Pärast meid tulgu või veeuputus

Laupäeval käisime hommikupoolikul Tibidabo mäel. See nimi teeb mulle endiselt suurt nalja. Tibidabo. Tipa-tapa. Jabbaddabbadooo. Quod nomen est tibi? Hihihi
Tibidabo metroopeatuse juurest läks tramm üles mäkke. Kõik turistid jäid sinna järjekorda seisma. Meie ka alguses. Käisin uurisin pileti hinda. 2.70 nägu üks suund. Meil polnud küll ettekujutust, kui pikk tee üles on, aga otsustasime siiski jalgsi minna. Ilm oli kuum, kuid hoidsime varju ja kusagil 15 minuti pärast olimegi üleval funikulööride juures. Selle aja jooksul ei läinud meist mööda ükski tramm, nii et hoidsime raha kokku ja saime kiiremini üles kui lamba kombel sabas seistes.

Vaade Tibidabo mäelt linnale

Tibidabo mäel (512 m, ma pole päris kindel aga silma järgi vaadates on see linna kõrgeim tipp) on lõbustuspark. Alguses arvasime, et mäele ei pääsegi teisiti kui lõbustuspargi piletit lunastades. Pilet maksis 21 eurot. Hull. Kui oleks saanud ka üksikutele atraktsioonidele pileteid osta, oleks ehk mõnd neist proovinudki, aga sellist võimalust polnud. Õnneks sai mäel ka niisama liikuda. Mäe tipus on kirik ja vahetus läheduses asub Torre de Collserola, Barcelona olümpiamängude jaoks ehitatud 288 m teletorn. Ei pea vist mainima, et vaade Tibidabolt linnale oli päris võimas.

Taustal Torre de Collserola teletorn

Ma ei tea, millest see tuleneb, kuid tundub, et Hispaanias kujutatakse Jeesust suitsiidihimulisena. Sellel pildil on Jeesus Tibidabo mäel oleva kiriku tipust kohe-kohe alla hüppamas.

Sellel pildil kõlgutab Jeesus Sagrada Familia kiriku tornide vahel sillal istudes jalgu ja tundub, et hüppab ka varsti alla. Mis sellega on?

Pärast sobiva hinna ja suurusega päikesekreemiotsinguid läksime randa. Kell hakkas juba 16 saama, nii et ei olnud enam ohtu end ära põletada. Ka rannas käis kõva äri. Siin saalisid juba tuttava tegevusega mehed rahva hulgas - Cerveza, beer, birra? Cola, Fanta, aqua? Ja jälle pakuti meile muuhulgas ka hašišit ja kokaiini, nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas.
Äriideid oli teisigi.
Fresh coco?
Chinese massage?
Tattoos?
Mitmed immigrandid käisid rannas oma kõvakaaneliste kaustikutega ringi ning pakkusid kleebitavaid tätoveeringuid. Valik oli lai. Okei, ma saan veel aru, et mõni rannal lebav turist võib lasta endale massaaži teha, aga tätoveering? Huvitav on mõelda nende müügimeeste mõttekäigu peale: rand. Palju inimesi, palav päike. Millega saaks äri teha? Külmad joogid, mingi väike näks... massaaž... Aga äkki tahavad inimesed endale vesikleepse kehale?
Samas, ma nägin isegi paari inimest, kes neid kleepse lähemalt uudistasid. Ju siis on ka sellisele kraamile turgu. See, kui palju kohutavalt mõttetut kraami inimesed endale koju kaasa veavad, on uskumatu. Vaatad neid vidinaid ja jubinaid, vilkuvaid ning helkivaid värke, mõtled, et kes küll selliseid endale tahaks... Aga ostetakse! Senikaua kui nõudlust on, müüakse nõrkemiseni.

Kuigi mere ääres oli tuul oli jahe ja meie rannajupi juures oli punane lipp väljas, tahtsin ikkagi vees ära käia. Käisingi. Ei olnudki nii külm, kui ette kujutasin.


Rannas oli huvitav rahvast jälgida. Seal oli briti poissmeeste seltskond, kes palus mööduvatel naistel tulevasele peigmehele piitsaga tagumikule laksu anda. Mõned vaevalt riivasid, aga paar naist panid ikka sellise litaka, et vaadateski sai aimu, kui valus see oli. Lisaks oli ümberringi mitmeid teismelisi paarikesi suure sugutungiga. Siis patseeris edasi-tagasi ilueedisid, kes olid ilmselgelt jõusaalis palju aega veetnud ning soovisid seda kõigile demonstreerida. Oli hullavaid lapsi, üks ohtrate kehakarvadega ginger-mees, topless päevitavaid naisi. Siis oli veel üks veider tüüp, kes käis ja mõõtis mõõdulindiga kõhuli päevitavate naiste tagumikke. Naised, kelle tagumist poolt mõõdeti, polnud selle üle just eriti rõõmsad.



