Horsti ootuses

Ma olin mõelnud, et ei hakka siin blogis võtma sõna ühiskonnas toimuva teemadel. Eriti. Aga valimised ei jäta muud võimalust. Andke andeks. Need, keda ei huvita või kes tunnevad end irriteerituna, jätku järgmised päris mitu lõiku vahele.
Jälgisin pühapäeva õhtul interneti vahendusel reaalajas valimistulemuste avalikustamist (või selle ebaõnnestumist). Asjad ei jätnud mind külmaks. Tegelikult ei jäta mind Eestis toimuvad asjad kunagi külmaks. Mõtlen kaasa. Ja arvan igasugu asju. Olen välismaal olles kohati Eesti asjadega paremini kursis kui kodumaal olles. Eestis polnud mul harjumust lugeda lehte internetist ja mõnikord oli nii kiire, et paberlehe jõudis vaid kiiruga läbi sirvida. Nii ei jõudnud paljusse süveneda ning üks-teine asi jäi silmade vahele.

Niisiis valimised.
Keskerakonna võit on nukker, kuid ei üllatanud mind. 3 mandaati oleks olnud kahetsusväärselt tugev tõuge selle erakonna egole. Näha Siiri Oviiri nägu hetkel, mil ta sai teada, et ei ole ikka kolm, vaid kaks kohta, oli päris palju väärt. Kuigi Oviir on ausalt öeldes üks mõistlikumaid inimesi, kes Keskerakonna ridades on. Minu arvates.
Natuke kõhe hakkab, kui vaadata, kuidas selles erakonnas asjad käivad. Teiste erakondade valimispidudel oli erakonna esimees kohal ja ootas koos kõigi teistega tulemuste selgumist. Aga Keskerakonnas saabub Edgar valgusvihus ning fanfaaride saatel areenile alles siis, kui tulemus teada. Ja noored ning vanemad naisterahvad jooksevad Edgarile tormi, et ta kätt puudutada või lausa kaela langeda.

Olen rõõmus, et sotsid said siiski ühe koha. Väga napp pääsemine näitab, et iga valija häälel võib olla kulla kaal. Seekord siis ka minu omal. Loodame, et tulemus häälte ülelugemisel ei muutu.

Tarand. Oeh. Muidugi on fenomenaalne, et üks vend korjab sama palju hääli kui kogu valimise võitnud erakond. Saan aru, et protestivalimised. Aga no palun, kas keegi selle venna juttu kuulanud ka on? Mul hakkas Tarandi võidujärgset telefoniintervjuud kuulates piinlik. Ta vastandab end parteidele, räägib sitaloopimisest, kanadest, kuid tema kampaaniategemise vahendid ning kõneviis ei erinenud minu silmis oluliselt sellest, mida needsamad erakonnad kasutavad. Kui löga valada üle natuke teist värvi lögaga, on tulemus ikkagi löga. Pisut kirjum, kuid löga sellegipoolest.
Kuidagi labane mulje jäi kõigest. Eriti piinlik oli farss Keskerakonna valimispeol, kuhu tal õnnestus endale ajakirjanik sappa haakida. Tarand rääkis mõtleva valijaga töötamisest, aga mind ei suutnud ta küll millegagi võluda.
(Oi kui peen vihje nüüd tuli. Ei märganudki enne, kui lause juba valmis. A las ta jääb siia, ega see sisuliselt ju vale ei ole. Hehee)
Aga aitäh talle selle eest, et järgmistel valimistel on avatud nimekirjad. Mida oligi tarvis tõestada?

Postimees on väga lohakas. Ei, ma ei räägi praegu kirjavigadest kubisevatest tekstidest. Ka mitte kohutavalt kollastest ja sensatsioonihõngulistest pealkirjadest ning veel tühjematest tekstidest nende all. Elu 24-st rääkimata. Saan aru tasuta online-uudiste eripärast ja klikipüüdmise vajadusest. Millest ma räägin, on see pühapäevaõhtune artikkel. Probleemi tuum on siin:

Keskerakonna peole Meriton Hotel Tallinna on valimistulemusi kogunenud ootama umbes sadakond inimest. Partei esinumbrit, suurt juhti (minu pandud rõhk) Edgar Savisaart ilmselt enne valimistulemuste selgumist seal ei näe, kuid rõõmsalt liigub saalis ringi ning suhtleb inimestega tema abikaasa, erakonna 3. number neil valimistel Vilja Savisaar.

