Pekka, Jukka, poolakad ja Himmler

Jaa, et siis volbriöö oli.
Üks siinne Soomest pärit poiss kutsus meid külla. Tal olid veel parajasti paar sõpra Soomest külas ja Olli kutsus sinna veel ühe siinse vahetus-soomlase. Ja vappu võis alata (soomlased kutsuvad volbrit vappuks, mille nad on omakorda võtnud üle soome-rootslastelt - vappen). Vappu on Soome noorte aasta tähtsaim pidu - tähtsam kui jaanipäev, tähtsam kui jõulud või uusaasta, tähtsam kui elu ise! Nii et seda tuli vääriliselt tähistada.

Et asjad liiga segaseks ei läheks, tuleb vist soomlastele nimed panna. Me tunneme siin kahte soomlast. Üks neist on pärit Turu lähedalt, ta on olnud Leipzigis juba sügissemestrist saadik ning üldiselt võiks teda iseloomustada sõnaga 'hull'. Olgu tema nimi näiteks Pekka.
Teine soomlane on siin olnud umbes sama kaua kui meie. Tema on Kuopiost ja õpib proviisoriks. Ta on selline... noh, ta küpsetas meile pontšikuid. Tema pool käisimegi vappuõhtul külas. Olgu tema nimi Jukka.

Üldiselt Saksamaal volbriööd eriti ei tähistata. Siin on see päev pigem poliitilise maiguga. Nagu prof. Bentele ütles, polnud maipühade tekkimine muud kui üks suur töölisrühmade PR-üritus. Päris hästi läinud neil siis ju. Pool maailma tähistab maipühi, kuigi paljudes kohtades on see muutunud kujul.
1. mai uudistest võis lugeda, et Berliinis ja Hamburgis olid võrdlemisi suured rahvarahutused, päris mitmed said kannatada. Märulipolitseinike ketid, põlevad prügikastid, lendavate kivide ja pudelite rahe, katkised aknad... Täismäng. Samas see aasta olevat vaikne olnud võrreldes eelnevate aastate meeleavaldustega.

Täpselt selle hoone vastas, kus me vapput tähistasime, asub Leipzigi vana messipiirkond ja volbriõhtul toimus seal rassismivastane kontsertüritus. Noori oli kõvasti - punkareid ja niisama kirjusid ning sulelisi. Kohal olid ka kohalikud neonatsid. Kuna selline üritus võib olla võrdlemisi plahvatusohtlik, oli kogu messiala politseiautodega palistatud. Selle maja ees, kus meie pidutsesime, oli isegi rühm täisvarustuses märulipolitseinikke valmis reageerima, kui asi peaks tõsisemaid pöördeid võtma hakkama.
Tundub, et Leipzigis lõppes see üritus siiski rahulikult, sest kui kella 12-1 ajal öösel soomlase korterinaabrid koju saabusid, rääkisid nad, et olid kontserdialalt korraks läbi põiganud, aga üritus oli juba läbi ning rahvas laiali läinud.


Seda, et alkohol siin poest ostes odav on, olen vist juba kunagi maininud. Soomega võrreldes vähemalt. Meie siinsest kodupoest saab odavaima veinipudeli 1.59-ga. Kalleim on kusagil 4 euro ringis. Loomulikult on ka siin võimalik osta 20-euroseid veine, aga meie kodusupermarketis selliseid ei müüda.
Kuna Soomes jääb kõige odavam veinipudel 5-6 euro vahemikku, võiks siin ju endale sama hinna eest juba päris head veini lubada. Aga me oleme kokkuhoidlikud, siiani pole siin veini eest üle 3 euro maksnud. Seekord otsustasime, et priiskame ja ostame 3-eurose veini. Strateegia oli, et teise pudeli veini võib aga juba odava osta, sest siis pole maitse peentest nüanssidest niikuinii enam aru saada.

Mäletan sellega seoses üht lugu, kuidas veiniklubi liikmed käisid kord koos kusagil välismaal veinireisil. Bussiga. Loomulikult prooviti erinevaid veine kogu sõidu vältel. Seltskonnas oli ka tõelisi veinigurmaane, kes jõid ainult parimatest parimaid veine. Isegi bussireisil ei soostunud nad jooma veini plasttopsikust või pudelist, vaid kõigil oli oma veiniklaas kodunt kaasa võetud. Kui maitstud olid juba mitmeid eri veine, otsustasid mõned reisisellid teha väikese testi ja valasid veiniklubi presidendi veiniklaasi mingit jõledat odavat pakiveini, mida saab mõnel pool lausa alla ühe eurose hinnaga. Ja palusid maitsta. Veiniklubi president oli maitsnud ja nuhutanud, aga oli lõpuks leidnud, et ikka päris hea vein on.
Hehee, nii et teatud tingimustel võib ka pakivein väga hea olla.

