Guten Abend! Ich lebe noch!!!

Nädal tagasi käisime kinos vaatamas Dan Browni Inglite ja deemonite ainel tehtud filmi. Sakslased peavad alati originaalitsema - nende versioon filmi nimest on Illuminati. Seda, et film saksakeelse pealeloetud tekstiga oli, võite vist isegi arvata. Käisime seekord ühes teises kinos. Asus linna kauges otsas. Kino oli sisekujunduselt jäänud seisma kuhugile 90-ndatesse - põrandaid katsid kirjud eriliselt koleda mustriga vaibad, nurkades kunstlilled. Sellest hoolimata olid kinosaalis äärmiselt mugavad suured istmed ja kõikide istmeridade ees oli väike lauake, kuhu sai oma söögi-joogikraami panna. Kas pole mitte käepärane! Kuigi kinosaal oli suur, oli see praktiliselt tühi. Meiega koos oli kinos ehk 20 inimest. Tõenäoliselt ootab seda kino sama saatus kui Tartus Ekraani. Leipzigis on päris palju kinosid, neist mitmed on moodsad kobarkinod. Vanemad ning kesklinnast eemal asuvad kinod, mis endale erinišši leidnud pole, jäävad tihedas konkurentsis kaotajaks.

Film ise oli täitsa vaadatav. Mällu sööbis pilt kõhuni maasse kaevatud surnud kardinalist, kelle suust rotid toitu sõid. Pole just minu tass teed. Kuigi Inglid ja deemonid on saanud kriitikutelt positiivseid arvustusi, meeldis kokkuvõttes mulle Da Vinci kood rohkem (samas lugesin kusagilt, et Da Vinci koodil jäi ainult õige vähe puudu, et oleks saanud aasta halvima filmi eest jagatava Kuldse vaarika).

Eelmisesse nädalasse jäi ka mu esimene kohtumine tandemipartneriga. Palju sellest nüüdseks aega ongi kulunud...? Kusagil üle kuu aja, kuni lõpuks kokku saime. Noh, fakt on see, et ainepunkte ma selle asja eest enam ei saa, sest aega on nii vähe, et me ei jõuaks vajalikku arvu tunde ära teha. Aga enda huviks ja lõbuks saame ikka aeg-ajalt kokku.
Meie esimene kohtumine möödus 2,5 h saksa keeles vesteldes. Lena on pärit Uuralite äärest Baškiiriast. Ta valdab vene, ideaalset saksa ja prantsuse keelt, ka hispaania keelt. Vanematega räägib tatari ja baškiiri keelt. Kurtis, et olles nüüd juba üle 3 aasta Saksamaal, hakkab ta neid keeli unustama ja vanematega olla juba lihtsam vene keeles rääkida.
Lena on tore ja sõbralik, lubas mulle oma ratta kasutada anda. Tal olevat neid kaks. Kohtumise lõpetuseks sadas mulle selgest taevast sitta jala peale. Linnusitt. Pidavat õnne tooma.

Meie teine kohtumine oli esmaspäeval. Sel korral jõudsime juba ka vene ning inglise keele rääkimiseni. Inglise keel on tal algaja tasemel, aga minu meelest päris hea.
Minu vene keele oskus on aga hetkel küll alla igasugust arvestust. Isegi kui arvad, et midagi tonkad, siis tegeliku taseme tunned ära reaalses suhtlussituatsioonis, kui küsitakse midagi, saad küsimusest küll aru, aga vastata ei oska. Ei ole sõnu, ei tule meelde.
Noh, eks võib-olla on seetõttu ka raske, et nii palju keeli on korraga kasutusel - eesti, saksa, inglise ja soome. Huvitav oligi näiteks see, et üritades mingeid venekeelseid sõnu meelde tuletada, tulid esimesena pähe soomekeelsed sõnad. Mitte eestikeelsed, vaid soomekeelsed. Äkki see võib sellega seotud olla, et olen siiani vene keelt läbi soome keele õppinud?
Kõige pullim oli, kui üritasin meelde tuletada, kuidas on tänav vene keeles. Ma tean ju küll, kuidas on, aga tol hetkel ei tulnud meelde. Noh, hakkasin siis mõtlema. Esimesena lõi pähe 'katu' (soome k.) ja järgmisena tuli 'iela'. Misasja????!!!! Läti keel? Kust see nüüd siis tuli? Ise ka ei uskunud. Keel, mida kohe üldse ei oska ja ikkagi tuleb see enne pähe kui see, mida tegelikult vaja on. Veidrad need koridorid, mida pidi infokillud peas omavahel seotud on ja see, kuidas nad üksteiseni tee leiavad.

Möödunud neljapäeva õhtul käisime tivolis, mida olime eelmisel õhtul trammiga kinno sõites märganud. Rahvast oli väga vähe, kuid oli ka neljapäeva õhtu 22 paiku. Samas oli ju püha. Kalendri punane päev. Himmelfahrt. 21. mai. Samal päeval tähistati siinmail ka meestepäeva, mille auks kõik end vähegi mehena tundvad (alates 14.-15.aastastest lõpetades 60.-70.aastastega) mehepojad end silmini täis kammisid ja linna peal kambakesi ringi kakerdasid.