Kui üks väljaanne lubab endale nii selgelt hinnangulisi väljendeid nagu "suur juht", näitab leht sellega väga selgelt oma meelsust. See, et Postimees teatud erakondi rohkem soosib ning teisi vähem, on avalik saladus. Kui Postimees ütleks selge sõnaga välja, et meie väljaanne seisab nende ja nende poliitiliste jõudude taga, siis poleks ju midagi. Raputaks küll pisut Eesti ajakirjandussfääri ja tõenäoliselt tuleks teha korrektiivid ajalehe tiraažis, kuid idee poolest poleks selles midagi kohutavat. Mujal maailmas on väga levinud mingit kindlat maailmavaadet pooldavad ajalehed. Aga seni, kuni Postimees raiub nagu rauda, et nad on sõltumatud, siis sellist asja sallida ei tohiks.
Ma saan aru, et valimisõhtul, eriti seekordsel, on ka ajakirjanikel emotsioonid laes, aga las lugeja ise otsustab, missuguse hinnangu ta ühele või teisele erakonnale annab ning millega erakonda ja selle juhte seostab.
Minu meelest oli juba ainuüksi foto artikli juures päris kõnekas. Ma ei leia praegu kahjuks enam üles veel paremat pilti, mis pühapäeval mingi aeg Postimehe online's üleval oli - esiplaanil Edgari maal seinal ja kaugusest piilumas Vilja. Tähelepanelik lugeja oskab fotoltki sümboleid välja lugeda.
Samas, ka foto kaudu hinnangu andmine on kallutatud ajakirjandus, kuid kui minna detailidesse, siis mingil hetkel jõuame arutelus sellesse punkti, et igasugune ajakirjandus on teatud viisil kallutatud. Seega fotode neutraalsusele mina üldiselt nii kõrgeid nõudmisi ei sea.

Kuigi. Ka siin võib tuua reaalseid näiteid sellest, kuidas pildid võivad lugejat mõjutada. Näiteks Jyväskylä ülikooli ajakirjandusprofessor pööras tudengite tähelepanu sellele, et USA presidendivalimiste kampaania ajal kujutati Hillary Clintonit ajalehtedes enamikel fotodest tõeliselt jubeda grimassiga, samas kui iluspoiss-Obama pääses lehte alati kena naerunäoga.
Fotograaf teeb ühest sündmusest ju kümneid ja kümneid pilte. On ajakirjaniku ja/või toimetaja teadlik valik panna sinna just krimpsus näoga Clinton.
Kui taoline asi toimub süstemaatiliselt, siis võib sellest välja lugeda ühe (juhtumisi naissoost) kandidaadi diskrimineerimist. Kindlasti oli sellistel fotodel teatud mõju (meesšovinismi kalduvatele) lugejatele ning sedakaudu valimistulemustele.
Kuigi see pole päris see, siis pange korraks naljaviluks Hillary nimi Google pildiotsingusse ja vaadake, milliseid pilte seal on.

