Tuleb välja, et täieliku õppimise tähe all möödusid vaid poolteist nädalat. Kuna mingi hetk ma nägin, et teist esseed ei jõua ma enne kojulendu mitte mingi valemiga valmis, otsustasin selle kirjutamise siiski Eestis oleku ajaks lükata. Ja enne seda Saksamaal rahulikult võtta.
Eelmisel kolmapäeval oli viimane pikk loengupäev. Sellega sai reaalne kooliskäimine selleks semestriks otsa. Kokkuvõttes saan öelda, et kuigi võtsin vaid kolm kursust, ei jooksnud need niisama mööda külge maha. Sain erialaselt targemaks - silmaring avanes ja nägin mõningaid asju külgedelt, millelt polnud osanud varem sama asja mõelda.
Reede õhtul saabus Kristian, Olli taanlasest sõber Tartu aegadest. Lõikusin 2 tundi kartulisalatit ja tegime tutvust nurga taga asuva baariga.
Laupäeva ennelõunal pakkisin potsikutäie kartulisalatit kaasa ja läksime kõik kolmekesi Dresdenisse. Näitasime Kristianile linna. Käisime seekord Frauenkirches sees ka. Päris huvitav on, eri tasanditel rõdudega. Ainult see pisut roosakas interjööri toon oli kahtlane.
Mõned tunnid hiljem saime kokku Marliesi ja ta mehe Tiloga. Läksime koos veinifestivalile. Mekkisime erinevaid veine. Tilo sai peatse sünnipäeva puhuks mult kartulisalatitotsiku.
Sain Tilolt teada, kuidas veini kvaliteeti hinnata. Näiteks saavat selle järgi, kui kiiresti ja mil moel veinipiisad klaasi serva mööda alla langevad, öelda, kui suur alkoholisisaldus veinil on. Paar tundi kulusid väga ruttu ja pidimegi juba tagasi rongile minema.
Leipzigis käisime veel väljas istumas. Olli ja Kristian sattusid Bachi-soonele. Järgnevad poolteist tundi pidin ma kuulama hulgaliselt Bachi nalju stiilis "Lean Bach and just relax" või "When I was young I went to the Bachstreet Boys concert " või "I even got to go Bachstage" ja nii edasi ja nii edasi. Käis võistlus, kes suudab vaimukamaid sõnakombinatsioone välja mõelda. Päris naljakas oli.
Pühapäeval käisime Völkerschlachtdenkmali juures. Olli laulis taas täiest kõrist Soome sõjaväe marsilaulu, me Kristianiga sekundeerisime trummipõrinat ja trompetihelisid imiteerides. Inimesed vaatasid meid imelikult. Miks ei tohiks rahvastelahingu mälestusmärgi keerdtreppidest üles-alla ronides sõjamarssi laulda? Minu meelest on see väga paslik.
Kiikasime sisse ka Stasi muuseumisse, seekord mängisime Kristianile ise giidi ja hiljem näitasime niisama linna. Karl Liebknechti tänaval välikohvikus istudes olime tunnistajaks autoõnnetusele, mis oli tegelikult päris õnnelik, sest kõik inimesed jäid terveks. Samuti ka üks autodest. Situatsioon oli selline, et üks auto hakkas kõrvalteelt suuremale teele keerama, kuid oli liiga kaugele peateele välja sõitnud, et tulijaid paremini näha. Peateelt tuli samal hetkel auto ning selleks, et mitte ette keeranud autole sisse põrutada, keeras peateed pidi lähenenud auto kõrvale, autoteest eraldatud trammiteele, sõites täie hooga sisse liiklusmärgile. Ragin oli kõva ja ehmatus suur. Õnneks tabas auto vaid liiklusmärki, mitte valgusfoori, mis oli vaid poole meetri jagu eespool ning mis poleks auto raskusele nii kergesti järele andnud kui liiklusmärk. Autojuhid said asjad omavahel ära klaaritud, politseid ei kutsutud. Lähedal asuva Dönerikoha omanik tõi autojuhtidele kohvi (eeldan, et maja kulul) ning üldse tundus asjasse suhtumine mõistlikuna, üksteist ei sõimatud ja mindi sõbralikult lahku. Järgmisel õhtul nägime, et liiklusmärgipost oli juba kenasti püsti, nagu poleks midagi juhtunud.