Himmelfahrtile oli sobilik taevas. Ja meestepäevale muidugi ka.

Kohe tivolisse sisse astudes sattusime esimesena suure ameerika mägede atraktsiooni ette. Selles oli muuhulgas 4 ülepeasilmust. Olli sattus vaimustusse ning läks kohe sõitma. Mina kartsin, et läheb süda pahaks. Edasi käisime ilmarattal, kus olime ainukesed sõitjad. Lõpuks otsustasin, et ega ma ometi mingi nannipunn ole, et jätan kõige vingemale atraktsioonile minemata. Niisiis läksin lõpetuseks veel ise ka ameerika mägedele. Ossa nuga, ütlen ma! Jalad tudisesid all ja maa käis ringi, kui sealt lõpuks maha tulin, aga oli tõesti vinge. Ja paha hakkas ainult natukene. Õnneks läks see ruttu mööda.

Seal kusagil on Olli

Rahulolev mees

Ilmarattalt

Äkki kõnetas meid üks meesterahvas:
Guten Abend! Ich lebe noch!!!
Nii lapselikult siiras vaimustuses meest polnud ma tõesti tükk aega näinud. Ta oli nähtavasti olnud samal ameerika mägede sõidul koos minuga.
Ta oli švipsis. Tal olid lühikesed püksid, pikalt üles tõmmatud valged sokid, sandaalid ning riidest poekott. Igat ta lausutud sõna saatsid tatipritsmed. Ta praktiliselt karjus igat sõna. Ta silmad särasid.
Võib-olla oli tal keskeakriis ning ameerika mägedel käimine pani teda uuesti elavana tundma. Mul oli siiralt hea meel selle mehe üle. Tegelt ka. Tegi tuju üliheaks.

Äkki helistas Pekka ja kutsus peole. Arvasime, et ta on kusagil pubis. Sõitsime juhiste järgi trammiliini eelviimasesse peatusesse. Olime sattunud sügavale magalarajooni südamesse. Ühtäkki leidsime end ühikapeolt, mis asjaosalistele oli alganud juba päeval kell 4 pargis grillimisega. Meid tervitas Pekka itaallasest lahingukaaslane eufoorilise ning püüdliku soomekeelse hõiskega: kahden kilon siika, jumalauta!
Itaallasele sekundeeris purupurjus hispaanlane, kes tõi kuuldavale 'jumalauta perkele saatana' ainult hispaanlasele omase soome keelse aktsendiga. Oi, ma pidin otsad andma. See oli hüsteeriliselt naljakas. See viis, kuidas nad seda hääldasid. Ja see püüdlikkus!

Mingi hetk kolisime üle Pekka enda ühikatuppa, mis asus kõrvalmajas. Ma olin kergelt öeldes üllatunud, kui nägin, missugune valik eesti muusikat oli Pekka arvuti playlistis. Seal oli umbes kaks plaaditäit 2 Quick Starti lugusid, Jaak Joala 'Öö Chicagos', siis nt. Jassi Zahharovi ja Nele-Liis Vaiksoo Öölaps. Silma jäi ka mõne aasta eest Eesti raadiokanalites lõputult käiatud 'Mul on jumala pohhui' (kes iganes seda ka ei esitanud) jne jne. Seal võis veel väga palju eestikeelset muusikat olla, ma ei jõudnud lihtsalt kõike läbi vaadata.
(Kuigi nendest näidetest võib mulje jääda, et Pekka taolist muusikat kuulabki, siis võin öelda, et playlistis oli mitme päeva jagu muusikat ning seal oli ikka absoluutselt igasugust kraami, kuid mind lihtsalt üllatas see, et ühe soomlase muusikavalikus võib ka (selliseid) eesti lugusid olla.)

Veel noppeid õhtust: itaallane ajab pool oma habemest ära, teise poole jätab alles; hispaanlane sõidutab itaallast ostukärus mööda tuba ringi; konstantselt itsitav hispaanlane istub riidekapis, temaga ühineb Pekka, lõpuks istub kappi ka itaallane, kes hoiab oma kinga telefoni kombel kõrva ääres. Teised noormehed tulid õige pea kapist välja, aga hispaanlane ei tulnud. Ju ta polnud siis veel valmis selleks. Väljas sähvisid välgud ja sadas vihma. Dekadents.

