Korteri põhiüürnikul, kes on ise sügiseni ära ning kellelt me korterit üürime, on köögilaual korv jõulukommide ja -šokolaadidega. Praegu on märtsi lõpp. Ma otsustasin, et teen talle teene ja söön need maiustused ära. Maru hästi maitsevad, muideks.
Kohalikke ajakirju sirvides, tänavareklaame jälgides ning raadiot kuulates jääb mulle mulje, et meie Eestis ei peaks võrreldes Saksamaaga pooltki nii palju oma keele puhtuse pärast muretsema. Noorte jutt, ajakirjatekstid ning reklaamid kubisevad inglisekeelsetest sõnadest. Teisalt, kui juba nii suure rahva keel peab inglise keelele alla vanduma, siis eesti keelel on vist veelgi väiksemad šansid. Aga see on tegelikult meie endi kätes.
Tundub, et jutud meie Kerly edust välismaal polegi ülepingutatud. Täna olen Kerly laulu kohalikust raadiojaamast juba kaks korda kuulnud.
Linn ise valmistas esialgu pettumuse. Kujutasin ette armsat linnakest ajalooliste hoonetega, kõik ilus, kena ja viks. Ehk siis ootasin idülli. Tegin kaks suurt viga. Unustasin teha enne siiatulekut ajaloo kodutöö ja lugeda Leipzigi linna ajalugu. Teine viga oli, et ei mõelnud sellele, et tegemist on Ida-Saksamaaga. Reaalsuses sai linn Teises maailmasõjas kõvasti kannatada ja palju ajaloolist ning vana hävines. DDR täitis aga tühja koha näotute hallide karpidega. Sinna läks siis minu idüll.
Kesklinnas on kõrvuti kaunid vanad hooned ning modernsed klaasist ostukeskused või vähem modernsed sotsialistlikud kontori- ja elumajad. Üldilme on hall, hall ja veelkord hall. Vähemalt Augustuplatzil.
Hall karp teise kõrval - Augustusplatzi ümbrus
Teine asi – igal pool ehitatakse või renoveeritakse. Pooled majad on tellingute varjus, linna turuplatsist pool on tarastatud ja vanalinna kohal kaigub puurimise ja kopsimise müra.
Vanalinnast väljapool on omajagu samasuguseid nelinurkseid betoonkarpe nagu meil Annelinnas ja Lasnamäel. Õnneks on enamikul neist fassaadi väljanägemist värskendatud.
Ilusasti korda tehtud karpmajad sotsialismiaegadest
Ilusate 20. sajandi alguse hoonetega linnaosades võib kaunite häärberite kõrval seista räämas tühi tondiloss, mille seinad on täis soditud, aknad puruks pekstud või laudadega kinni löödud, krohvitükid pudenemas seintelt.
Ühesõnaga, kontrast on küllalt trööstitu või siis olen mina liiga suur esteet. Mulle tundub, et Leipzigi aarded paiknevad hoopis südalinnast väljaspool. Saab näha.
Üks tühjadest tondilossidest meie tänaval
Inimesed. Isiklikult ma veel kedagi kohalikku siin ei tunne ja ma ei taha teha veel praegu teha üldistusi, aga nii eemalt vaadates esmamulje... sõbrannal oli õigus, kui ta ütles, et on kohe aru saada, kui inimene on Ida-Saksast. Seda õhkub neist. Ühelt poolt tekitab see äratundmisrõõmu, teisalt paneb nukralt ohkama. Ka siin on sotsialismiaja taak tugevalt külge jäänud. Seda võib muuhulgas aimata näiteks keskealiste ja vanemate inimeste riietumisstiilis. Seda võib märgata teeninduskultuuris, eriti avalikus sektoris. Vastu tulevate inimeste ilmes. Haisvate ning joomisest moondunud nägudega inimeste rohkusest. Kuigi riik on investeerinud Ida-Saksamaa majanduse elustamiseks suuri summasid, on näha, et seda ligi 40 aastat pelgalt rahaliste vahenditega ära ei kaota. See on kusagil sügavamal inimeste sees.
Reedel kinnitas meile üks siinne sakslane seda, mida olin juba mõned aastad tagasi kuulnud ühelt Leipzigis tudengilt – Leipzigis on kogu Saksamaa odavaimad elamispinnad, sest linna elanikkond kahaneb pidevalt. Inimestel pole Ida-Saksas tööd ning nad lähevad Lääne poolele paremaid töötingimusi otsima. Elamispindu siin on aga rohkem kui inimesi, mistõttu hinnad on madalale langenud. Kuna kõikidesse majadesse enam elanikke ei jätku, pole ka kedagi, kes neid korras hoiaks ja nii need lagunevad tondilossid tekivadki.
Kuigi esialgu pole ma sellest linnast veel vaimustuses, ei ole see esmamulje kindlasti püsiv. Tavaliselt ma suhtungi uude ning võõrasse suure ettevaalikkusega. Näiteks Jyväskylä tundus mulle alguses täiesti mõttetu kohana, kuid ajapikku on see mulle armsaks saanud. Usun, et leian peagi nendest räämas majadest teatud võlu ning karmide DDR-ametnikutädide kõva koore alt soojad ning sõbralikud inimesed.
Kontrastidest veel niipalju, et nagu Tartuski, on ülikooli erinevate osakondade hooned mööda linna laiali puistatud. Juurateaduskonna sissepääsu leidsime ühe moodsa ostukeskuse lao kõrvalt. Samas hoones asuvad muuhulgas kasiino, kino, Lidl ja Maggi söögikoht (kas pole mitte geniaalne äriidee – teha toidubaar, kus pakutakse pakisuppe?).
Nagu muuseas: Lidl, Rossmann, Leipzigi ülikool, Maggi...
Keset Leipzigi linna jookseb tänavate kohal suurte siniste torude võrgustik. See, kuidas ja kus torud kulgevad, on päris sürr. Meenutab pisut Pariisi Pompidou keskust. Peaks ükskord hakkama nende torude marsruuti järgima, huvitav kui suur ring tuleks.
Modernne tänavakunst?
No comments:
Post a Comment