Ma ei mäletagi täpselt, kuidas või miks see idee tekkis, aga juba esimesel õhtul, kui Kristian meie pool oli, tuli jutuks film Casper. Ju me rääkisime Michael Jacksonist ja sealt hakkas teema hargnema. Kas teile tundub ka seos nende kahe asja vahel sama ilmselgena kui mulle?
No igatahes, mina olin ainuke, kes filmi varem näinud oli. Kristian leidis, et peame ilmtingimata Casperit vaatama. Niisis pühapäeva õhtul vaatasimegi sõbraliku kummituse filmi. Kristian magas enamuse filmi lõpust maha. Tubli töö.
Esmaspäeval käisime vaatamas Gohlise lossi, ning uudistasime loomaaia taga olevas pargis läbi 'vaateakende' kaelkirjakuid, jaanalinde, antiloope ja sebrasid. Linnas hüppasime läbi kampuse uutest hoonetest, käisime söömas ja kohvikus. Õhtul tegid poisid tutvust Leipzigis pruulitava korianderi ja soolaga õluga - Gosega- ning õhtu jätkus baaris, kus oli nii palav ja valju seltskond, et eelistasime võtta oma joogid ning minna pisut eemal asuva kiriku juurde istuma ja juttu ajama. Hiljem hüppas Olli heast peast põõsashekki. Et vaadata, kas see ta raskusele vastu peab. Ei pidanud. Nüüd on Ollil külje pealt nahk maas ja ma ei saanud isegi sapiseebiga ta T-särgist rohelisi plekke välja. Öösel raudteejaama ees ööbussi oodates pidasid Olli ja Kristian nähtamatute valgusmõõkadega maha Starwars-lahingu (missugused nohikud!) ja kella kolme paiku vaatasime youtube'st Spice Girlsi videosid ning undasime meloodiale kaasa.
Täna hommikul läks Kristian ära.
Meie, täis ootusärevust ja rõõmu, hakkasime bürokraatiaga rinda pistma. Paberiasjad tuleb enne äraminekut korda ajada - end raamatukogus lasta arvelt maha võtta, sama linnavalitsuses. Siis tuli käia veel vanas heas Akademisches Auslandsamtis (AAA) end eksmatrikuleerimas.
Raamatukogus käisid asjad kiirelt. Linnavalitsuses pidime ootama pea poolteist tundi, et järjekord meieni jõuaks. Järjekord oli pidevalt umbes 25 inimese pikkune. Ja kui selle hulga inimeste teenindamiseks kulub 5 ametnikul poolteist tundi, siis minu meelest on see märk sellest, et tuleks võtta tööle veel 1-2 inimest. Kui mitte täiskohaga, siis vähemalt paariks tunniks päeva kõige intensiivsemal ajal.
Ametnikutädid käisid kõik üksteise võidu pissil. Istudes ning oma järge oodates sai mulle isegi selgeks, kus nad oma wc võtit hoiavad. Ma siis teinekord tean.
AAA-sse mineku sättisime ekstra nende vastuvõtuajale, et tähtsaid ülikooliametnikke mitte pahandada. Meie imestuseks järjekorda ei olnud, koputamise peale lubati meid kohe sisse tulla ning me ei pidanudki viies eksemplaris allkirju kirjutama ega ka koguma (samas, raamatukogu ja linnavalitsuse allkirjad olid eksmatrikuleerimiseks vajalikud, need kogusime kokku juba enne AAA-sse minekut).
Seekord oli Frau Schmidt ülevoolavalt sõbralik ja teatas, et kuna on Leipzigi ülikooli 600. aastapäev, on vahetustudengitele ka väikesed lahkumiskingitused. Meile anti ülikooli kirjadega T-särgid, mingid brošüürid, rinnamärgid ja oma koduülikooli viimiseks ka järgmise kooliaasta õppekavad.
Huvitav, miks nad ei võiks uusi vahetustudengeid vastu võttes neisse sama sõbralikult suhtuda...ainult ära minnes tehakse head nägu. Samas see on strateegiliselt maru kaval, siis jääb viimane kogemus positiivseks ja inimestel on tavaks mõelda, et lõpp hea, kõik hea.