Vappu-peo meeleolu oli lõbus. Meie võõrustaja oli juba nädal enne vapput sima käima pannud ning küpsetas pontšikuid (ma tahaks pöörata tähelepanu faktile, et tegemist on meesterahvaga).
Sima on magus kullakarva karastusjook veest, suhkrust, sidrunist ja pärmist, kuhu pannakse ka mõned rosinad. Seda juuakse Soomes vappu ajal. Pontšikud maitsesid üllatavalt hästi, sima oli küll ehk pisut kaua käärinud, kuid siiski joodav. Joogis oli nii kõva vurts sees, et soomlase sakslannast korterinaaber sai simapudelit lahti keerates korgi täie hooga endale silma. Päris hull.

Öösel läksime edasi veel jalgsi ühte baari, kus Pekka semud parajasti olid. Teekond oli pikem, kui arvasime. Kõndisime peaaegu tund aega. Baaris mängis Olli ühe itaallasega sakslaste vastu lauajalgpalli. Nad said sakslatelt pähe 11-0. Piinlik.

Reede õhtul läksin erakordselt vara magama - 23 paiku. Lubasin endale hommikul kell 9 ärgata, mitte 10.30-11 paiku, nagu tavaliselt. Hommikul tulingi 9 ajal üles, tundsin end värske ja puhanuna. Oli imeline mõelda, et kell on alles 9 ja ma olen juba üleval ning terve päev on veel ees. Sõin hommikusöögi, pesin hambad, lugesin natuke....ja jäin uuesti magama. Ärkasin, kui kell oli 11.15. Hmm...
Aga sellegipoolest, mõelda vaid, et olin selle suurepärase hommiku jooksul jõudnud juba üles tõusta, süüa, hambad pesta, lugeda ja teha uinaku! Missugune efektiivsus! Käisin tunnikese jooksuringil ja kell oli ikkagi alles 13, kui tagasi tulin. Endiselt veel oli päev poisike.
Seejärel läksime poolakatega parki piknikule. Seal oli aga lisaks neile ka suurem seltskond muid vahetustudengeid. Päike oli kuum ja mõnus, meie kaasa võetud cous-cousi salat viis keele alla ja niisamagi oli tõeliselt hea olla.
Mingi poissmeeste õhtu seltskond tuli mööda ja palus, et kõik oma keeles peigmehele õnnitlusi kirjutaks. Olli kirjutas mehe märkmikusse GAME OVER. Huvitav, mida ta küll sellega mõtles.
Lasin peigmehel ühtlasi kududa ka paar silmust sellest lapist, mida parajasti lapiteki jaoks teen. Küll vaesed lapsed Venemaal võivad rõõmustada, et tulevane naisemees kudus nende tekki 5 silmust (mis, kurat võtaks, olid liiga lõdvad ja on seetõttu muidu ühtlasest pinnast selgelt eristatavad) .

****
Meiega samal korrusel elab üks noor perekond. Olli ristis pereisa Himmleriks. Ja tõepoolest, sarnasus on hämmastav! See Himmler on kahtlane vend, ma ütlen teile. Esiteks, ma ei saa aru, mitu last tal on. Mulle tundub, et kaks, aga vahepeal on neid vist rohkem. Eile me jõudsime teooriani, et Himmler käib lapsi röövimas, kui nägime teda vastas asuva maja hoovist ühe lapsega meie maja poole tulemas.

Teiseks, ma ei saa aru, kas ta on moodne kodune isa või käib ta tööl kah. Iga viimane kui üks päev, tihti ka keset päeva, kantseldab ta oma lapsi, kes hoovis ja eriti meie ukse taga koridoris 'Mamaaaaa' lõugavad. Himmler on kogu aeg hoovis. Pole päeva, kui teda näha ei oleks. Ta vist elabki seal. Isegi vihmase ilmaga ükspäev istus ta hoovi viiva trepi peal, mis on kohe meie korteriukse kõrval. Teate, kus ma ehmatasin, kui tulin korterist välja ja mingi kapuutsiga koll istus ukse ees. Samas, meid tervitab Himmler alati sõbraliku naeratuse saatel. Selles mõttes tundub ta sõbralik tüüp.

Himmler kas pildistab oma lapsi, loeb raamatuid või Lidli reklaamlehte, mängib lastega, joob õlut ning ajab naabrimeestega juttu või siis grillib. Saate te aru, see mees ajab üle päeva endale grillvorsti ja -liha näost sisse. Täna hommikul oli Himmler taas hoovis, kuid seekord oli tal kaasas kaks pitsakarpi. Himmler sõi pitsat! Himmler on see, kes paneb pesu kuivama ja viibib alati rõdul või hoovis, ta on lihtsalt igal pool. IGAL POOL.

Muidu poleks mul selle vastu midagi, see on tegelt isegi naljakas. Probleem on selles, et meie korter asub esimesel korrusel ja rõdu ning köögiaknad asuvad hoovi poole. Need ei asu maapinnast väga kõrgel, nii et hoovis olijad võivad pidevalt näha igat meie liigutust köögis. Ma olen harjunud suurema privaatsusega. Rõdul on võimalik iga möödujaga kätt suruda. Nii et kuigi päike paistab pärastlõunal mõnusalt rõdule, ei saa seal päikese käes istuda, kui ei taha, et Himmler või mõni muu tihti hoovis käiv majaelanik (enamasti just mehed) sind ammuli sui vahiks.
Heil Himmler!