Vanaema verine jalg

Pole jõudnud kirjutada tükk aega. Kiire on olnud.
Ringvaade.
Kaks nädalat tagasi käisime Spizzkelleris vahetustudengite peol. Vahelduseks oli tore ka klubis käia, seltskond oli mõnus ja oli hea üle pika aja tantsida. Ühel õhtul käisime ka Pekka pool ühikapeol, kus oli kokkuvõttes päris palju soomlasi.

Kolmapäeval oli koolipäev ja õhtul toimus campus fest. See oli kahepäevane festival paljude esinejate ja muu programmiga. Kontserdialale sissetahtjate saba oli pikk ja oodates sättisid paljud noored end juba peomeeleollu. Sellega seoses olid pudelikorjajad päris aktiivsed. Oli üks halvatud noormees, kelle ratastooli seljaosa külge oli riputatud 3-4 suurt kotti. Oli näha, et see noormees ei saanud isegi pead liigutada, rääkimata muust kehast (labakäsi vist töötas, sest ta sai oma elektrilist ratastooli juhtida). Tema sõitis siis piletisaba äärt pidi ning inimesed käisid ja panid ise ta kottidesse oma tühja taarat. Ju ta on juba linna peal tuntud nägu ja teda juba teatakse. See, et nii suure liikumispuudega inimene käib pudeleid korjamas, räägib vist üht-teist sotsiaaltoetustest selle kandi puuetega inimestele. Aga mine tea, äkki ta käib niisama lõbu pärast, et oleks vaheldust. Muidu oleks kodus igav istuda. Ja väikse lisateenistuse vastu pole ju kellelgi midagi...

Siis olid üks mees ja naine, kes olid korraliku välimusega ja puhtad, ei näinud jotade moodi välja. Nemad käisid ühe inimese juurest teise juurde ning pommisid samuti tühja taarat. Isegi pisut pealetükkivalt, ma ütleks. Naine oli vist märganud minu kotiääre vahelt paistvat Apfelschorle pudeli korki ja küsis, kas ta võib mu pudeli saada. Ma ütlesin, et mul on seal veel jooki järel, ei saa anda. Tema ei jätnud jonni. Ütles, et joo ära. Et pääsed kohe varsti sisse ja seal on värava peal kontrollid. Oma jooke ei tohi peoalale kaasa viia.
Noh, mis mul siis üle jäi. Muigasin, aga jõin pudeli tühjaks. Tädi ootas valvsa pilguga kõrval. Ja nii ta käis kõik inimesed läbi. Taarahulk muudkui kasvas ja kasvas.

Festivalil oli alguses vaiksem, aga lõpuks oli rahvast kui murdu. Festivalialaks oli vinge ülikoolihoonete vaheline sisehoov ja ülikoolihooned ise, kuhu oli üles seatud lugematul hulgal baare.

See kõlab lihtsalt kuidagi nunnult

Nii tehakse ülikooli spordihoone aatriumist diskosaal

Vanad arvutimonitorid on läinud teisele ringile diskovalgustuse raamidena.
Lihtne ja geniaalne.

Kontserdiesinejad meile võõrad, aga täitsa head. Kuna ööbussi ootama jääda oleks võtnud meeletu aja, tulime jalgsi koju. Tund aega läks.

Neljapäeval saabus pere. Emme, issi ja vanaema. Oli tõesti tore neid üle pika aja näha.

Esimesel õhtul tegime väikse tiiru linna peal.

Eriti tervislik perekondlik lõunasöök

Olli oma elemendis

Järgmisel päeval läksime Wittenbergi. Kõigile on vist ajalootundidest meelde jäänud, et see oli koht, kus Martin Luther oma 95 teesi kiriku uksele lõi. Nägime ka selle ukse ära. Nad on selle üles tuuninud ja need teesid sinna ukse sisse graveerinud.
Meie emaga on muidugi see häda, et ta ei suuda giidi rollist ka puhkusel olles välja astuda ja vaatab igat asja kui potentsiaalset uut reisisihti mõnes programmis. Nii ta siis võtab igalt poolt brošüürikesi kaasa ja uurib, palju grupiga minnes muuseumipiletile soodukat saaks. Jeerum.
Wittenberg oli kokkuvõttes sümpaatne linnake. Ainult et nad ekspluateerivad seal sajaga Lutheri isikut. Iga teine kohvik või baar või poeke kannab Lutheri nime.
Olli leidis, et selline mees, kes julges juba 500 aastat tagasi paavstile keskmist sõrme näidata, on päris kõva tegija. Respekt.

Vanaema!!!

