Iga asi saab kord otsa. Aga Heidelbergi taha saab linnukese panna. Ja üldiselt, Eestis on SUVI !!!

Neli päeva enne Saksamaalt lahkumist oli paljukardetud eksam. Aine nimi oli 'Reklaam ühiskonnas'. Teemaks oli kõik reklaamiga seonduv alates erinevatest teooriatest, mudelitest, reklaamiajaloost, reklaamimajandusest, reklaamisemiootikast, reklaamieetikast ja -regulatsioonist ning lõpetades reklaami mõju, stereotüüpide ja soorollidega.

Õppima hakkasin poolteist päeva enne eksamit, kuigi läbilugemist oodanud materjalide hunnik oli aukartustäratav. Või õigemini hirmu sisendav. Loomulikult ei jõudnud ma eksamieelse päeva õhtuks kõike läbi vaadatud, nii et minule omaselt õppisin päris viimase minutini - lõpetasin viimase loengu materjalide läbivaatamise kolm minutit enne majauksest väljaastumist. Ja läksin otse eksamile.

Tunniajane suuline eksam toimus paarikaupa. Olin koos ühe saksa neiuga, kes oli täis positiivsust ja üritas nii endale kui mulle sisendada, et "see eksam saab olema lihtsalt super". Ma polnud selles eriti kindel. Igatahes sain talt teada, et eelmistelt inimestelt oli küsitud praktiliselt kõikide teemade kohta midagi, nii et hästi peaks valdama kogu materjali. Klõnks.
Mu eksamipaarilise soovitus oli, et Bentelele ei tohi kunagi otse öelda, et ei oska vastata, vaid peaks rääkima kas või mingeid taustateadmisi, aga vähemalt näitama, et tead midagi.
Eksam toimus prof. Bentele tööruumis. Lisaks oli eksami juures ka üks vaatleja, et hinded ikka õiglaselt pandud saaks.

Mõned küsimused olid mulle mugavamad, teised jälle väga ebamugavad, kuna päris palju küsiti ka detailseid faktiteadmisi, näiteks küsiti mult igasugu numbreid a'la kui palju eurosid (netos) investeeritakse Saksamaal reklaamimajandusse, kui suure osa moodustab see SKP-st. Lisaks taheti teada erinevate reklaami mõju mudelite detailseid kirjeldusi jne.

Alguses oli närv sees, aga natukese aja pärast läks pinge maha ja siis tulid ka vastused kergemini. Eksamihinne tuli keskmine, kuid ega ma enamat ei oodanudki, arvestades seda, kui vähe aega kulutasin eksamiks õppimiseks ning arvestades seda, et keeleliselt pole ma sakslastega võrdsel tasemel. Lõpetuseks sain PR-paavstilt kiita oma saksa keele eest, sain kätte oma Leistungsscheinid (hinde ja õppejõu allkirjaga paberilipakas, mis kinnitavad aine läbimist) ja adjöö. Tundsin ühtäkki suurt kergendust.

Õhtul läksime Olliga kooli lõpu tähistamiseks kinno. Brünot vaatama. Juba esimese 3-4 minuti jooksul hakkasin kahetsema, et seda üldse vaatama tulin. Ma oleksin ju võinud arvata, mis sealt tulema hakkab. Eks Sacha Baron Cohen üritab osutada ka teatud probleemsetele teemadele ühiskonnas, aga see pakend, mille läbi seda tehakse, ei ole minu tass teed. Vint keeratakse üle lihtsalt.

Järgmisel päeval tegime teoks minu pikaaegse soovi käia ära Heidelbergis. Rentisime auto ja asusime teele. Olli sohvrikohal, mina kaardilugejana, Horsti riiulilt pätsatud teedeatlas põlvedel.
Mitte et ma varem Autobahnil sõitnud poleks, aga kui oled niisama kaassõitjana auto tagaistmel või bussis, siis tavaliselt ei pööra juhi seisukohalt olulistele asjadele tähelepanu. Seekord olin ise ka nina- ja näppupidi asja juures. Lisaks, kuna nüüd on endal ka juhiload, siis oskad vaadata asju autojuhi perspektiivist.

Kolme-nelja-viierealised teed ühel sõidusuunal nõuavad meeletut tähelepanu ja keskendumist, et pidevalt jälgida, mida teevad autod sinu kõrval, sinu ees ja sinu taga. Autobahnil on kosmilised kiirused. Kui ise sõidad 140-ga, mis tundub juba küllaltki hullu kihutamisena, kuid tagant läheneb raketikiirusel auto, mis möödub sinu autost nagu postist, siis saad aru, millistel panustel mäng käib. Üks vale liigutus ja sa oled surmalaps.

Jääd korraks liiga kaua kiireima raja peale jokutama ning tagant lähenev kiirem auto ei saa piisavalt ruttu hoogu maha - on kööga.
Tõmbab äkitselt rekka või auto teiselt rajalt ette ja juba oledki sunnitud sõitma sisse kas samale tüübile või keerama ise kõrvalrajale kellelegi ette.
Sajab vihma ning eessõitev auto teeb järsu pidurduse ning juba sa istudki eessõitval autol kukil.
Nii et selline ruletimäng on. Sellegipoolest oskavad germaanid väga kultuurselt liigelda, nii et vägevaid sõnu teiste baani peal liiklejate kohta ei tulnud eriti tihti pruukida. Õnneks.