See jäi mulle koduteel pihku

Reede õhtul läksime ska-muusika kontserdile. Või noh, vähemalt meie arvasime, et läheme kontserdile. Pidid olema esinejad Jaapanist.
Jõudsime kusagil kella 23 paiku kohale, arvasime, et selle aja peale on kontsert juba pihta hakanud. Tundus, et me ei jäänudki hiljaks. Küsisin uksel, millal kontsert pihta hakkab. Öeldi, et DJ-d on juba pihta hakanud. No hea küll, ju need DJ-d on soojendajad, ürituse flaieril oli ka kirjas, et esinevad ka kohalikud DJ-d. Kontserdisaal ise oli hästi vinge ja ka muusika oli hea. Naljakas oli vaadata ska-tüüpe. Seal oli paar päris stiilipuhast venda kukekate pükste, trakside, üleskäänatud käistega kraesärgi ning soniga.
Ootasime. Arvasime, et ju siis südaöö ajal hakkab õige värk pihta. Mida enam lähenesid seierid kesköötunnile, seda rohkem hakkasime kahtlema. Miks oli laval ikka veel ainult DJ-pult ja miks pole veel hakatud pille üles sättima. Kusagil poole 1 paiku tuli lavale üks noorem, hiphoppari riietuses ja teine, pisut vanem mees. Ilmselgelt Jaapanist. Meie suureks pettumuseks jätkasid nad plaatide mängimist. Ja see on veel vähe öeldud. Nad pidid iga jumala kui viimase laulu alguses mikrofoni mölisema: 'Listen my tune! I am rockashackaaaaah! Straight from Japan. Germany, yeaah'. Ja sellele järgnes iga kord mingisuguse 90-ndate kosmoseteemalise arvutimängu eriefektihääl, mille nad ühe nupu abil kuuldavale tõid. Oi, kuidas need DJ-d seda nuppu armastasid. Iga laulu alguses vajutasid nad seda 1-2 korda. See ei sobinud muusikaga mitte kuidagi kokku. See oli kohutav! Võib-olla selline asi on Jaapanis popp, aga minule ei lähe selline asi üldse peale. Vaadates teiste inimeste nägusid iga kord, kui DJ jälle oma lemmiknuppu vajutas, julgen arvata, et ma polnud ainuke, kes sel arvamusel oli. Nii palju siis meie kontserdil käimisest.

Kusagil flaieril polnud mainitud, et need Jaapani tegelased on DJ-d. Aga eks me ise olime ka süüdi, oleks pidanud netist enne uurima, kellega tegu, mitte niisama kohale vajuma. Kuigi ska on iseenesest mõnus, on see muusikastiilina küllalt üheülbaline ja seetõttu on seda mitu tundi järjest plaadilt kuulata pisut igav. Ska võlu ongi just live-esituses, kui saab nautida pillimängu ja seda atmosfääri, mis tekib.

Mis mind veel häiris, oli suitsetamine. Minu teada peaks nüüd kogu EL-is olema suitsetamine siseruumides keelatud. Kui ei ole just suitsetajatele eraldi ruumi. Aga selles baaris oli teisiti. Jah, mittesuitsetajad olid suitsetajatest eraldatud, aga nii, et mittesuitsetajatele oli pisikene uksega piiratud nurgake paari lauaga ja kogu ülejäänud baaris võis vabalt suitsetada. Umbses ruumis suitsuvingu sisse hingata pole tore. Üle pika aja haisein pubist koju tulles nagu korsten. Riided pessu, ise ka pessu.

Möödunud nädalavahetus ning selle nädala algus on möödunud õppimise tähe all. Mul on/oli kaks ettekannet tulemas. Üks sai tänasega ühele poole. Kaks tundi ja 10 minutit seminarirühma ees proovikodeerimist läbi viimas. Päev algas hommikul kell 10.30 professori juures Sprechstundil ja lõppes kell 19. Jah, ma olen suht läbi omadega hetkel. Nüüd on veel ülejärgmise nädala ettekanne, mille jaoks tuleb pisut rohkem pingutada, kui tänase jaoks. Pärast seda on mõlemas aines vaja veel minimaalselt 15-lk Hausarbeit kirjutada ja oleks 8 ap-d kotis. Ahjaa, ja siis veel suuline eksam juuli keskel kolmandas aines. Siis oleks kõik. Aga sinnani on veel pikk-pikk maa. Üks asi korraga.

Õppimisega sattus saatuslikult samale ajale see, et haarasin Horsti raamaturiiulist lugemiseks Bernhard Schlinki Der Vorleseri. Ja ei suutnud seda enam käest panna. Kuigi mul oli tegelikult vaja õppida. Ma pole vist kunagi ühtki võõrkeelset raamatut nii kiiresti läbi lugenud kui seekord. Ei oskagi öelda, mis selle raamatu võlu oli. Süžee iseenesest ju pole nii põnev. Ka kirjutusviis ise oli kronoloogilises mõttes hüplev. Aga miski seal oli, mis mind piitsutas 'ainult ühte peatükki veel' lugema. Midagi inimlikku. Aga mulle meeldis. Ja nüüd kohe-kohe hakkame vaatame sellest tehtud filmi. Kate Winslet. Oscar. Ta meeldib mulle.

Nüüdseks on selgunud ka meie esimeste (ainukeste?) külaliste tulek. Minu pere tuleb nädalaks jaanipäeva paiku ja päev pärast nende lahkumist saabuvad Olli vanemad kolmeks päevaks. Need saavad olema intensiivsed poolteist nädalat. Aga ootan neid suure innuga.
Kust saaks ühe lisamadratsi? Ja padjad ja tekid ja linad? Aga mul on juba paar varianti, kellelt küsida. Usun, et see ei saa probleem olema.