Iss ja Lutheri naine Katharina von Bora

Jalga tuleb ka puhata

Wittenbergi raekojaplats

Philipp Melanchthon

Vana-Luther isiklikult

Tähtis kirikuuks

Klassika!

Eee...nojah

Tuli välja, et Michael Agricola on Wittenbergis mõned aastad elanud ja õppinud. Ka Lucas Cranach pesitses seal.


Wittenbergis põrutas üks tüdrukutirts jalgrattaga vanaemale otsa. Just tema haige jala pihta. Veri oli taga ja tohterdasime seda jalga siin kogu nädala. Tüdruk ei palunud isegi vabandust, vaid vaikis ja lasi siis jalga. Noh, võibolla ehmatas ka ise ära, aga niipalju, et vabandust paluda, võiks ju ikka. Kooliealine laps peaks ju aru küll saama juba sellistest asjadest.

Vanaema verine jalg

Laupäeval käisime Halles. Emme, issi ja vanaema käisid peaaegu igas hiinlaste tränipoes sees. Neid oli teel kesklinna päris palju. Olime viibinud linnas juba poolteist tundi, ent polnud siiani kesklinna jõudnud. Tõe huvides tuleks öelda, et kesklinna jõuab rongijaamast jalgsi umbes 15 minutiga. Näitasin pereliikmetele Halle linnast postkaarte. Juhuks, kui me keskväljakuni ei jõuagi.

Halle toomkiriku hoovis

Pulmaauto Moritzburgi lossihoovis


Vanaema!!!

Õhtupoolikul saabusid Heleri ja meie tuttav Rainer Aachenist. Rainer on bioloog ja jäi iga teise puu ja põõsa juures seisma, et neid uurida ja nende kohta midagi pajatada. Väga huvitav oli. Ka see oli huvitav, kuidas kõik meie pereliikmed ühtäkki suurteks loodushuvilisteks transformeerusid ning igat teeäärset lehekest, lillekest ja ussikest uurima jäid ning nende kohta seletusi küsisid. Tavaliselt ma neid niimoodi puid kallistamas näinud pole. Kuigi Rainer oli väärtuslik loodusentsüklopeedia elaval kujul, üritasime sellegipoolest vältida seda, et oleksime järgmisel päeval koos loomaaeda läinud. Me poleks sealt keskööks ka välja saanud, kui ta iga looma ja linnu juures pool tundi veedab.

Rainer ja Heleri jõudsid kohale.
Õhtune jalutuskäik pargis.

Selle asemel läksime järgmisel päeval Merseburgi.
Vanaema itsitas, et linna nime on hea meelde jätta - Merseburg-Perseburg. Ööö... Nojah.
Ei oleks arvanud, et see linn nii ilus on. Seal oli üleval künka otsas võimas loss ilusa pargiga, all voolas jõgi.

Merseburgi loss

Rainer hetk pärast seda, kui ta põõsasse ronis, et vaadata,
kas selle võral on üks või mitu haru

See puu kuuluvat okaspuude hulka, kuna puu lehed moodustuvad ülipeenikestest üksteise külge kinnitunud nõeljatest okastest. Rainer rääkis.

Jõe ääres nägime pesakonda nutreid, keda Raineri sõnul siinkandis nii palju on, et neid arvukuse piiramiseks lausa tapetakse, et neist lahti saada. Sellised suured karvased ujuvad rotid on.

Nutrid mosotamas

Qualitätskontrolle!

Lisaks oli Merseburgis meeletult ilus roosiaed, võite vist arvata, et mulle väga meeldis.

Võimas!

Veel käisime ühes loomapargis, kus olid kitsed ja hirved ja metssead, isegi ilvesed, aga ka sead ja erinevad linnud. Me arvasime, et läheme tavalisse parki, aga lõpuks sattusime ikkagi Raineriga loomaaeda. Rainer tahtis ilmtingimata viimse kui ühe käigu läbi käia, kuigi kõik teised olid juba väsinud. Naeratasime ja vantsisime kaasa.

See on vist kõige fotogeenilisem siga, keda ma kunagi näinud olen.
Miljoni dollari ilme.

Rrrryigh!

...ja sigade teemal jätkame.

Minu vanaemal on võluvõimed! pärast seda, kui ta oli seisnud Merseburgi linna läbiva meridiaani peal, puhus ta kõik vihmapilved minema. Ja tema võimed jätkusid reisi lõpuni - iga päev õnnestus tal imekombel selleks ajaks, kui meie väljas olime, vihmasadu minema puhuda ja tihti tuli ka päike välja. Hakka või uskuma!

Merseburgi läbib meridiaan.
Täpseid kraade ei mäleta.