Aga mind nii lihtsalt ära osta ei saa (viu-viu) :) Leian ikkagi, et AAA oleks võinud kõikidele vahetustudengitele saata lihtsa meilikese, kus teatatakse, et enne äraminekut peate käima koguma allkirju nendest ja nendest kohtadest ning tulema nendega meie juurde end eksmatrikuleerima.
Kui mu Erasmuse ainekoordinaator poleks mulle umbes kuu aega tagasi muu jutu sees maininud, et tuleb allkirju koguda, ei oleks ma teadnud, et ma seda tegemas pean käima.
Oleks ju nii lihtne saata selline väike infomeil, kus kirjutatakse, mida teha ja silmas pidada enne Leipzigist lahkumist. Aga ei.
Ja teine asi - kui kevadel end immatrikuleerides ja üliõpilaspiletit taotledes pidime selle eest maksma 10 eurot kautsjonit, siis nüüd ei näinud ma küll AAA poolelt erilist soovi meile see raha tagasi anda. Küsisin kautsjoni tagasisaamise kohta, aga Frau Schmidt selgitas, et see on natuke keerulisem värk: selleks peab tema kuhugile tudengikassasse kirjutama avalduse, et meie vahetustudengitena tahame oma 10 eurot tagasi saada. Siis mõne aja pärast saaksime raha kassa lahtioleku ajal (mis, ma pakun, on lahti umbes 2 korda nädalas korraga tund aega vms) tagasi. Kuna tundus, et see on aeganõudev protsess, lõin käega. Jäägu siis neile need 10 eurot. Pealegi, kui ma tudengipileti tagasi annan, ei oleks mul enam dokumenti, mis mu ühistranspordi semestripileti kehtivust tõestaks, niisiis ei hakanud ma jamama.
Aga põhimõtteliselt leian ma, et see võiks siiski mõistlikumalt korraldatud olla, kuna raha nad küll küsivad, aga selle tagasisaamine on pikk ja keeruline protsess, mis tudengile nii ebamugavaks tehakse, et ta sellest loobub.
Aga nüüd on veel vaja õppida neljapäevaseks eksamiks, pääseda sellest eksamist läbi, saada prof. Bentelelt minu ühe valmis essee ja eksami eest Leistungsscheinid, mis tõestavad, et olen need ained läbinud; siis on vaja käia Erasmuse ainekoordinaatori juures, anda need Scheinid koordinaatorile, saada talt paarile tähtsale paberile allkirjad, paluda koordinaatoril viimase essee Scheini asjad professoriga ise klaariks ajada ning tagantjärele mulle Soome saata. Siis on vaja veel käia ja pangas oma konto lõpetada...
Siis tuleb nädalavahetuse väljasõit Heidelbergi ning siis polegi muud kui Eestisse! Ja ma lähen Kihnu!!!
Eks ta ole.
***
Ahjaa, meil on sügavkülmas keedetud kartulikoortest pallike, mis valmis kartulisalati lõikumise ajal. Me külmutasime selle. Igasugused ideed, mida teha mõnusa käepärase kartulikoorepallikesega, on väga teretulnud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
ma soovitaks kartulipüssi...
ReplyDeleteaga teil ju ei ole seda!!!
Ei ole jah, ma pole seda imepüssi isegi kunagi näinudki, kuigi kuulnud olen sellest küll.
ReplyDeleteKihnu on vinge!
ReplyDeleteja see pilt kus te prillidega Dresdeni paoraami (jah, nii kirjutasidki!) taustal poseerite, on veel vingem.
Meil on suvi, tulge koju, noored :)
Kadri
Parandasin ära!
ReplyDeleteJa ma tean, et homsest läheb teil ka ilm käest ära (värskete andmete kohaselt Tallinnas juba sadas), nii et vaevalt, et on päikest ja heinamaad oodata. Aga lootma peab.
Tahaks märkida, et teine pilt ülevalt sobiks hästi pildimaterjaliks selle Wikipedia-artikli juurde, mis defineerib väljendi "cool". Kuigi Kristiani kampsun...
ReplyDelete