****
Mul on uudis. Horst tuleb külla!!! Kas te kujutate seda ette? Ma olen nii põnevil. Eile tuli talt meil, et 'ma olen nädalavahetusel Leipzigis. Mul on keldrist mõningaid asju vaja. Kui juba siin olen, siis lasen korraks teil ka uksekella ja hüppan läbi.'
Lihsalt niisama. Nagu muuseas.
Nii ikka ei saa. See on ju suur sündmus. Tuleb toad kraamida, prügi välja viia, hiiglaslik taarahunnik köögilaua alt ära kaotada, lilledele dopingut anda, et nad nädalavahetuseks ikka jalad alla võtaksid... Ja muidugi tuleb ennastki kasida ja pühapäevariided selga ajada. Sellist külalist ei tule iga päev.
Kõige murettekitavam on see, et Horst ei öelnud täpset aega, millal ta tuleb. Neljapäevast pühapäevani on ta Leipzigis. See tähendab, et ta võib ükskõik mis hetkel ukse taga olla.
Aga mis siis saab, kui me sel hetkel kodus pole? Või hoopis siis tuleb, kui me salkus juuste ja padjanägudega lõunauinakut teeme? Sellist asja ei tohi juhtuda. Järelikult kodust ei või lahkuda, magama ei või heita.
Ja ärge öelge mulle, et küsi talt, millal ta täpselt tuleb.
Kui tema nii pooljuhuslikult ütles, et ta siia tuleb, nagu see oleks midagi täiesti igapäevast, siis peame meie samaga vastama. Käituma nii, nagu see oleks täiesti suvaline asi. Ei saa ju välja näidata, et me ootusärevil oleme.
Otsisin internetist Horsti-nimeliste inimeste pilte. Huvitav, kas MEIE Horst on üks nendest...?

http://www.steffi-line.de/archiv_text/nost_buehne/img/virginia_shue/janson_horst.jpg

http://www.musikschule.bremen.de/Kollegen/Bilder/horst.jpg

http://www.leverkusen.com/whoiswho/h/Horst_Ax.jpg

http://www.gruene-fraktion-bremen.de/cms/media/35/35434.horst_portrait.jpg

http://www.markus-philipp.de/tennis/kontakt/horst_vollmar.gif

http://www.dornbirn.at/fileadmin/user_upload/employees/Stadt/Saringer_Horst.jpg

http://simpsonspedia.net/images/thumb/6/6a/Horst.png/500px-Horst.png

Ponksid poisid, kas pole?
Huvitav, miks noortest Horstidest pilte ei ole..

***
Eelmisel nädalal käisin ühel õhtupoolikul jälle jooksmas. See on seesama suur park loomaaia taga, millest varemgi juttu on olnud. Seekord nägin lausa kolme armast valge sabatupsuga jänkut. Ja siis hämaras, päris enda lähedal üht metskitse. Uhked sarved olid, vaatas minu poole. Jäin korraks seisma, kuid ta ehmus ja hüppas tagasi puude vahele.
Hakkasin siis edasi jooksma, kui kusagil 100 meetri pärast märkasin teerajal jälle mingit looma. Mõtlesin esimese hooga, et tegemist on koeraga, kuna koerajalutajaid on seal pargis küll ja rohkemgi veel. Lähemale jõudes sai aga üha selgemaks, et see on rebane. Keset linna asuvas pargis. Kui kits veel käitus nii, nagu ma ühelt metsloomalt ootasin -jooksis ära-, siis rebane oli minu suhtes täiesti apaatne. Jooksin muudkui edasi ning jõudsin juba nii lähedale, et iga teine metsloom oleks juba ammu plehku pistnud, kuid rebane lonkis vaid aeglaselt teeraja serva ja jäi sinna passima. Nii umbes 50 cm kaugusele minust. Ja põrnitses mulle otsa. Korraks tekkis juba hirm, et kui ta ära ei jookse, siis äkki hoopis ründab mind. Mine tea, äkki on marutõbine või kaitseb oma pesa... Aga ei, rebane lasi mul mööduda ja vantsis siis edasi.
Olen nüüdseks seal pargis jooksmas käies kohanud pesukaru, kitse ja rebast (jänesed, koerad ja linnud ei lähe arvesse). Mis järgmiseks? Karu? Ilves? Tiiger? Ausalt öeldes on pisut kõhe seal metsa vahel õhtupimedas joosta, kuna valgustust seal ei ole ning pargi äär, kus ma jooksen, on rohkem võsase metsa kui pargi moodi.
Nüüd pangem siia valemisse veel see, et ma võpatan iga väiksemagi asja peale. Niisiis võite ette kujutada, kuidas ma jooksmas käies tihti suurest ehmatusest õhku hüppan, kui hämara põõsa all mõni väike loom või lind ootamatult liigahtab.