Roadtrip jääb ära kambajõmmide (ja nende raha) puudusel. Aga see-eest me läheme Berliini. Kasutame ära lahke küllakutse, mille poolteist kuud tagasi saime. Eriline boonus on veel seel, et kuna meie võõrustaja läheb ise nädalavahetuseks ära, jääb kogu ta (kuulu järgi eriti vinge) korter meie käsutusse.
Põhjaliku turistimarsruudi tegime Olliga Berliinis ära juba 2005. Nüüd tahaks linna niisama nuusutada.

PS
- miks sakslased ei ütle kunagi 'kahe nädala pärast', vaid alati '14 päeva pärast'? Mis värk sellega on?
- kuidas on võimalik, et puhtuse- ja korraarmastajad sakslased sallivad seda, et kõik tänavanurgad on täis koerasitta? Nad ei tee mitte teist nägugi, kui nende koer rõveda pasahunniku otse keset kõnniteed ilutsema jätab. Nii ei tehta!

Pärast meid tulgu või veeuputus

Laupäeval käisime hommikupoolikul Tibidabo mäel. See nimi teeb mulle endiselt suurt nalja. Tibidabo. Tipa-tapa. Jabbaddabbadooo. Quod nomen est tibi? Hihihi
Tibidabo metroopeatuse juurest läks tramm üles mäkke. Kõik turistid jäid sinna järjekorda seisma. Meie ka alguses. Käisin uurisin pileti hinda. 2.70 nägu üks suund. Meil polnud küll ettekujutust, kui pikk tee üles on, aga otsustasime siiski jalgsi minna. Ilm oli kuum, kuid hoidsime varju ja kusagil 15 minuti pärast olimegi üleval funikulööride juures. Selle aja jooksul ei läinud meist mööda ükski tramm, nii et hoidsime raha kokku ja saime kiiremini üles kui lamba kombel sabas seistes.

Vaade Tibidabo mäelt linnale

Tibidabo mäel (512 m, ma pole päris kindel aga silma järgi vaadates on see linna kõrgeim tipp) on lõbustuspark. Alguses arvasime, et mäele ei pääsegi teisiti kui lõbustuspargi piletit lunastades. Pilet maksis 21 eurot. Hull. Kui oleks saanud ka üksikutele atraktsioonidele pileteid osta, oleks ehk mõnd neist proovinudki, aga sellist võimalust polnud. Õnneks sai mäel ka niisama liikuda. Mäe tipus on kirik ja vahetus läheduses asub Torre de Collserola, Barcelona olümpiamängude jaoks ehitatud 288 m teletorn. Ei pea vist mainima, et vaade Tibidabolt linnale oli päris võimas.

Taustal Torre de Collserola teletorn

Ma ei tea, millest see tuleneb, kuid tundub, et Hispaanias kujutatakse Jeesust suitsiidihimulisena. Sellel pildil on Jeesus Tibidabo mäel oleva kiriku tipust kohe-kohe alla hüppamas.

Sellel pildil kõlgutab Jeesus Sagrada Familia kiriku tornide vahel sillal istudes jalgu ja tundub, et hüppab ka varsti alla. Mis sellega on?

Pärast sobiva hinna ja suurusega päikesekreemiotsinguid läksime randa. Kell hakkas juba 16 saama, nii et ei olnud enam ohtu end ära põletada. Ka rannas käis kõva äri. Siin saalisid juba tuttava tegevusega mehed rahva hulgas - Cerveza, beer, birra? Cola, Fanta, aqua? Ja jälle pakuti meile muuhulgas ka hašišit ja kokaiini, nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas.
Äriideid oli teisigi.
Fresh coco?
Chinese massage?
Tattoos?
Mitmed immigrandid käisid rannas oma kõvakaaneliste kaustikutega ringi ning pakkusid kleebitavaid tätoveeringuid. Valik oli lai. Okei, ma saan veel aru, et mõni rannal lebav turist võib lasta endale massaaži teha, aga tätoveering? Huvitav on mõelda nende müügimeeste mõttekäigu peale: rand. Palju inimesi, palav päike. Millega saaks äri teha? Külmad joogid, mingi väike näks... massaaž... Aga äkki tahavad inimesed endale vesikleepse kehale?
Samas, ma nägin isegi paari inimest, kes neid kleepse lähemalt uudistasid. Ju siis on ka sellisele kraamile turgu. See, kui palju kohutavalt mõttetut kraami inimesed endale koju kaasa veavad, on uskumatu. Vaatad neid vidinaid ja jubinaid, vilkuvaid ning helkivaid värke, mõtled, et kes küll selliseid endale tahaks... Aga ostetakse! Senikaua kui nõudlust on, müüakse nõrkemiseni.

Kuigi mere ääres oli tuul oli jahe ja meie rannajupi juures oli punane lipp väljas, tahtsin ikkagi vees ära käia. Käisingi. Ei olnudki nii külm, kui ette kujutasin.


