Wie hat's Ihnen geschmeckt?

Teate seda, kui väljas söömas käies ettekandjad lõpus alati pärivad, et kuidas siis maitses kah? Ja mida enamasti vastatakse? Oi, väga maitsev oli.
Enamasti toidul tõesti ju otseselt midagi viga pole ja kui just viga ei ole, siis pole mõtet viriseda. See on ((eestlaslik?)) tagasihoidlikkus ja konflikti- ning ebamugavustunde vältimise soov, mis inimesed alati alandlikult vastama panevad, et oi kui hea oli. Isegi kui ei olnud.

Just hiljuti, kui mu vanemad siin olid, tuli sellest juttu, et mis oleks, kui teinekord tõesti öelda, kui toit ei maitse. Mida siis tehtaks?
Ega toit ju nii hull ikka ei ole, et viid porstu kohe pärast maitsmist tagasi ja ütled, et ei suuda sellest suutäitki võtta. Aga kui siis hambad ristis söögi ära sööd, siis mis sa tagantjärele ikka enam teed ja kobised? Ja kui toit juba söödud, siis hinnaalandust ka veider nõuda...

Kui Olliga mai lõpus Berliinis käisime ja ühes välikohvikus istusime, sattusin tunnistajaks just sarnasele intsidendile. Meesterahvas, kellel väljanägemise järgi just rahaprobleeme ei tundunud olevat, ütles arvet toonud ettekandjale, et toit, mis ta tellis, ei vastanud ootustele ega maitsenud hästi, ja seega pole tema nõus selle eest täishinda maksma. Toidu oli ta ikkagi ära söönud.
Rääkinud ühe ettekandjaga ja seejärel vahetuseülemaga, kes taoliste asjade üle otsustada võib, jäigi lõpuks nii, et mehele tehti kokkuleppehind ja täishinda ta ei maksnud. Nii käivad need asjad, kui inimesel on julgust suu lahti teha.
Soomes ma vaatan ka, et inimesed kurdavad palju julgemalt. Ja seda ei häbeneta. Kui ostetu ei vasta sellele, mida oodati, siis nõutakse hüvitist ja enamasti seda saadakse ka.

Aga miks ma sellest kõigest räägin? Sellepärast, et eile tegin mina ka esimest korda suu lahti, kuna ma ei olnud rahul.
Käisime Olliga väljas söömas. Leidsime kena vastavatud itaalia söögiköha. Tellisin pastat kalaga. Esiteks ärritas mind see, kui kaua toidu kättesaamisega läks. Me ootasime umbes 35 minutit, kuni meie road lõpuks lauda toodi. Oleks siis, et kõikides teistes laudades samuti meeletult kaua ootama oleks pidanud, siis oleks arusaadav olnud, et ooteajad ongi pikad. Aga kui meist hiljem tulnud saavad oma toidud meist jupp maad varem kätte, siis tekib küll küsimus, kas meie tellimus unustati ära. Ettekandja tuhises kümneid kordi meist mööda ning märkas järjest kärsitumaks muutuvaid pilke, aga ei peatunud kordagi, et paari sõnaga öelda, kaua meie tellimusega veel läheb.

No igatahes, lõpuks toodi mu pasta lauda. Lõin kahvli makaronidesse, panin kahvli suhu ning peaaegu oleksin suutäie uuesti välja sülitanud.
Toit võib olla soolane. Niikuinii on peaaegu kõik tooted siinmail soolased. Nendest märkad, et soola on suht palju, kuid sellegipoolest saab sellist toitu enam-vähem normaalselt süüa.
Ja siis on olemas SOOLANE. See on selline, kus soolasus matab enda alla kõik muud maitsenüansid, see kõrvetab ja torgib ning rikub kõik ära.
Noh, minu toit oligi nii soolane, nagu oleks sinna terve soolatopsi jagu soola valatud. Korraks isegi mõtlesin, et seda polegi üldse võimalik süüa, aga tagasi viia oleks ka veider olnud. Ei tea, millest selline valehäbi tekib, et ei taha nendele ebamugavusi tekitada. Aga ise?
Mõttes kirusin kokkasid küll maapõhja. Kuna ooteaeg oli nii pikk, eeldan, et nad hakkasid alles pärast tellimuse saamist pastat keetma ja kastet valmistama. Kas kokk ei võtnud siis selle pika protsessi jooksul vaevaks maitsta üks väike lusikatäis, et teada, mida ta lauale saadab? Mida lõpupoole söömisega jõudsin, seda suuremaks läks mu veendumus, et seekord ma viisakalt takka ei kiida, kui maitse kohta küsitakse.
Lõpuks siis saabuski tõehetk. Ettekandja küsis, kuidas toit maitses.
- No...Kahjuks oli see oli liiga soolane.
- See oli misasi?
- Liiga soolane.
- Aa... No... ma ütlen selle köögis edasi.