****
Möödunud nädalavahetusel toimus Leipzigi linnafestival. Käisime reedel ja pühapäeval vaatamas, mis toimub. Püsti oli pandud 4 suurt lava, kuid esinejateks olid põhiliselt teisejärgulised šlaagrite ja kaverite lauljad. Eks meeleolu tõstsid nemadki. Lisaks sellele olid pea kõigil kesklinna tänavatel uhkelt reas telgid, kus pakuti põhilisi Saksamaa väliõhuürituste toite - vorsti, liha, saia, õlut. Vorsti, kommi, saia, õlut. Vorsti, hapukapsast, saia õlut. Ja nii muudkui edasi.

Vorsti, KOMMI, saia, õlut.

Augustusplatzile ooperimaja ette oli pandud üles suur ilmaratas. Me seekord sõitma ei läinud, alles käisime ju tivolis. Ega muud seal festivalil väga polnudki. Eks päeval oli vist mingi programm ka, näiteks toimus ülikooli vilistlaste kokkutulek ja neile tehti kampuse peal ekskursioone.
Pühapäeva õhtul käisime Olliga ka ühes ülikooli peahoonekompleksi hoonetest. See on nüüd värskelt valminud - seal on loengusaalid ning kohe-kohe avatakse seal ka ülikooli põhikompleksi mensa.

Hetkel veel tühjad koridorid

Vist mingi jupike vanast ülikoolipingist, mis nüüdseks sümboolse tähendusega

Kohe-kohe avatakse mensa

Tuttuued puhtad WC-d. Iga Helini unistus.

Aga peahoone ise (mina pean selleks hoonet, mille küljes on ka see kirikukujuline osa) on veel kaugel valmimisest.

Peahoonekompleksi põhiosa jõuluks küll valmis ei saa
(vaade hoone tagaküljelt)

Olli valab pidevalt välja oma kibestumust selle peale, et väikelastel on lihtsam liikuda punktist A punkti B.
Olgu need siis erinevad lastevankrid või kärud, mida jalgratta taha saab kinnitada;
olgu need kelgud või pisikesed laste jalgrattad, mida lapsevanem käsipideme abil ise lükata saab;
või olgu see veel päris tillukestele mõeldud kiik, milles Himmler hoovis oma noorimat last kiigutab.
Ikka ja jälle pean ma kuulma, kuivõrd paksud ja laisad need lapsed on. Mingu, kurat, tööle, mitte ärgu laiselgu niimoodi vankris. Teine variant on, et Olli küsib, miks temal sellist käru või vankrit ei võiks olla. Ma ostku talle selline ja lükaku /vedagu teda. Tema istuks sees ja jooks õlut ning sööks kebabit. Küll on alles elu ebaõiglane Olli suhtes. Täitsa kahju hakkab kohe.

Kujutage nüüd siin sees istumas Ollit, peas pitsidega beebimüts, habe ajamata,
õllepudel ühes ja kebab teises käes. Kas poleks mitte armastusväärne?

(Pilt: http://www.fahrrad-anhaenger.de/kicar_kiwa_xl.jpg)

****

Täna oli jälle pikk koolipäev. Ja mitte ainult - täna oli mu paljukirutud suulise referaadi ettekanne. Tükk aega pole enam niimoodi enne mingi kooliasja ettekandmist närveerinud kui seekord. Nagu ikka ja alati, polnud lõppkokkuvõttes närveerimine pooltki seda väärt. Suuliste ettekannete osas on nüüd ühel pool. Edasi on kirjalikud. Aga kuna tähtaeg veel kuklas ei tiksu, võivad need natuke oodata. Tuleb ju suurest pingutusest esmalt taastuda.

Nädala pärast on siis külalisi oodata. Ei tule mitte ainult ema, isa ja vanaema, vaid uusimate arengute valguses lisaks veel ka mu õde.
Ma juba mõtlen, mida ja kuidas siinsete vahenditega nii suurele hulgale üldse süüa teha, kuidas meile kõigile ei jätku sööginõusid ja kuidas tuleb tõenäoliselt kahe-kolme inimeseliste vahetustega sööma hakata, kuna köögis pole lihtsalt rohkem ruumi ega toole. Oeh.