Ja ta tuli!

Nonii, poisid ja tüdrukud, nüüd see juhtus. Horst käis külas!
Et talletada ajalooline sündmus - see toimus reedel, 12. juunil 2009 kella 17 paiku (saksa aja järgi).
Mäletate, ma rääkisin, et selleks hetkeks, kui Horst tuleb, peab kõik olema kõige-kõige. Korter peab olema korras ning meie esinduslikud ja viksid.
Noh, ütleme, et see ei läinud päris nii, nagu ma plaanisin.
Nimelt käisin ma täna jälle jooksmas (olen üritanud nädalas vähemalt korra käia jooksmas ja korra teha vaese-mehe koduaeroobikat ehk hüpata-karata nagu loll muusika taktis ning teha erinevaid harjutusi lihastele. Töötab, muideks, võluväel ja mis kõige parem - see on täiesti tasuta!).
Seekord ma pargis peale koerte ning lindude mingeid erinevaid pudulojuseid ei silmanud. Äärepealt oleks aga ühe oksaga vastu pead saanud, sest täna-eile on Leipzigis olnud meeletult tugev tormituul ja puude küljest kukub suure raginaga suuremaid ning väiksemaid oksi alla. See selleks.
Tulin tagasi koju, läksin duši alla. Ja ühtäkki...
Uksekell.
Ei või olla! See on KINDLASTI Horst. Ja mina olen parajasti seebise peaga duši all, paljalt nagu porgand. Hea, et mul seekord vähemalt vannitoa uks vahelt kinni oli, tihti ma jätan selle pärani lahti, et peegel uduseks ei läheks.
Olli läks ust lahti tegema. Ta pärast ütles, et oli tol hetkel paanikas - Horst ukse taga, Helin duši all ja tema peab üksi minema Horsti meelt lahutama, kuni mina välja ilmun. Missugune vastutus!

Kuulsin häältekõminat. Üritasin ülihelikiirusel seebi juustest välja pesta ning end ära kuivatada. Puhtaid riideid mul vannitoas kaasas ei olnud. Variandid olid - ma kas jooksen Horsti nina alt mööda, ümber vaid käterätik, ning lähen panen end magamistoas riidesse VÕI ajan endale selga need samad higised ja niisked jooksuriided. Praktiliselt alasti ma Horsti ette minna ei julgenud, nii et teine variant läks loosi.
Ja nii ma siis ilmusin tilkuvate sorakil juuste ning higiste trenniriietega Horsti ette.
Paremini ei oleks saanud minna.
argh¤%&/(=¤#%¤

Aga Horst oli Horst. Hehee. Selline 20-ndate eluaastate lõpus olev pikk tüüp, seljas vabaaja riided, nina all oli märgata tugevat vuntsipotentsiaali (see tähendab, et habe ja vunts olid küll kenasti ära aetud, aga läbi naha kumavate tumedate karvade järgi hinnates on suur tõenäosus, et Horstil kasvaks võimas vunts, kui ainult lasta sel kasvada).
Horst oli suhteliselt jutukas ja jättis sõbraliku mulje. Küsis meie elu-olu kohta siin, kas ja kuidas meile meeldib, kas on olnud probleeme jne. Soovitas üht ja teist üritust vaatama minna, et me Leipzigi ikka igast küljest tundma õpiksime. Rääkis, et võib-olla ta jääb Münchenisse pikemaks ajaks tööle (esialgu ta pidi oktoobrini olema) ja sel juhul annab selle praeguse korteri täitsa ära.

Näitasin Horstile ta lilleolukorra ette, ta ei pahandanud. Tundub, et ta oli meie kui allüürnikega rahul ja ütles, et ta hea meelega üüriks korterit meile kauemgi. Ja siis ta läks ära, sest ta vanemad ootavat väljas autos. Ta ööbivat sel nädalavahetusel Leipzigis olles vanemate pool.

Ühesõnaga, Horst jättis toreda mulje, niipalju kui inimese kohta 7 minuti pikkuse vestluse põhjal üldse hinnangut anda saab.
Homo ta ei ole, Hanna-Kaisa. Ma oleks sellest kohe aru saanud. Ja põrandalaudade suunas ta ka närviliselt ei vaadanud, nii et vaevalt tal seal laipu peidus on.
Sellist muljet ei jäänud, nagu tal oleks raske sõprusi või suhteid sõlmida. Aga noh, selles ei saa ju kunagi kindel olla, eksju. Ja Horsti puhtusearmastuse kohta ei oska ma ka midagi öelda, igatahes ei käinud ta nuhkides mööda korterit ringi, kontrollimaks, kas kõik on puhas. Valge kindaga uksepealseid ka üle ei tõmmanud (aga ma olin valmistunud - need oleks igal juhul puhtad olnud. Haah!).

Vot selline oli siis Horst.