Pole just eriti meeldiv väljavaade, mis?
Esimene essee on nüüd põhijoontes valmis (ca 20 lk), teise jaoks tuleb hakata alles lugema ja seejärel kirjutama. Ülehindasin oma kiirust saksakeelse asjaliku teksti kirjutamisel. Kui kogu päevatöö saldosse koguneb vaid umbes 3 lehekülge teksti, siis see näitab, missuguse tempoga see kirjutamine sujub.
Kui ma enne hellitasin lootust siinsete kooliasjadega enne koju naasmist ühele poole saada, siis tundub, et üks kirjutis tuleb ikka Eestimaal valmis vorpida. Ei tahaks küll, aga midagi pole teha. Pelaegi, pigem teha kodus, kui et veeta viimasedki päevad Saksamaal kodutöid kirjutades. Peab ikka veel kusagil käima ja midagi tegema! Näiteks Heidelbergis. Hetkel on idee pärast mu viimast eksamit 16. juulil rentida ikkagi auto teha väike tripp Heidelbergi suunal. Muidu jääb kripeldama, et tahtsin minna ja ei käinudki.
Aga kuigi päevad on mul möödunud arvuti taga istudes ja teadusartiklites tuhnides, on õhtuti ikka üht-teist toimunud. Eelmise nädala vabaõhukinos käimisest ma rääkisin. Laupäeva õhtul käisime Jukka ärasaatmispeol (kuigi ta läheb alles selle nädala lõpus). Grillisime tema maja tagahoovis, ajasime juttu. Mida enam lõpu poole, seda rohkemate soomlastega olen ma siin kohtunud. Peale Pekka ja Jukka oleme siin tuttavaks saanud veel kahe soome tüdrukuga. Laupäeval sattus grilliõhtule juhuslikult veel üks soomlane, kes siin mõned aastad tagasi vahetustudengina oli olnud ja nüüd tuli oma puhkuse ajal lihtsalt niisama siia.
Õhtu lõpuks läksime linna karaokebaari. Pekka oli kamba vahetustudengitega seal. Meeleolu baaris oli ülev, inimesed laulsid päris hästi ja vastuvõtt oli soe. Kuigi ma pole kunagi karaoket laulnud, tekkis tahtmine proovida. Lugu valida oli raske, kuna ühtegi konkreetset laulu tol hetkel pähe ei karanud ja 7000 laulu hulgast on päris raske just see õige välja sõeluda. Lõpuks valisin "I've had The Time of My Life'i", tuntud Dirty Dancingust. Küsisin, kes minuga julgustuseks kaasa laulma tuleb. Pekka tõstis käe. Kuna ta laulab päris hästi (olen ise kuulnud), mõtlesin, et no olgu, teeme ära. Pekka ütles, et ta oskab seda lugu. Küsisin mitu korda üle, et kas ta on ikka kindel. Ta oli kindel.
Natukese aja pärast oligi meie kord. Nimed hüüti juba välja, aga keda ei olnud, oli Pekka. Käisime teda väljast otsimas, Olli käis isegi meeste WC-s vaatamas. Lõpuks ta tuli ikkagi väljast.
Ruttu lavale, mikrofonid kätte ja siis algaski juba lugu pihta, kuidagi liiga äkki. Helistik oli maru kõrge, enda häält ei kuulnud mitte üks raas, kuna ükski kõlar polnud lauljate endi poole suunatud ja fonogramm mängis taustal väga kõvasti.
Pekka ei jaganud üldse, millal ta laulma peab, ei saanud sõnadele pihta, ega teadnud ka salmiosade meloodiat. Nii ma siis laulsin vahepeal tema osi ka, et keegi vähemalt laulaks. Hääl katkes pidevalt ja laulsin kohati täiesti mööda. Sain aru, et mööda läheb, aga kuna oma häält ei kuulnud, polnud võimalik ka tooni õigeks sättida. Maru piinlik oli.
Ühesõnaga minu esimene kord karaoket proovida ei möödunud valutult. Noh, tulevikus ehk uuesti ja paremini. Kui julgen.
Eelmisel nädalal ühel hommikul kööki minnes avastasin, et kraanikausi vee äravoolu sõrestikust kasvab mingi taim. Suht veider.
Olli pakkus, et see võib olla paprikataim, kuna teinekord satub paprikat puhastades mõni seeme äravooluresti alla. Seal olid taime kasvuks soodsad tingimused - soe, niiske ja palju rõvedat plöga, kust saada mineraale ja muid aineid.
See oli märguanne, et on aeg sõrestikku puhastada. Ütleme nii, et see, mis sealt vatitikuga urgitsedes välja tuli, ajaks paljudel südame pahaks. Aga nüüd võib kindel olla, et niipea seal küll midagi kasvama ei hakka.
No comments:
Post a Comment