Rannas oli huvitav rahvast jälgida. Seal oli briti poissmeeste seltskond, kes palus mööduvatel naistel tulevasele peigmehele piitsaga tagumikule laksu anda. Mõned vaevalt riivasid, aga paar naist panid ikka sellise litaka, et vaadateski sai aimu, kui valus see oli. Lisaks oli ümberringi mitmeid teismelisi paarikesi suure sugutungiga. Siis patseeris edasi-tagasi ilueedisid, kes olid ilmselgelt jõusaalis palju aega veetnud ning soovisid seda kõigile demonstreerida. Oli hullavaid lapsi, üks ohtrate kehakarvadega ginger-mees, topless päevitavaid naisi. Siis oli veel üks veider tüüp, kes käis ja mõõtis mõõdulindiga kõhuli päevitavate naiste tagumikke. Naised, kelle tagumist poolt mõõdeti, polnud selle üle just eriti rõõmsad.



Ühe meeldejäävamatest kogemustest selle reisi jooksul sain Barcelona katedraali ees. Avastasime rannast tulles, et reis saab varsti juba läbi, aga seal polegi veel käinud. Katedraali ees oli hulk rahvast. Oli küll ka turiste, kuid põhiline mass moodustus kohalikest, enamuses vanematest meestest-naistest. Parajasti hakkas mängima puhkpilliorkester. Mõnikümmend sekundit hiljem tormasid tädikesed ja vanapapid platsi keskele, haarasid kätest kinni, tõstsid ühendatud käed peade kohal ning hakkasid ringis tantsusamme seades üles-alla koogutama. Ringe tekkis üha juurde ning need läksid üha suuremaks. Ka mõned nooremate inimeste seltskonnad võtsid ringi. Kui muusikas toimus crescendo, hakkasid tantsuseltskonnad hüppama. Oli hämmastav näha tädisid onusid, kes muidu vaevaliselt kõndisid, äkitselt püüdlikult väikseid hüppeid tegemas. Vahepeal hõikasid nad muusika sisse midagi. Ja kui lugu lõppes, peegeldus iga tantsija näolt meeletu rõõm ja rahulolu. Üks vana hispaania onuke läks suurest liigutusest pärast tantsu kättipidi kõiki pillimehi tänama. Ja õige pea hakkas järgmine lugu ning kõik toimus samamoodi.

Ma ei tea, mis tants see oli, kas see oli midagi Katalooniale või kogu Hispaaniale omast. Äkki Heleri või Hanna-Kaisa oskavad selle kohta midagi öelda?
Igatahes sellise asja nägemine oli mulle kirgastav kogemus. Just see rõõm, mis nende vanakeste näolt peegeldus. Tõenäoliselt oli nende tunne võrreldav millegi sellisega, mida meie laulu- ja tantsupeo ajal tunneme. Võimas oli!

Kui kohalikest vanuritest rääkida, siis minu meelest on vinge, missuguse väljapeetusega nad riietatud on. Tädid ja onud võivad olla kusagil 70-80 aasta kandis, käia juba vaevaliselt pisikeste sammudega, küürus, mõned tarvitsevad liikumiseks kellegi käevangu tuge või lausa ratastooli, kuid kõik need vanakesed, olgu nad naised või mehed, on alati riides, nagu läheksid kuhugile peole. Vanadel onudel on seljas ülikonnad, triiksärk, mõnedel suisa lips kaelas. Nees, kes on vähem šikid, kannavad siiski viigipükse ning pintsaku asemel on viisakas kampsun. Vanaprouadel on seljas kenad kostüümid või seelikud-pluusid, juuksed on värvitud ning korralikus soengus, ära ei ole unustatud põsepuna, huulevärvi ega ehteid.
Neid vaadates kujutad paratamatult ette neid 30-40-50 aastat tagasi veel noorte, sirgeseljaliste suurlinna daamide ja härradena, kes nädalavahetustel õhtuti restoranides, kohvikutes ning teatris käisid. Nad esindavad aega, mis on nüüdseks ammu kadunud.

Hispaania vanaonud pingil istumas

Eesti, Soome ja Ida-Saksamaa tänavapildis silkavad pensionärid ringi enamasti väga lihtsates riietes. Erinevus Hispaania vanamemmede ja -papide vahel on märgatav.

Laupäeval oli Barcelonas (nagu vist ka paljudes teistes maailma linnades) muuseumiöö, mil sissepääs kogu linna muuseumidesse oli tasuta. Otsustasime käia sealsamas Montjuicil asuvas Kataloonia rahvuslikus kunstimuuseumis. Sattusime teist õhtut järjest veemuusikat vaatama ja sealt edasi muuseumisse.

Vaade muuseumi eest alla Plaza Espanale. Kaugel üleval helendav valguselaik on Tibidabo mäel asuv kirik.

Turistipilt. Päike tegi päeva jooksul oma töö, nagu näost näha.

Hoone, mis on ehitatud 1929. aasta maailmanäituse tarbeks, oli seest uhke. Kuna muuseum on väga suur, otsustasime käia läbi ainult moodsa kunsti osakonna. Seal olid muuhulgas esindatud ka Gaudi, Picasso, Julio Gonzaleze tööd. Kuigi fotograafia osakond oli väike, oli nende väljapanek hästi huvitav.