Lisaks viiel real sõitvatele autodele tuli vahepeal jälgida ka seda, et lennuk selga ei sõidaks

Sai ülesandega hakkama. Fiat Panda. 2 päeva, 1000 km Saksa kiirteid

Tuttavad tornid. Frankfurt (a.M)

Heidelbergi jõudsime plaanitud 5 tunni asemel 7 tunniga, kuna tee peal oli ummikuid ja päris ilma peatusteta nii pikka teed ka sõita ei jaksa.
Ilm mängis meile vingerpussi ja niipea, kui jõudsime oma Heidelbergi pansionaati, hakkas vihma sadama. Ja sadas kuni hiliste õhtutundideni. Nii et esimesel õhtul käisime Heidelbergis ühest kohvikust, pubist ja baarist teise, et mitte üdini märjaks saada ja soojendada oma vahepeal kangeks külmunud varbaid. Ilmale vastavalt olid mul paljad sääred ning jalas plätud. Sooja oli nii umbes 15 kraadi. Hea valik.
Linn oli sellest hoolimata kaunis - kindlusloss ja selle osalised varemed mäeküljel linna kohal, muinasjutulised tänavad armsate majakestega, jõgi, ümberringi kõrgemad mäenukid, öised tuled... ilus on.

Võrratus Heidelbergi kohvikus

Ainukene, mis silma hakkas, oli sama asi, mida on heidetud ette ka näiteks Jyväskyläs - linna keskus on jõele küll lähedal, ent linnasüdant ja jõge eraldab autotee, mis võtab ära võimaluse jõel linnaga sulanduda, linnarahval jõe ääres aega veeta. Pole rohelust ega istumispaiku, vaid jõgi ja selle ääres kohe autotee. Vähemalt vanalinna kaldapoolel. Sellest on kahju. Potentsiaali oleks ju palju enamaks.

Laupäeva hommikul olime üleval enda jaoks harjumatult vara, juba enne kella 10 olime linnas. Linn oli tühi, kui meie ja grupp Jaapani turiste välja arvata.
Eesmärk oli minna lossi vaatama. Esialgu me ei teadnud, millist teed pidi sinna täpselt saab, aga haakisime end jaapanlaste grupile sappa ja saimegi kenasti teeotsa kätte.

Heidelbergi loss

Heidelberg Neckari jõe äärest vaadatuna

Kirikutorni tipus on tänavalatern

Niipea, kui üles lossi juurde jõudsime, hakkas jälle sadama

Väidetavalt maailma suurim veinivaat. Mahutab 228 000 liitrit

Loss on aegade jooksul saanud kannatada nii sõdade kui pikselöögi tõttu

Ka seda võib vist arhitektuuris pitsiks nimetada.
Kuigi see polnud vist algselt eesmärgiks

Tupsupuu!

Ja vihm andis järele

Meie arvates on see üks tõeliselt kole purskkaev

Fotosessioon vihmavarjuga

Poolteist tunnikest hiljem tagasi alla linna jõudes kubises linn turistidest. Käisime paaris armsas poekeses, degusteerisime erinevaid likööre, bio-leivamäärdeid, märgistasime Heidelbergi ülikooli raamatukogu ära (teadagi kuidas ;P), tegime veel tuuri linnas ning otsustasime hakata tagasi sõitma, et oleks aega tee peal veel Weimaris käia.

Ega me ei tahakski sealt midagi. Ei-ei, kohe üldse mitte

Stiilipuhas biotoodete pood

Vot seda ma nimetan raamatupoeks!

Neckar

Heidelberg oli väga ilus, ent ma ei saaks siiski öelda, et see on Saksamaa ilusaim linn. Juba ainuüksi sellepärastki, et ma pole neid kõiki näinud. Aga erinevus Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa vahel oli tänavapildis küll olemas.

Weimar on samuti kena linn. Bauhaus, funktsionalistlik arhitektuurivorm olla sealt pärit. Vähemalt nii ütlesid igasugused brošüürid ja sildid tänavatel. Ja muidugi olid ka Weimaris Goethe ja Schilleri kujud. Ja Shakespeare'i oma ka. Ja Bachi. Selles mõttes need Ida-Saksa linnad pole just eriti originaalsed, kui neil on kõikides linnades samade meeste kujud. Üllatage mind millegagi!

Goethe ja Schiller. Või oli hoopis vastupidi.
No igatahes, nemad jälle.

Purskkaevumees togib Weimari raekojahoonet hargiga

Bitte, wo ist das Schlossmuseum?

Motiiv Shakespeare'i skulptuurist

Tuulikuid on seal omajagu

Teel koju

Õhtuhämaruse salapära 150 km/h.

Ja hilisõhtuks olimegi tagasi. Oli küll lühike, aga tore tripp. Muidugi sõidu pikkus polnud kohapeal veedetud ajaga kõige paremas korrelatsioonis, aga sai vähemalt nuusutatud.

