Guten Abend! Ich lebe noch!!!

Nädal tagasi käisime kinos vaatamas Dan Browni Inglite ja deemonite ainel tehtud filmi. Sakslased peavad alati originaalitsema - nende versioon filmi nimest on Illuminati. Seda, et film saksakeelse pealeloetud tekstiga oli, võite vist isegi arvata. Käisime seekord ühes teises kinos. Asus linna kauges otsas. Kino oli sisekujunduselt jäänud seisma kuhugile 90-ndatesse - põrandaid katsid kirjud eriliselt koleda mustriga vaibad, nurkades kunstlilled. Sellest hoolimata olid kinosaalis äärmiselt mugavad suured istmed ja kõikide istmeridade ees oli väike lauake, kuhu sai oma söögi-joogikraami panna. Kas pole mitte käepärane! Kuigi kinosaal oli suur, oli see praktiliselt tühi. Meiega koos oli kinos ehk 20 inimest. Tõenäoliselt ootab seda kino sama saatus kui Tartus Ekraani. Leipzigis on päris palju kinosid, neist mitmed on moodsad kobarkinod. Vanemad ning kesklinnast eemal asuvad kinod, mis endale erinišši leidnud pole, jäävad tihedas konkurentsis kaotajaks.

Film ise oli täitsa vaadatav. Mällu sööbis pilt kõhuni maasse kaevatud surnud kardinalist, kelle suust rotid toitu sõid. Pole just minu tass teed. Kuigi Inglid ja deemonid on saanud kriitikutelt positiivseid arvustusi, meeldis kokkuvõttes mulle Da Vinci kood rohkem (samas lugesin kusagilt, et Da Vinci koodil jäi ainult õige vähe puudu, et oleks saanud aasta halvima filmi eest jagatava Kuldse vaarika).

Eelmisesse nädalasse jäi ka mu esimene kohtumine tandemipartneriga. Palju sellest nüüdseks aega ongi kulunud...? Kusagil üle kuu aja, kuni lõpuks kokku saime. Noh, fakt on see, et ainepunkte ma selle asja eest enam ei saa, sest aega on nii vähe, et me ei jõuaks vajalikku arvu tunde ära teha. Aga enda huviks ja lõbuks saame ikka aeg-ajalt kokku.
Meie esimene kohtumine möödus 2,5 h saksa keeles vesteldes. Lena on pärit Uuralite äärest Baškiiriast. Ta valdab vene, ideaalset saksa ja prantsuse keelt, ka hispaania keelt. Vanematega räägib tatari ja baškiiri keelt. Kurtis, et olles nüüd juba üle 3 aasta Saksamaal, hakkab ta neid keeli unustama ja vanematega olla juba lihtsam vene keeles rääkida.
Lena on tore ja sõbralik, lubas mulle oma ratta kasutada anda. Tal olevat neid kaks. Kohtumise lõpetuseks sadas mulle selgest taevast sitta jala peale. Linnusitt. Pidavat õnne tooma.

Meie teine kohtumine oli esmaspäeval. Sel korral jõudsime juba ka vene ning inglise keele rääkimiseni. Inglise keel on tal algaja tasemel, aga minu meelest päris hea.
Minu vene keele oskus on aga hetkel küll alla igasugust arvestust. Isegi kui arvad, et midagi tonkad, siis tegeliku taseme tunned ära reaalses suhtlussituatsioonis, kui küsitakse midagi, saad küsimusest küll aru, aga vastata ei oska. Ei ole sõnu, ei tule meelde.
Noh, eks võib-olla on seetõttu ka raske, et nii palju keeli on korraga kasutusel - eesti, saksa, inglise ja soome. Huvitav oligi näiteks see, et üritades mingeid venekeelseid sõnu meelde tuletada, tulid esimesena pähe soomekeelsed sõnad. Mitte eestikeelsed, vaid soomekeelsed. Äkki see võib sellega seotud olla, et olen siiani vene keelt läbi soome keele õppinud?
Kõige pullim oli, kui üritasin meelde tuletada, kuidas on tänav vene keeles. Ma tean ju küll, kuidas on, aga tol hetkel ei tulnud meelde. Noh, hakkasin siis mõtlema. Esimesena lõi pähe 'katu' (soome k.) ja järgmisena tuli 'iela'. Misasja????!!!! Läti keel? Kust see nüüd siis tuli? Ise ka ei uskunud. Keel, mida kohe üldse ei oska ja ikkagi tuleb see enne pähe kui see, mida tegelikult vaja on. Veidrad need koridorid, mida pidi infokillud peas omavahel seotud on ja see, kuidas nad üksteiseni tee leiavad.