Muuseumist tagasi metroopeatusesse jalutades käis tänaval meeletu autode tuututamine. Me ei teadnud, milles asi. Arvasime, et äkki Hispaania on Eurovisiooni võitnud. Metroos hakkasime juba vaikselt mõikama, sest seal olid FC Barcelona atribuutikaga ehitud laulvad ja röökivad joogised jalgpallifännid. Plaza Catalunya peatuses välja tulles avanes meile ootamatu vaatepilt - väljak, selle ümbrus, autoteed ning la Rambla kihas suurte rahvamasside all, kes laulsid, huilgasid, lehvitasid lippe ning papist karikaid. Väljaku ääres olid püsti lavad ning ekraanid, kus mängis bänd, kohal olid kaamerad, laval ajasid Barca mängijate teisikud lolli juttu ja valitses üleüldine eufooria. Olli teada oli see juba nädal varem selgunud, et Barcelona tuli Hispaania meistriks, aga laupäeval oli vist olnud viimane otsustav mäng, mille Real Madrid olla kaotanud ja seega oli Barcelona võit lõplikult vormistatud. Seda seal siis tähistatigi.

On raske sõnadega selgitada, mis seal toimus. Ühelt poolt oli ju tore näha sellist rõõmupidu, aga samas mul oli sees kõhe tunne - nii suured rahvamassid purjus ja täiesti pöörases meeleolus ei ole kõige turvalisem seltskond. Põlesid punased sos-tõrvikud, purjus fännid olid roninud Rambla putkade katustele ning kõõlusid tänavapostide otsas ja aknalaudadel. Käis kõrvulukustav kisa, puhuti vilesid, taoti trumme, igas nurgas skandeeriti mingeid Barca meeskonna toetusdeviise ja laulukesi. Iga natukese aja tagant süütas keegi kusagil pauguteid, mille kõla käis luust ja lihast läbi. Ma võpatan väga kergesti, nii et mul oli selle paugutamise peale tunne, et sõda on käimas. Paugutid ja raketid, mida purjus inimesed valimata kohtades süütasid, olid päris ohtlikud. Kuna rahvast oli nii palju, polnud õieti kohta, kus rakette turvaliselt süüdata. Meist mõned meetrid eemal süütas keegi raketi, mis hakkas kontrollimatult edasi-tagasi lendlema. Järgmisel hetkel sööstis see otse meie poole. Jooksime kiiruga ühe putka taha. Rakett põrkas vastu putkat ning lendas sealt vastassuunas otse rahvahulga sekka, kes kiljudes laiali jooksid. Ma ei tea, kas keegi viga sai, aga oli õudne näha inimeste sisse sööstvat sähvivat raketti.
Tahtsin alguses pilte teha, et meeleolu jäädvustada, kuid pärast raketi-intsidenti panin kaamera ära, kuna seal võis juhtuda mida tahes.



Meil oli algselt plaan viimasel Barcelona õhtul mõnes kenas restoranis pisut istuda, kuid nähes, mis kesklinnas toimus, teadsime, et sellest ei tule midagi välja. Veel enam, kuna meie hostel asus Ramblast vaid mõnekümne meetri kaugusel ja aknad polnud eriti paksud, eeldasime, et magamisest ei tule sel ööl midagi välja. Kell oli juba tol hetkel kusagil 1 öösel ja vaevalt, et selline pidu tunni jooksul ära vajub. Kuna Ramblat pidi oli raske läbi pääseda, läksime ringiga. Politsenikke oli Plaza äärtes päris palju, nägime ka märulipolitsenike autosid, kuid esialgu hoidsid politseinikud kõik vaikselt väljaku äärtesse ning jälgisid asjade kulgu.
Enamik pubisid ja baare olid tõenäoliselt võidupeo pärast kinni. Lõpuks jõudsime ringiga Rambla keskossa, seal oli palju rahulikum. Väga suurt kisa sinna ei kostnudki. Prostituudid olid kogunenud kampadesse Rambla rahulikumasse otsa. Sel õhtul neil teenistust vist loota polnud. Leidsime isegi mõned baarid, mis olid lahti. Istusime korraks maha ja kusagil 2 paiku hostelli minnes tundus, et a) võidutrall on maha rahunemas või b) kogu seltskond on ainult Plaza Catalunya poolses Rambla nurgas ja seetõttu põhiline müra meieni ei jõua.
Endalegi ootamatult jäin sel õhtul ruttu magama ja kui meie toas ööbinud tüdruku unes nutmine välja arvata, ei ärganud ma millegi muu peale üles.

Alles pühapäeval tagasi koju jõudes lugesin netist, et Barcelona võidupidu oli võtnud vägivaldse pöörde. Mulle oli üllatuseks uudistes mainitud fakt, et tänavatel oli lausa 15 000 inimest. Rahvast oli küll palju, aga et lausa 15 000....No samas võib-olla oli kah, inimesed olid ju suure pindala peale laiali jagunenud.

Heleri ja Hanna-Kaisa oskavad vist seda teksti ka dešifreerida.


