid ootasid.

Esimese asjana peatasid meid Leipzigi turuväljakul kaks meesterahvast, kes torkasid nina alla mikrofoni ja kaamera ja küsisid meie arvamust selle kohta, millal paarisuhtes hakatakse abielule mõtlema, kas meie ka juba mõtleme, kaua me koos oleme olnud ja millal abiellume. Suhteliselt ootamatu rünnak. Ei oskand selle peale esialgu ei A-d ega O-d kosta.

Kuna jõudsime AAA (Akademisches Auslandsamt) juurde nende lõunatunnil, oli vaja tund aega surnuks lüüa. Mõtlesime ülikooli peahoone üles otsida. Leipzigi ülikool on Saksama vanuselt teine ülikool, mis tähistab sel aastal oma 600. aastapäeva. Ootasin tõeliselt uhket ajaloolist hoonet. Kaardi kohaselt pidigi ülikooli peahoone olema meie seljataga. Seal oli aga üks kõrghoone ning selle kõrval meeletu ehitustander, igal pool aiad ja tarad ees. Tegime kogu kvartalile tiiru peale, aga ülikooli njetu. Ülikooli peahoonest teen vast mõni teinekord lähemalt juttu.

AAA korrusele jõudes tekkis tunne, nagu istuks arsti ootejärjekorras. Kabinetist tuldi ükshaaval järgmist kundet sisse kutsuma. Kui meie kord kätte jõudis, juhatati meid ruumi, kus istus 3 naisterahvast. Üks neist rääkis meile üht-teist, andis mõned paberid ja palus meil edasi minna järgmisesse punkti: „Gehen sie jetzt in die nächste Station, bitte“. Järgmine statsioon asus pool meetrit eemal, kus potsatasime järgmistele toolidele ja meile seletati järgmised kaks asja, anti järgmised paberid ning paluti edasi minna kolmandasse punkti, mis asus omakorda pool meetrit eemal. Viimases statsioonis seletati meile veel mitmeid asju ja anti veel posu pabereid. Lisaks saime sealt ülikooli nimega õlakotid, kus oli sees umbes kilo jagu makulatuuri kõikvõimalike brošüüride ja voldikute näol. Muuhulgas leidus kotis veel pastakaid, kaelarihm-võtmehoidja, rinnanõel, üks nõudepesušvamm ja kondoomipakk. Ühesõnaga kõik kõige tarvilikum ühele välistudengile?

Vajalik ja vähem vajalik kraaam AAA-st saadud kotis

Järgmiseks hankisime endale tudengikaardi asenduskaardi ja kogu semestri kehtiva ühistranspordipileti. Edasi läksime oma õppekoordinaatori jutule, kes ei asu üldsegi mitte sellel aadressil, mis oli märgitud AAA-st saadud paberile. Pärast paari telefonikõnet sain teada õige aadressi ja sattusime päeva kõige sõbralikuma inimese jutule. Meie Fachkoordinator nägi välja täpselt nagu Amy Winehouse. Kurioossel kombel oli ta ülevoolavalt jutukas ning esimene inimene kogu päeva jooksul, kes oli valmis pühendama meile piisavalt aega, et kuulata ära meie küsimused ning neile põhjalikult ning kannatlikult vastama.

Läksime linnavalitsusse ennast Leipzigisse sisse kirjutama. Hämmingut tekitas situatsioon, kui ametnikuproua mu passi uuris ning küsis, et mis riik se Estonia selline on. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Ütlesin, et Estland. Tema siis elavnes, et ah Estland, miks siia see Estonia kirjutatud on, ma pole sellist nime kunagi kuulnud. Ehh. Tundub, et Welcome to Estonia brändi Saksamaale praegusel kujul küll turustada ei saa.

Seejärel käisime pangas kontot avamas. Deutsche Banki hoone on meeletult suur ja aukartustäratav. Ka seal ei tööta asjad lihtsalt. Selle asemel, et järjekorranumbri võtmise käigus määratleda tegevus, mida pangas teha soovid, peab minema leti juurde ja seal selgitama, mida pangas teha tahan. Seejärel helistab leti taga olev tädike kellelegi kusagil, selgitab talle, mis asjus klient pangas on ning seejärel peab minema istuma ja ootama, kuni teller ise sinu juurde tuleb. Kätlemissteremoonia, mille järel suundutakse telleri töölaua juurde. Umbes kuus eri paberit ja 4 allkirja hiljem ei saa me peale paberipataka pihku midagi kasulikku, vaid peame pangakaarti, internetipanga PIN koodi ning sisselogimistunnuseid postiga ootama jääma, mis saabuvad igaüks eraldi eri aegadel kolme nädala jooksul. Voilà! Ja lõpuks muidugi taas kätlemissteremoonia.

6 tundi pärast linna saabumist maandusime Olliga bürokraatlikest formaalsustest tühjaks imetuna kohvikusse, et juua selle vihmasombuse päeva lõpetuseks midagi sooja. Väsinud ja eemaloleva pilguga kuuma kakaod lürpides oli meeldiv virguda rosinasilmse meesettekandja sosina peale ’Dein Kuchen kommt gleich’. Päris seksikas. Sellega nad kliente hurmavadki. Hehee. Eesti ja Soome väheseid ja tihti argasid meesteenindajaid silmas pidades on värskendav näha enesekindlaid meesettekandjaid, kes naisterahvale arvet tuues silma pilgutavad. Siiski, mind nad sellega juba ära ei osta.

Kogu esimese päeva bürokraatiat kokku võttes võin öelda, et pool praegusest paberimajandusest võiks lihtsalt ära kaotada, sest see on mõttetu. Näiteks pidime oma õppekoordinaatorilt võtma allkirja lihtsalt selle kohta, et oleme tema jutul käinud. Mina küll öelda ei oska, keda selline paber aitab.

Teiseks, AAA tundub tegutsevat täielikus isolatsioonis muudest ülikooli üksustest. Nimelt saabusime Leipzigisse AAA tungival soovitusel poolteist nädalat enne reaalse õppetöö algust, kuna vastasel korral olla juba kõik kursused täis ja kogu mäng kaotatud. Me ise arvasime, et vaevalt see nii hull on, aga käsk on vanem kui meie, nii et tulime kohale. Õppekoordinaatoriga vesteldes selgus aga hoopis, et põhimõtteliselt saab kõikidele kursustele ja iga õppejõuga tuleb ise läbi rääkida.

Kolmandaks, miks ometi ei ole ükski nendest geniaalsetest AAA ametnikest tulnud ideele juurutada tuutorisüsteemi. Praegu tuleb välistudeng siia, talle tulistatakse lühikese aja jooksul meeletu kogus segast infot, öeldakse ta-daa ja seejärel vaata ise, kuidas hakkama saad. Reaalselt pole vahetustudengil võimalust rahulikus keskkonnas küsida ja teada saada. Näiteks tuli mulle alles päev hiljem pähe küsimus, kas ja kuidas on välistudengitel võimalik ülikooli arvuteid kasutada ning printida-kopeerida. Sellest pole ükski ametnik meiega ise juttu teinud ning hetkel tundub, et välistudengitele polegi selliseid teenuseid ette nähtud. Seda asja peab veel uurima.

Päeva jooksul eri ametkondadest saadud paberid