Möödunud neljapäeva õhtul käisime tivolis, mida olime eelmisel õhtul trammiga kinno sõites märganud. Rahvast oli väga vähe, kuid oli ka neljapäeva õhtu 22 paiku. Samas oli ju püha. Kalendri punane päev. Himmelfahrt. 21. mai. Samal päeval tähistati siinmail ka meestepäeva, mille auks kõik end vähegi mehena tundvad (alates 14.-15.aastastest lõpetades 60.-70.aastastega) mehepojad end silmini täis kammisid ja linna peal kambakesi ringi kakerdasid.

Himmelfahrtile oli sobilik taevas. Ja meestepäevale muidugi ka.

Kohe tivolisse sisse astudes sattusime esimesena suure ameerika mägede atraktsiooni ette. Selles oli muuhulgas 4 ülepeasilmust. Olli sattus vaimustusse ning läks kohe sõitma. Mina kartsin, et läheb süda pahaks. Edasi käisime ilmarattal, kus olime ainukesed sõitjad. Lõpuks otsustasin, et ega ma ometi mingi nannipunn ole, et jätan kõige vingemale atraktsioonile minemata. Niisiis läksin lõpetuseks veel ise ka ameerika mägedele. Ossa nuga, ütlen ma! Jalad tudisesid all ja maa käis ringi, kui sealt lõpuks maha tulin, aga oli tõesti vinge. Ja paha hakkas ainult natukene. Õnneks läks see ruttu mööda.

Seal kusagil on Olli

Rahulolev mees

Ilmarattalt

Äkki kõnetas meid üks meesterahvas:
Guten Abend! Ich lebe noch!!!
Nii lapselikult siiras vaimustuses meest polnud ma tõesti tükk aega näinud. Ta oli nähtavasti olnud samal ameerika mägede sõidul koos minuga.
Ta oli švipsis. Tal olid lühikesed püksid, pikalt üles tõmmatud valged sokid, sandaalid ning riidest poekott. Igat ta lausutud sõna saatsid tatipritsmed. Ta praktiliselt karjus igat sõna. Ta silmad särasid.
Võib-olla oli tal keskeakriis ning ameerika mägedel käimine pani teda uuesti elavana tundma. Mul oli siiralt hea meel selle mehe üle. Tegelt ka. Tegi tuju üliheaks.

Äkki helistas Pekka ja kutsus peole. Arvasime, et ta on kusagil pubis. Sõitsime juhiste järgi trammiliini eelviimasesse peatusesse. Olime sattunud sügavale magalarajooni südamesse. Ühtäkki leidsime end ühikapeolt, mis asjaosalistele oli alganud juba päeval kell 4 pargis grillimisega. Meid tervitas Pekka itaallasest lahingukaaslane eufoorilise ning püüdliku soomekeelse hõiskega: kahden kilon siika, jumalauta!
Itaallasele sekundeeris purupurjus hispaanlane, kes tõi kuuldavale 'jumalauta perkele saatana' ainult hispaanlasele omase soome keelse aktsendiga. Oi, ma pidin otsad andma. See oli hüsteeriliselt naljakas. See viis, kuidas nad seda hääldasid. Ja see püüdlikkus!

