See kirik ei ole valmis

Teisel päeval alustasime turistitamisega. Ostsime endale 2 päeva metroopileti ja käisime kõigepealt Sagrada Familia juures. Nad pole 2 aastaga eriti palju edasi jõudnud. Tuvastasime kiriku ühes vanema osa seinas juba päris suure prao. Varsti tuleb neil hakata kirikut otsast restaureerima, kes teab, võib-olla teevad nad seda juba praegugi. Arhitektuuriliselt on see kirik tõepoolest huvitav, kuid mulle tundub, et koha põhiline müügiartikkel on see, et see pole valmis.
What's so special about that church?
Well, it's not ready.

Püha perekonna kirik

Mina olin kirikus sees varem käinud ning Olli ei näidanud ka välja eriti suurt indu maksta 9 eurot, et kirikut seest näha, niisiis läksime edasi.

Metroos võib siin-seal näha suukorvides kutsasid oma mundris saatjatega. Ma pakun, et need on narkokoerad. Olime parajasti metroo tunnelites kõndimas, et liini vahetada, kui äkki narkokoer haugatas ja pistis jooksu. Kolm meie suunas kõndinud tumedat meest võpatasid haugatuse peale, keerasid kannapealt ringi ning hakkasid silmnähtavalt kiirustades tuldud teed tagasi kõndima. Huvitav, kas neil oli midagi varjata?

Mu meelest näeb see maja nende värvilärakatega palju parem välja kui ilma nendeta. Arhitekt võiks huligaanidele aitäh öelda.

Güelli park. Jõudsime tänava algusesse, kust pidi parki saamiseks üles ronima. Olli oli juba valmis ahastusse langema, et ta nii palju pingutama peab, kui äkki märkasime keset tänavat üles jooksvat eskalaatorit. Vot olen ma näinud eskalaatoreid lennujaamades, rongijaamades, sadamates, metroodes ja igat laadi kaubanduskeskustes, aga mitte palja taeva all tänavast üles saamiseks. Respekt! Ja eks see ole vajalik ka, kui kujutada ette näiteks keskmist Eesti reisifirmade turisti - haigete jalgadega naispensionär vanuses 65-80. Sinna juurde panna püstloodis ülesmäkke viiv tänav ja kuum suvepäev ning ongi häda käes. Ühesõnaga hea mõte neil.

Tänava lõpuni jäi veel umbes kolmandik. Eskalaatorid olid allpool.

Park ise oli paksult täis turiste, turiste ja veelkord turiste. Eriti karjuvate ja huilgavate hispaania kooliõpilaste rühmasid. Vaade linnale oli muidugi hea, ei saa salata.

Ja siis park ise kah

Pärast parki tegime söögipausi hostelis ja jätkasime la Rambla äärde jääva turuga. See on endiselt vapustav paik. Sealsed müüjad teavad, et pool eduka äri saladusest on oma toodete õige presenteerimine - kõik need hõrgutavad puuviljad ja juurviljad vahelduvate värvide kaupa riitadesse seatud, sinkide ja juustude lõputu valik, kõikvõimalikud kuivatatud puuviljad ja pähklid, mida endale ette võib kujutada; kalad ja muud mereelukad...taustaks turu ühes nurgas capoeira-mehed tantsimas, laulmas ja trummi põristamas. See kõik võttis silme eest kirjuks.

Kui kevaditi tulevad esimesena müügile Hispaania maasikad, siis kõik krimpsutavad nina, et nii kaugelt toodud ja pole üldse õige värk. Hispaanias olles aga tasub maasikaid osta - kohalik kraam ning edendab lähikaubandust.

Edasi tahtsin leida üles üht väikest nurgatagust vintage kasutatud riiete poodi, kust endale mõned aastad tagasi saapad ostsin. Ekslesime tänavate vahel, kuna mul oli ainult hägune mälestus sellest, kuskohas see pood asus. Leidsime üles ühe teise, kuid sarnase poe ning pisut hiljem ka selle õige poe. Asjad neist retropoodides olid vinged, tõepoolest. Pakun, et näiteks Kriss ja eriti vist Liis oleksid sealset valikut nähes lolliks läinud, aga hinnad olid utoopilised. Ma ei ostnud midagi.

Turistipilt. Olli ja kõrge maja

Seejärel läksime randa. Ojaaa, rand. Olümpiaregati sadam, palmipromenaad, liivane rand, muul kaluritega, päike, jahe tuul juukseid sasimas, võimsad lained ja sini-sinine Vahemeri. Jalutasime randa pidi Columbuse kuju äärde välja.

Jaa, nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub, tuli hetk hiljem ootamatult kõrge laine ja mul said püksid läbimärjaks

Sealt edasi jalutasime pisut la Ramblat pidi, vaatasime armsaid müügil olevaid hamstreid, merisigu, hiiri ja jänkusid. Ka mõned miimid olid päris head. Meie vaieldamatu lemmik oli mees, kes istus poti peal ning luges lehte. Iga kord, kui keegi ta ees seisvasse pissipotti raha viskas, kergitas mees end pisut potilt, et rahaandja kätt suruda. Tagasi potile istudes vajutas ta oma hõlma alla peidetud peerukotile. No hehheh, puuksunaljad.

La Ramblal ihuhädasid kergendav miim

Pärast õhtusööki läksime Plaza Espanale, et näha Montjuici purskkaevusid. Alguses mõtlesime, et ei pääsegi sellele ligi, kuna parajasti toimus mingi suur automess ja igal pool olid piirdeaiad ees. Küsimise peale suunati meid ringiga üles purskkaevude äärde. See vaade, mis sealt avanes, oli hingemattev. Pimeda taeva taustal tuledes linn, Plaza Espana kaks torni, mäeküljel võimas Kataloonia rahvuslik kunstimuuseum ning siis see purskkaev... Praha veemuusika kahvatub Barcelona oma kõrval. Kui veel neid messi vidinaid (telgid, piirded ja putkad) ees poleks, ning tellinguid rahvusmuuseumi ees, oleks tulemus veel kõvem.
Alles hiljem lugesin, et veemuusikat kõikidel päevadel polegi, ainult nädala lõpus teatud kellaaegadel. Nii et hullult vedas, et kogemata õigel ajal sinna sattusime.


Õhtul tahtsime minna Ovella negra sangriabaari. Leidsime isegi õige koha üles, kuid see oli rahvast nii paksult täis, et polnud ruumi liikudagi. Läksime mingisse teise baari pisut istuma. Ka selle tänava nurgal olid mehed oma sikspäkk-õlledega platsis. Seekord jäid nad just selle nurga peal rolleripolitseinikele vahele.
Nonii, poisid, te ju teate, kuidas asi käib.
Õllemüüjad loovutasid pikemata õllepurgid politseile. Ment pani käe ühe mehe õlale, mees naeratas närviliselt. Lõpuks pistis käe tasku ja näitas, et tal on seal ainult mõned sendid. Tõenäoliselt küsis politseinik, kas mehel narkot ka kaasas on. Seekord läks õnneks. Natuke aega veel ja mendid lasid jalga. Kümme minutit hiljem olid õllemehed uute sikspäkkidega tänavanurgal seismas.