Ja sellega asi lõppeski. Ei mingit vabandamist, ei midagi muud. Hoopis endal tekkis süütunne, nagu ma oleks neile liiga teinud või kuidagi ülbelt käitunud. Tundsin vajadust asja kuidagi siluda ja ütlesin, et ega see nüüd NII hull ka ei olnud.
(Millegipärast oli aga enamus lõhest mu taldrikul alles, sest see oli tõesti nii soolane, et polnud võimalik süüa.)

Ma leian, et oleks parem selline küsimine ära jätta. Kui toit tõesti hästi maitses ja teenindaja on kena, ütleb tänulik klient ilma küsimatagi, et toit oli väga hea. Enamasti, kui küsitakse toidu kohta, siis ju oodatakse, et vastus on see tavaline 'jah, väga maitsev oli'. Üldiselt ju ei olda valmistunud negatiivseks tagasisideks. Ja kui tõesti virisetakse toidu kallal, siis tekib nii teenindajal kui sinul endal ebamugavustunne ning kohmetus. Nii, ütlesid, said hingelt ära, aga mis edasi?
Eks kurtmise puhul oleneb palju ka ettevõttekultuurist. Kui koht on prestiižne ja iga kliendi rahulolu on oluline, siis tõenäoliselt on stsenaariumid ette kirjutatud, mida teha siis, kui keegi pole toiduga rahul ning kliendile üritatakse asja kuidagi kompenseerida. Tavalises, keskpärases kohas on aga just selline situatsioon kui minul nüüd oli. Et mõlemal poolel on ebamugav, aga midagi sellest ei muutu ka. Maksad ikka sama hinna, mis pidi. Kui hästi läheb, siis kokk äkki teinekord maitseb oma toitu, aga mina vaevalt et samasse kohta enam teinekord sööma lähen.

Toidu maitse kohta pärimisega on sama lugu kui ameeriklastega (ja ka paljude teiste välismaalastega), kes tervituseks alati küsivad, kuidas sul läheb. Oh, hi, how are you?
Tegelikult ei oota ju keegi, et sa ütleksid, kuidas sul päriselt enesetunne on. Kes tahaks kuulda, et sul on olnud kohutav päev ja üldse on roppumoodi probleeme? Kellelgi poleks aega ega viitsimist sellesse süveneda. Kas ma isegi tahaks sellest rääkida, on veel eraldi asi. Aga ikkagi pead naeratama ja ütlema, et sul läheb kõik hästi. Kui oodata vaid üht kindlat vastust, siis miks üldse küsida? Rituaali enda pärast?
Mul on alati raskusi, kui visatakse nagu muuseas, et tere, kuidas läheb. Enamusel lööb autopiloot peale ja tuleb kohe vastus, et hästi läheb. Aga mul läheb alati pisut aega. Hakkan tegelikult ka mõtlema, et kuidas mul siis läheb? Mu loomuses pole öelda, et kõik on hästi, kui tegelikult ei ole. Alati on ju mõni põhjus rahulolematuseks. Nii on mul pisut raske saada üle huulte seda vastust, mida kõik ootavad.
See selleks.