Mingi hetk kolisime üle Pekka enda ühikatuppa, mis asus kõrvalmajas. Ma olin kergelt öeldes üllatunud, kui nägin, missugune valik eesti muusikat oli Pekka arvuti playlistis. Seal oli umbes kaks plaaditäit 2 Quick Starti lugusid, Jaak Joala 'Öö Chicagos', siis nt. Jassi Zahharovi ja Nele-Liis Vaiksoo Öölaps. Silma jäi ka mõne aasta eest Eesti raadiokanalites lõputult käiatud 'Mul on jumala pohhui' (kes iganes seda ka ei esitanud) jne jne. Seal võis veel väga palju eestikeelset muusikat olla, ma ei jõudnud lihtsalt kõike läbi vaadata.
(Kuigi nendest näidetest võib mulje jääda, et Pekka taolist muusikat kuulabki, siis võin öelda, et playlistis oli mitme päeva jagu muusikat ning seal oli ikka absoluutselt igasugust kraami, kuid mind lihtsalt üllatas see, et ühe soomlase muusikavalikus võib ka (selliseid) eesti lugusid olla.)

Veel noppeid õhtust: itaallane ajab pool oma habemest ära, teise poole jätab alles; hispaanlane sõidutab itaallast ostukärus mööda tuba ringi; konstantselt itsitav hispaanlane istub riidekapis, temaga ühineb Pekka, lõpuks istub kappi ka itaallane, kes hoiab oma kinga telefoni kombel kõrva ääres. Teised noormehed tulid õige pea kapist välja, aga hispaanlane ei tulnud. Ju ta polnud siis veel valmis selleks. Väljas sähvisid välgud ja sadas vihma. Dekadents.

See jäi mulle koduteel pihku

Reede õhtul läksime ska-muusika kontserdile. Või noh, vähemalt meie arvasime, et läheme kontserdile. Pidid olema esinejad Jaapanist.
Jõudsime kusagil kella 23 paiku kohale, arvasime, et selle aja peale on kontsert juba pihta hakanud. Tundus, et me ei jäänudki hiljaks. Küsisin uksel, millal kontsert pihta hakkab. Öeldi, et DJ-d on juba pihta hakanud. No hea küll, ju need DJ-d on soojendajad, ürituse flaieril oli ka kirjas, et esinevad ka kohalikud DJ-d. Kontserdisaal ise oli hästi vinge ja ka muusika oli hea. Naljakas oli vaadata ska-tüüpe. Seal oli paar päris stiilipuhast venda kukekate pükste, trakside, üleskäänatud käistega kraesärgi ning soniga.
Ootasime. Arvasime, et ju siis südaöö ajal hakkab õige värk pihta. Mida enam lähenesid seierid kesköötunnile, seda rohkem hakkasime kahtlema. Miks oli laval ikka veel ainult DJ-pult ja miks pole veel hakatud pille üles sättima. Kusagil poole 1 paiku tuli lavale üks noorem, hiphoppari riietuses ja teine, pisut vanem mees. Ilmselgelt Jaapanist. Meie suureks pettumuseks jätkasid nad plaatide mängimist. Ja see on veel vähe öeldud. Nad pidid iga jumala kui viimase laulu alguses mikrofoni mölisema: 'Listen my tune! I am rockashackaaaaah! Straight from Japan. Germany, yeaah'. Ja sellele järgnes iga kord mingisuguse 90-ndate kosmoseteemalise arvutimängu eriefektihääl, mille nad ühe nupu abil kuuldavale tõid. Oi, kuidas need DJ-d seda nuppu armastasid. Iga laulu alguses vajutasid nad seda 1-2 korda. See ei sobinud muusikaga mitte kuidagi kokku. See oli kohutav! Võib-olla selline asi on Jaapanis popp, aga minule ei lähe selline asi üldse peale. Vaadates teiste inimeste nägusid iga kord, kui DJ jälle oma lemmiknuppu vajutas, julgen arvata, et ma polnud ainuke, kes sel arvamusel oli. Nii palju siis meie kontserdil käimisest.

Kusagil flaieril polnud mainitud, et need Jaapani tegelased on DJ-d. Aga eks me ise olime ka süüdi, oleks pidanud netist enne uurima, kellega tegu, mitte niisama kohale vajuma. Kuigi ska on iseenesest mõnus, on see muusikastiilina küllalt üheülbaline ja seetõttu on seda mitu tundi järjest plaadilt kuulata pisut igav. Ska võlu ongi just live-esituses, kui saab nautida pillimängu ja seda atmosfääri, mis tekib.

