Jäneseliha, maasikad ja hapukurk

Esmaspäeval rentisime auto ja põrutasime Dresdenisse. Õigemini Dresdeni külje alla mu ema noorpõlveaegse kirjasõbra Marliesi vanemate poole ja pärast Marliesi enda poole.
Marliesi vanemate pool pakuti tõelist mahetoitu - kõik mis laual, pärines nende enda majapidamisest - kartul, nuikapsad, lillkapsad ning....jäneseliha. Jah, nad peavad küülikuid ja söövad neid. Ma võin ehk barbarina tunduda, aga liha oli maitsev. Magustoiduks oma aia maasikad vahukoorega. Mmmmm.
Nagu sellest veel küll poleks olnud, leidsime end õige pea Marliesi poolt kohvilauast koos tema enda küpsetatud maasika- ja kirsitortidega. Mul oli tunne, et ma lähen lõhki. Aga maitsmata ei saa ju ka jätta, eksole.

Kohe näha, et vanad sõbrad

Mmmmaasikad

Need tõesti maitsesid sama hästi kui välja nägid

Vot sellepärast peetakse oma aeda

Käisime Marliesiga pisut Elbe ääres jalutamas ning õhtu lõpuks põikasime veel Dresdeni vanalinnast läbi.

What's my name again?

Järgmisel päeval vahetasime auto veel suurema vastu, et Olli ka peale mahuks ja läksime Spreewaldi. Spreewald on suur roheline ala Brandenbrugi liidumaal, mida katab Spree jõe lisaharude ning kanalite võrgustik. Piirkond on tuntud oma kurkide poolest, mis olid DDR-i ajal kogu sotsialismiblokis väga soositud. Käisime kahes külakeses Lübbenis ja Lübbenaus.

Lübbenis tormasime nagu šaakalid kurgipüttide juurde ning esimene ostetud kurgipotsik tühjenes paari minutiga. Vaatasime ka niisama linnas ringi. Mis siis veel... Ahjaa. Käisime pissil. See on väga oluline.

Sõnu polegi vaja...

Kes sõi viimase kurgi ära? Hihihi

Lübbenaus käisime paadisõidul. Sealkandis kutsutakse parvpaate Kahnideks ja sinna mahub korraga umbes 20 inimest pluss paadimees. Sõime paadi peal bratwursti nagu õiged mehed kunagi ning kuulasime kahnimehe naljalugusid ning pajatusi Spreewaldi kohta. See mees oli paras lõuapoolik. Palju musta huumorit. Eks enamus neist naljadest ole sellistel vendadel aastatega sisse harjutatud. Küll nemad teavad, millisele seltskonnale milline huumor peale läheb.





Spreewald on nagu Veneetsia, ainult et tihedalt üksteise kõrval seisvate linnamajade ning paleede asemel on seal väikesed kaunid majakesed (nii vanu kui uuemaid) hoolitsetud aedadega ning palju metsikut loodust ning rohelust. Ringi liigutakse ja asju transporditakse nendesamade kahnidega. Spreewaldis on ilus. Tegelikult selline kiire läbisõit ei anna piirkonnast täielikku pilti. Sinna peaks minema ratastega seiklema. See oleks alles midagi!



Ostsime Lübbenaust kaasa kolm pütti erinevalt maitsestatud kurki, kurgiõlut, juustu ja tulime tagasi. Õhtul sõime pelmeene. Selline oli meie jaanilaupäev.

Kurgimaitseline Radler on ikka üks jube lobi küll

Järgmisel päeval enne kukke ja koitu läks Heleri rongile, et jõuda õigeaegselt oma Hispaania lennukile. Muud pereliikmed kammisid päeval Leipzigi kaubandusvõrku. Vanaema tahtis ilmtingimata mulle koguaeg mingeid asju osta, mina punnisin vastu. Tahtsin ise maksta. Siis oligi situatsioon, et mina jooksin sukapükste pakiga ümber riiuli ja vanaema oli mul rahakotiga kannul. Lõpuks sai ta mu kätte ja rabas mult paki käest ära ning suundus sellega otsustaval sammul kassa juurde. Oeh. No mis sa teed sellise vanaemaga :)
Õhtul restoranis söömas käies keerasime üleliia hapude kapsastega rühmaviisiliselt oma seedimise tuksi. Säh sulle sauerkrauti! See-eest kohalik Gose õlu (iseloomuliku hapuka maitse annab sool ja koriander) maasikamahlaga maitses imehea.

Neljapäeval sõitsime kõik üheskoos Berliini. Mina ja Olli läksime päevase lennuga Helsingisse. Mu vanemate lend läks alles õhtul, nii et nemad tegid enne minekut veel linna peal ühe turistiringi.

Soome ilm oli vastupidiselt Saksamaale fantastiline. Jämsänkoski tundus oma järve ning rohelusega paradiisina. Seal heljub õhus alati rahu. Saunalavalt otse jahutavasse järvevette, värske koha, rukkileib ja päevvalge öö, mis peletab une ja naelutab pilgu metsade kohal punetavale taevale. Põhjamaa eksootika.
Reedel väike tuur Jämsä laadal ning päikseline pärastlõuna järverannal lugedes ning end aeg-ajalt vees jahutades.
Laupäeval sõitsime Olli vanaema matustele. Teel sinna mängisime autos mängu, kus tuleb ära arvata mida teine inimene parajasti mõtleb (mingi asi, inimene või nähtus), esitades vaid küsimusi, millele saab vastata kas ei või jaa. Oleme viimasel ajal Olliga seda mängu päris tihti mänginud, kui on kuhugile pikk sõit ja on igav.

See oli pikk ja kurb päev. Matused olid ilusad, väga siirad ja emotsionaalsed. Oli kuum. Väga kurb ja kuum. Peavalu.
Õhtul hilja tagasi Jämsänkoskisse sõites ilmus äkitselt teele põder. Igavene jurakas oli. Hea, et Olli vend auto pidama sai. Muidu oleks halvasti läinud.

Pühapäeval jõudsime tagasi Leipzigisse. Nüüd tuleks küll õppima hakata. Esseed ootavad kirjutamist ja eksam selleks õppimist. Motivatsioon see-eest on suur ja ümmargune null. Suviti koolis käimine peaks olema keelatud.
Viimasel paaril nädalal on palju bratwursti söödud ja füüsiline aktiivsus on asjas kannatajapool olnud. Tuleb end kätte võtta. Verdammt nochmal!
Eestisse lähen 20 päeva pärast. Tahan juba Emajõe äärde ja Ihastesse ja sõpru näha ja...

Jälle on üks lennuk alla kukkunud. Õudne on.
Soomest tagasi tulles lendasime Helsingi-Riia vahe sellesama Fokkeri mudeliga, millega varsti Riiast Tartusse lendan. Selline propelleritega. Päris vana lennuk oli. Tahaks loota, et turvalisuse arvelt nad siiski kokku ei hoia.
Lugesin eilseid PM artikleid Air Balticu ja Estonian Airi teemadel. Pani asjad teise perspektiivi. Odavam küll jah, aga seda küll ei tahaks, et Eesti Õhk käpad püsti ajaks ja Air Baltic ainsa liiniteenindajana hindu dikteerima saaks hakata. Lõhnab dumpingu järele. Hakka või põhimõtte pärast Eesti Õhuga lendama. Rahakott kahjuks ikkagi otsustab.