Pühapäeva hommikul pakkisime oma seljakotid, jätsime creepy prantslase magusat und tuduma ja läksime bussijaama, kus ootas meid ees juba armsaks saanud homopaar ja veel umbes 120 turisti, kes kõik bussidesse topiti ning lennujaama transporditi. Lennujaamas tundus, et ilm hakkab vaikselt pilve kiskuma. Aga meil oli sellest juba ükskõik, meil oli Barcelonas suurepärane ilm, pärast meid tulgu või veeuputus.

****
Mis mulle Barcelonas meeldis, oli see muretus, mis kõigega kaasnes. Tänavatel jämmis tänavamuusikute bänd Bob Marley lugusid sambarütmis. Rahvas hakkas selle peale tänaval lihtsalt lambist tantsima. Mina ka. Üldse oli tänavamuusikuid palju ning nad olid tõeliselt head. Oleksin olnud valmis kõigi tänavamuusikute kontserdile minema, sest nad mängisid tõesti professionaalselt.

Moosekandid Güelli pargis.

Erinevalt Leipzigist. Siin on 3 tänavamuusikut: üks vanem alati naeratav mees, kes kääksutab akordionil neid kolme lugu, mida ta oskab, nii kohutavalt valesti, et kõrvust hakkab virtsavett jooksma. Teine, noorem, akordionit mängiv mees on pisut parem ja kolmas on üks saksa poiss. Tema mängib saksofoni ja tema on neist ehk kõige parem pillimees.

Ka keelumärkidest mitte hoolimine tundub olevat osa Barcelonas valitsevast muretust õhkkonnast. Rannas oli muulide ette tõmmatud tõkked ning sinna juurde oli pandud sildid, et muulile minek keelatud ja muulilt kalapüük keelatud. Aga muul oli täis seal jalutavaid ja kala püüdvaid inimesi. Samuti oli paljudes kohtades sildid, et murul kõndimine keelatud, aga paar meetrit siltidest olid end alati mugavalt sisse seadnud hispaanlaste seltskonnad, kes muretult päikest võtsid.

Barcelonas oli naljakas jälgida lõputut politsenike ja immigrantidest tänavakaupmeeste kassi-hiire mängu. Kui tänavakaupmehed kuskil tänavanurgal oma kavalasse riidenutsusüsteemi pakitud kauba jälle välja kraamisid, olid mõne aja pärast mendid kohal. Selle peale tõmbasid kaupmehed oma päikseprillid, käekotid ja vööd ruttu pambuks kokku ja panid plehku. Mendid ei teinud midagi, et kedagi neist konkreetselt kätte saada. Niipea kui õhk politseist puhas, tulid tšurkad jälle tagasi, laotasid oma pambud laiali ning kõik läks vanaviisi edasi. Ja nii see käis lõputult, igal suuremal turistide liikumistrajektooril.

Noo, see pilt pidi ju ka ära tulema.
Barcelonalaste kummardus patriarhaalse ühiskonna tugitalale.

Viva la vida!

See kirik ei ole valmis

Teisel päeval alustasime turistitamisega. Ostsime endale 2 päeva metroopileti ja käisime kõigepealt Sagrada Familia juures. Nad pole 2 aastaga eriti palju edasi jõudnud. Tuvastasime kiriku ühes vanema osa seinas juba päris suure prao. Varsti tuleb neil hakata kirikut otsast restaureerima, kes teab, võib-olla teevad nad seda juba praegugi. Arhitektuuriliselt on see kirik tõepoolest huvitav, kuid mulle tundub, et koha põhiline müügiartikkel on see, et see pole valmis.
What's so special about that church?
Well, it's not ready.

Püha perekonna kirik

Mina olin kirikus sees varem käinud ning Olli ei näidanud ka välja eriti suurt indu maksta 9 eurot, et kirikut seest näha, niisiis läksime edasi.

Metroos võib siin-seal näha suukorvides kutsasid oma mundris saatjatega. Ma pakun, et need on narkokoerad. Olime parajasti metroo tunnelites kõndimas, et liini vahetada, kui äkki narkokoer haugatas ja pistis jooksu. Kolm meie suunas kõndinud tumedat meest võpatasid haugatuse peale, keerasid kannapealt ringi ning hakkasid silmnähtavalt kiirustades tuldud teed tagasi kõndima. Huvitav, kas neil oli midagi varjata?

Mu meelest näeb see maja nende värvilärakatega palju parem välja kui ilma nendeta. Arhitekt võiks huligaanidele aitäh öelda.

Güelli park. Jõudsime tänava algusesse, kust pidi parki saamiseks üles ronima. Olli oli juba valmis ahastusse langema, et ta nii palju pingutama peab, kui äkki märkasime keset tänavat üles jooksvat eskalaatorit. Vot olen ma näinud eskalaatoreid lennujaamades, rongijaamades, sadamates, metroodes ja igat laadi kaubanduskeskustes, aga mitte palja taeva all tänavast üles saamiseks. Respekt! Ja eks see ole vajalik ka, kui kujutada ette näiteks keskmist Eesti reisifirmade turisti - haigete jalgadega naispensionär vanuses 65-80. Sinna juurde panna püstloodis ülesmäkke viiv tänav ja kuum suvepäev ning ongi häda käes. Ühesõnaga hea mõte neil.