Mis mind veel häiris, oli suitsetamine. Minu teada peaks nüüd kogu EL-is olema suitsetamine siseruumides keelatud. Kui ei ole just suitsetajatele eraldi ruumi. Aga selles baaris oli teisiti. Jah, mittesuitsetajad olid suitsetajatest eraldatud, aga nii, et mittesuitsetajatele oli pisikene uksega piiratud nurgake paari lauaga ja kogu ülejäänud baaris võis vabalt suitsetada. Umbses ruumis suitsuvingu sisse hingata pole tore. Üle pika aja haisein pubist koju tulles nagu korsten. Riided pessu, ise ka pessu.

Möödunud nädalavahetus ning selle nädala algus on möödunud õppimise tähe all. Mul on/oli kaks ettekannet tulemas. Üks sai tänasega ühele poole. Kaks tundi ja 10 minutit seminarirühma ees proovikodeerimist läbi viimas. Päev algas hommikul kell 10.30 professori juures Sprechstundil ja lõppes kell 19. Jah, ma olen suht läbi omadega hetkel. Nüüd on veel ülejärgmise nädala ettekanne, mille jaoks tuleb pisut rohkem pingutada, kui tänase jaoks. Pärast seda on mõlemas aines vaja veel minimaalselt 15-lk Hausarbeit kirjutada ja oleks 8 ap-d kotis. Ahjaa, ja siis veel suuline eksam juuli keskel kolmandas aines. Siis oleks kõik. Aga sinnani on veel pikk-pikk maa. Üks asi korraga.

Õppimisega sattus saatuslikult samale ajale see, et haarasin Horsti raamaturiiulist lugemiseks Bernhard Schlinki Der Vorleseri. Ja ei suutnud seda enam käest panna. Kuigi mul oli tegelikult vaja õppida. Ma pole vist kunagi ühtki võõrkeelset raamatut nii kiiresti läbi lugenud kui seekord. Ei oskagi öelda, mis selle raamatu võlu oli. Süžee iseenesest ju pole nii põnev. Ka kirjutusviis ise oli kronoloogilises mõttes hüplev. Aga miski seal oli, mis mind piitsutas 'ainult ühte peatükki veel' lugema. Midagi inimlikku. Aga mulle meeldis. Ja nüüd kohe-kohe hakkame vaatame sellest tehtud filmi. Kate Winslet. Oscar. Ta meeldib mulle.

Nüüdseks on selgunud ka meie esimeste (ainukeste?) külaliste tulek. Minu pere tuleb nädalaks jaanipäeva paiku ja päev pärast nende lahkumist saabuvad Olli vanemad kolmeks päevaks. Need saavad olema intensiivsed poolteist nädalat. Aga ootan neid suure innuga.
Kust saaks ühe lisamadratsi? Ja padjad ja tekid ja linad? Aga mul on juba paar varianti, kellelt küsida. Usun, et see ei saa probleem olema.

Roadtrip jääb ära kambajõmmide (ja nende raha) puudusel. Aga see-eest me läheme Berliini. Kasutame ära lahke küllakutse, mille poolteist kuud tagasi saime. Eriline boonus on veel seel, et kuna meie võõrustaja läheb ise nädalavahetuseks ära, jääb kogu ta (kuulu järgi eriti vinge) korter meie käsutusse.
Põhjaliku turistimarsruudi tegime Olliga Berliinis ära juba 2005. Nüüd tahaks linna niisama nuusutada.

PS
- miks sakslased ei ütle kunagi 'kahe nädala pärast', vaid alati '14 päeva pärast'? Mis värk sellega on?
- kuidas on võimalik, et puhtuse- ja korraarmastajad sakslased sallivad seda, et kõik tänavanurgad on täis koerasitta? Nad ei tee mitte teist nägugi, kui nende koer rõveda pasahunniku otse keset kõnniteed ilutsema jätab. Nii ei tehta!