Kui juba söögikohtadest juttu oli, siis paar sõna ka tipi andmisest. Saksamaal käib jootraha andmine teistmoodi kui meil. Mulle meeldib, et saan pärast arve maksmist veelkord mõelda, kui rahule siis teenindusega ikkagi jäin ja kui palju tahan raha jätta. Pärast maksmist saab raha kuhugile kaante vahele jätta ning lahkuda. Kõik toimub diskreetselt.
Siin aga tuuakse arve lauda ja teenindaja jääb su kõrvale seisma. Kui tahad tippi jätta, pead selle ka kohe andma. Laua peale tagantjärele raha ei jäeta. Enamasti käib jootraha andmine nii, et ümardad oma arve summa ülessepoole. Kui arve on 13.20, siis annad teenindajale 20-eurose ja ütled näiteks, et 15. Ettekandja tänab ning saad 5 eurot tagasi. (Kusjuures, ma pole tähele pannud, et siinkandis söögikohtades kaardiga makstaks. Huvitav, kas saab üldse kaardiga maksta?)
Sakslastel käib tipi andmine mängleva kergusega, aga minule see komme ei istu. Miks ma pean ettekandja nähes otsustama, palju talle tippi anda? Minu meelest jootraha andmine on küllalt isiklik otsus ja siis on veider, kui inimene, keda otsus puudutab, su kõrval passib. Enamasti on ju ikka nii, et on piinlik liiga vähe anda ja annad ehk pisut rohkemgi, kui omaette mõeldes oleksid andnud. Mjaa, aga igal maal oma kombed ja tuleb üritada neid järgida.

***
Eile käisin elus esimest korda vabaõhukinos. Täitsa vinge oli. Suur ekraan, millele lasti vana-kooli bussist suriseva masinaga pilt. Palju plastiktoole. Mina kujutasin ette, et inimesed istuvad murul, oleks kuidagi romantilisem olnud (Helin, vaata vähem telekat!), aga tegelikult oli toolidel ka päris mugav. Olin võtnud kaasa sokid ja kampsuni, neist oli kasu, nii ei hakanud istudes külm. Olin istumise alla panemiseks kaasa võtnud käteräti. Selle mässisin jalgade ümber, et võimalikke sääserünnakuid ära hoida (kuigi siin neid eriti polegi). Filmi saksakeelne pealkiri oli C'est la vie. Prantsuse film. Prantsusmaal on sama filmi nimeks hoopis 'Le premier jour du reste de ta vie' (2008). Nagu varemgi öeldud, on sakslastel kombeks filmidele omavaoliliselt ja enda äranägemise järgi uusi nimesid välja mõelda. Film täitsa meeldis. Oli mitmeid päris häid naerukohti, kurva lõpuga.
Filmi lõppedes jõe äärt pidi trammipeatuse poole liikudes avastasin, kuivõrd pime siin tegelikult on. Olime hiiglaslikul pargialal, kus oli väga vähe valgustust. Ümberringi oli täielik kottpimedus, mitte midagi ei olnud näha. Ja siis mõelda, et vaevalt nädal tagasi olime Soomes, kus südaöösel ja hiljemgi ei olnud vaja lampigi toas põlema panna....

***
Teisipäeva öösel kõndisime läbi südalinna bussipeatuse poole. Raekojaplats. Täielik vaikus, inimesi pole. Pime. Ja siis keset raekojaplatsi istusid tänavasillutisel kolm noormeest. Istusid läpaka ümber ja vaatasid filmi. Vaikselt. Jõid õlut. Jalgrattad neist mõne meetri kaugusel maas lebamas.
Selles oli midagi ilusat. Sööbis mällu.

***
Väljas on kuum, juba nädal aega. Ilm on ilus, päike paistab. On lausa piin istuda nelja seina vahel arvuti taga. Aga pean, sest mul on vaja oma lollakaid Hausaufgabesid kirjutada. Esimene neist saab vast pühapäevaga valmis. Aga siis on veel teine. Ja selleks ma pole isegi veel materjale lugenud. Muidu poleks väga suur probleem 2 x 15-20 lk kodutööd kirjutada, aga saksa keeles on natuke teine lugu. Kuna ei kirjuta niisama, et käisid poes ja ostsid piima ja leiba, vaid pead kirjutama mingist nõukogu tööst ja sanktsioonidest ja eetikast jms, siis igat lauset mõtled ja kontrollid. Meeletu aeg läheb.
Ja päevad muudkui tiksuvad. 16 päeva veel. Nii paljudes kohtades tahaks veel käia (tegin endale nimekirja, mis nüüd seinal ootab, et sealt midagi maha saaks kriipsutada). Kooliasjad suruvad ühelt poolt, aga samas tahaks lõpus veel puhata ja mängida ka. Paar päeva tagasi saime teada, et meile tuleb enne äraminekut veel üks külaline. See teeb ajakava veel pingelisemaks, sest mul oleks sel ajal vaja suuliseks eksamiks õppida. Küll kuidagi ikka saab. Alati saab.
Nii, nüüd siis jälle oma armsa kodutöö juurde.