Tänava lõpuni jäi veel umbes kolmandik. Eskalaatorid olid allpool.

Park ise oli paksult täis turiste, turiste ja veelkord turiste. Eriti karjuvate ja huilgavate hispaania kooliõpilaste rühmasid. Vaade linnale oli muidugi hea, ei saa salata.

Ja siis park ise kah

Pärast parki tegime söögipausi hostelis ja jätkasime la Rambla äärde jääva turuga. See on endiselt vapustav paik. Sealsed müüjad teavad, et pool eduka äri saladusest on oma toodete õige presenteerimine - kõik need hõrgutavad puuviljad ja juurviljad vahelduvate värvide kaupa riitadesse seatud, sinkide ja juustude lõputu valik, kõikvõimalikud kuivatatud puuviljad ja pähklid, mida endale ette võib kujutada; kalad ja muud mereelukad...taustaks turu ühes nurgas capoeira-mehed tantsimas, laulmas ja trummi põristamas. See kõik võttis silme eest kirjuks.

Kui kevaditi tulevad esimesena müügile Hispaania maasikad, siis kõik krimpsutavad nina, et nii kaugelt toodud ja pole üldse õige värk. Hispaanias olles aga tasub maasikaid osta - kohalik kraam ning edendab lähikaubandust.

Edasi tahtsin leida üles üht väikest nurgatagust vintage kasutatud riiete poodi, kust endale mõned aastad tagasi saapad ostsin. Ekslesime tänavate vahel, kuna mul oli ainult hägune mälestus sellest, kuskohas see pood asus. Leidsime üles ühe teise, kuid sarnase poe ning pisut hiljem ka selle õige poe. Asjad neist retropoodides olid vinged, tõepoolest. Pakun, et näiteks Kriss ja eriti vist Liis oleksid sealset valikut nähes lolliks läinud, aga hinnad olid utoopilised. Ma ei ostnud midagi.

Turistipilt. Olli ja kõrge maja

Seejärel läksime randa. Ojaaa, rand. Olümpiaregati sadam, palmipromenaad, liivane rand, muul kaluritega, päike, jahe tuul juukseid sasimas, võimsad lained ja sini-sinine Vahemeri. Jalutasime randa pidi Columbuse kuju äärde välja.

Jaa, nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub, tuli hetk hiljem ootamatult kõrge laine ja mul said püksid läbimärjaks

Sealt edasi jalutasime pisut la Ramblat pidi, vaatasime armsaid müügil olevaid hamstreid, merisigu, hiiri ja jänkusid. Ka mõned miimid olid päris head. Meie vaieldamatu lemmik oli mees, kes istus poti peal ning luges lehte. Iga kord, kui keegi ta ees seisvasse pissipotti raha viskas, kergitas mees end pisut potilt, et rahaandja kätt suruda. Tagasi potile istudes vajutas ta oma hõlma alla peidetud peerukotile. No hehheh, puuksunaljad.

La Ramblal ihuhädasid kergendav miim

Pärast õhtusööki läksime Plaza Espanale, et näha Montjuici purskkaevusid. Alguses mõtlesime, et ei pääsegi sellele ligi, kuna parajasti toimus mingi suur automess ja igal pool olid piirdeaiad ees. Küsimise peale suunati meid ringiga üles purskkaevude äärde. See vaade, mis sealt avanes, oli hingemattev. Pimeda taeva taustal tuledes linn, Plaza Espana kaks torni, mäeküljel võimas Kataloonia rahvuslik kunstimuuseum ning siis see purskkaev... Praha veemuusika kahvatub Barcelona oma kõrval. Kui veel neid messi vidinaid (telgid, piirded ja putkad) ees poleks, ning tellinguid rahvusmuuseumi ees, oleks tulemus veel kõvem.
Alles hiljem lugesin, et veemuusikat kõikidel päevadel polegi, ainult nädala lõpus teatud kellaaegadel. Nii et hullult vedas, et kogemata õigel ajal sinna sattusime.


Õhtul tahtsime minna Ovella negra sangriabaari. Leidsime isegi õige koha üles, kuid see oli rahvast nii paksult täis, et polnud ruumi liikudagi. Läksime mingisse teise baari pisut istuma. Ka selle tänava nurgal olid mehed oma sikspäkk-õlledega platsis. Seekord jäid nad just selle nurga peal rolleripolitseinikele vahele.
Nonii, poisid, te ju teate, kuidas asi käib.
Õllemüüjad loovutasid pikemata õllepurgid politseile. Ment pani käe ühe mehe õlale, mees naeratas närviliselt. Lõpuks pistis käe tasku ja näitas, et tal on seal ainult mõned sendid. Tõenäoliselt küsis politseinik, kas mehel narkot ka kaasas on. Seekord läks õnneks. Natuke aega veel ja mendid lasid jalga. Kümme minutit hiljem olid õllemehed uute sikspäkkidega tänavanurgal seismas.