Pühapäev möödus lösutades, koristades ja pakkides, esmaspäeva hommikupoolikul tegin veel põhjaliku puhastuse köögis. Pärastlõunal ütlesin Leipzigile auf Wiedersehen ning asusin oma kahe seljakoti ja ühe kohvriga koduteele. Eestisse.

Proovisingi siis selle Riia-Tartu liini ära. See pole oma hoogu sisse saanud. Ei tea, kas üldse saabki. Taaks loota, et saab. Riia lennujaama personal muigas. Päris veider oli minna lennukisse vaid koos seitsme muu inimesega, kui näiteks reisil Berliinist Riiga olid kõik pingid rahvast täis.


Ja nüüd olen ma siin, Tartus. Neli kuud Saksamaal said ümber. Kuidagi väga ruttu läks see aeg. Veel viimaseid päevi Leipzigis olles oli küll lahkumisele kurb mõelda, kõik tundus nii lõplik. Isegi Penny Marktis poes käimine ja piima otsmine. Aga miski ütleb mulle, et küll ma oma elu jooksul mingis kontekstis sinna veel tagasi satun.

Minu esimene mulje Leipzigist polnud just kõige positiivsem, kuid mida aeg edasi, mida rohelisemaks ja suvisemaks ilm ning olemine muutus, seda kodusemaks see paik mulle sai.
Leipzig ongi need räämas ja tühjad majad kõrvuti korda tehtud fassaadidega;
Leipzig, see on halli ja Saksamaa kohta keskpärase vanalinnaga, ent suurte roheliste parkidega linn, mis soojade ilmadega täis murul lesivaid, grillivaid, kitarri tinistavaid või mõnd mõnd mängu mängivaid inimesi.
Leipzig, see on trammid ja läbi linna jooksvad sinised torud;
see on tihedalt täis pargitud tänavad elamurajoonides, palju smartisid ja minisid;
see on kebabikohad, jalgrattad ja tudengid;
see on hubaseid baare täis pikitud ning õhtuti inimestest sumisev Karl-Liebknechti tänav;
see on tänavamuusikud, keda ilmade soojenedes tekkis üha rohkem ja kes olid üha andekamad. (Üks meie 'lemmikutest' Olliga oli üks veidra nasaalhääle ja vuntsidega süntesaatorit mängiv mees.)
Leipzig, see on väikesed armsad nurgapealsed kala-, puuviljade-, lihuniku-, biotoodete- ning pagaripoed kodu ümbruses, kust Olli hommikuti värskeid brötcheneid tõi;
see on naabri-Himmler, spordi-Peeter ja 'see kolmas tüüp', kes oma peredega sisehoovis grillisid ja õhtupimeduseni õlut panid;
see on Himmleri ja teiste maja laste Mama- ja Papa-hõiked meie ukse taga;
see on palju-palju igasuguseid vahvaid kutsasid ja jänkusid, kes õhtuti loomaaiataguses pargis oma valge sabajupi välkudes ringi hüplesid...

Mida ma Leipzigist igatsema ei hakka, on
soolased ja rasvased toidud;
meie vannitoa õhupuhasti, mis iga kord pärast 30 sekundit häirivalt plärisema hakkas;
suitsused baarid,
prantsusekeelne kesklinna peatust teadustav tekstijupp trammis, mida ma ei õppinudki järele ütlema;
Sprechzeitid;
ülikooli koopia-, prindi- ja mensakontode süsteem...
Praegu ei tule rohkem meelde, aga mõni on kindlasti veel.

****

Jaa, tore oli, aga otsa sai. Lõpus on alati tunne, et paar nädalat jäi just nagu puudu. Samas mingit post-erasmus masendust ma ei põe, ka Eesti suvi on siiani tõeliselt vahva olnud.
Olen käinud mitmete vanade heade sõpradega kokku saamas ning sellele on veel lisa oodata. Olen käinud Jassi Zahharovi kontserdil, Viljandi folgil, Elvas;
homme lähen Põlvamaale, seejärel Pärnusse ja Kihnu...ja plaane on veelgi. Mõnus.

See ongi Viljandi folk

Kata

Väike printsess balalaikavirtuoosi mängu nautimas

Viljandi lossimäelt

Kabs ja Kriss

Zetod, Tsibihärblaseq ja Lenna Kuurmaa

Suviselt

Viljandi paadimees

Tundus, et sellel kutsal kukub keel kohe küljest ära -
see oli nii pikalt väljas

Moskvitši nostalgia

Ivo oma naistega. Nagu kunagi keskkooli ajal

Elvas Verevi järve ääres

Nüüd ei teagi, mis selle blogiga teha. Alustasin siia kirjutamist ju selleks, et pere-sõbrad-tuttavad saaksid mu elust Saksamaal teada. Nüüd on Saksamaaga ühel pool. Päris kinni ma seda kanalit vist siiski ei pane, kuid tõenäoliselt muutuvad sissekanded siia nüüd harvemaks.
Olge mõnusad. Suvi!