Ühe meeldejäävamatest kogemustest selle reisi jooksul sain Barcelona katedraali ees. Avastasime rannast tulles, et reis saab varsti juba läbi, aga seal polegi veel käinud. Katedraali ees oli hulk rahvast. Oli küll ka turiste, kuid põhiline mass moodustus kohalikest, enamuses vanematest meestest-naistest. Parajasti hakkas mängima puhkpilliorkester. Mõnikümmend sekundit hiljem tormasid tädikesed ja vanapapid platsi keskele, haarasid kätest kinni, tõstsid ühendatud käed peade kohal ning hakkasid ringis tantsusamme seades üles-alla koogutama. Ringe tekkis üha juurde ning need läksid üha suuremaks. Ka mõned nooremate inimeste seltskonnad võtsid ringi. Kui muusikas toimus crescendo, hakkasid tantsuseltskonnad hüppama. Oli hämmastav näha tädisid onusid, kes muidu vaevaliselt kõndisid, äkitselt püüdlikult väikseid hüppeid tegemas. Vahepeal hõikasid nad muusika sisse midagi. Ja kui lugu lõppes, peegeldus iga tantsija näolt meeletu rõõm ja rahulolu. Üks vana hispaania onuke läks suurest liigutusest pärast tantsu kättipidi kõiki pillimehi tänama. Ja õige pea hakkas järgmine lugu ning kõik toimus samamoodi.

Ma ei tea, mis tants see oli, kas see oli midagi Katalooniale või kogu Hispaaniale omast. Äkki Heleri või Hanna-Kaisa oskavad selle kohta midagi öelda?
Igatahes sellise asja nägemine oli mulle kirgastav kogemus. Just see rõõm, mis nende vanakeste näolt peegeldus. Tõenäoliselt oli nende tunne võrreldav millegi sellisega, mida meie laulu- ja tantsupeo ajal tunneme. Võimas oli!

Kui kohalikest vanuritest rääkida, siis minu meelest on vinge, missuguse väljapeetusega nad riietatud on. Tädid ja onud võivad olla kusagil 70-80 aasta kandis, käia juba vaevaliselt pisikeste sammudega, küürus, mõned tarvitsevad liikumiseks kellegi käevangu tuge või lausa ratastooli, kuid kõik need vanakesed, olgu nad naised või mehed, on alati riides, nagu läheksid kuhugile peole. Vanadel onudel on seljas ülikonnad, triiksärk, mõnedel suisa lips kaelas. Nees, kes on vähem šikid, kannavad siiski viigipükse ning pintsaku asemel on viisakas kampsun. Vanaprouadel on seljas kenad kostüümid või seelikud-pluusid, juuksed on värvitud ning korralikus soengus, ära ei ole unustatud põsepuna, huulevärvi ega ehteid.
Neid vaadates kujutad paratamatult ette neid 30-40-50 aastat tagasi veel noorte, sirgeseljaliste suurlinna daamide ja härradena, kes nädalavahetustel õhtuti restoranides, kohvikutes ning teatris käisid. Nad esindavad aega, mis on nüüdseks ammu kadunud.

Hispaania vanaonud pingil istumas

Eesti, Soome ja Ida-Saksamaa tänavapildis silkavad pensionärid ringi enamasti väga lihtsates riietes. Erinevus Hispaania vanamemmede ja -papide vahel on märgatav.

Laupäeval oli Barcelonas (nagu vist ka paljudes teistes maailma linnades) muuseumiöö, mil sissepääs kogu linna muuseumidesse oli tasuta. Otsustasime käia sealsamas Montjuicil asuvas Kataloonia rahvuslikus kunstimuuseumis. Sattusime teist õhtut järjest veemuusikat vaatama ja sealt edasi muuseumisse.

Vaade muuseumi eest alla Plaza Espanale. Kaugel üleval helendav valguselaik on Tibidabo mäel asuv kirik.

Turistipilt. Päike tegi päeva jooksul oma töö, nagu näost näha.

Hoone, mis on ehitatud 1929. aasta maailmanäituse tarbeks, oli seest uhke. Kuna muuseum on väga suur, otsustasime käia läbi ainult moodsa kunsti osakonna. Seal olid muuhulgas esindatud ka Gaudi, Picasso, Julio Gonzaleze tööd. Kuigi fotograafia osakond oli väike, oli nende väljapanek hästi huvitav.

Muuseumist tagasi metroopeatusesse jalutades käis tänaval meeletu autode tuututamine. Me ei teadnud, milles asi. Arvasime, et äkki Hispaania on Eurovisiooni võitnud. Metroos hakkasime juba vaikselt mõikama, sest seal olid FC Barcelona atribuutikaga ehitud laulvad ja röökivad joogised jalgpallifännid. Plaza Catalunya peatuses välja tulles avanes meile ootamatu vaatepilt - väljak, selle ümbrus, autoteed ning la Rambla kihas suurte rahvamasside all, kes laulsid, huilgasid, lehvitasid lippe ning papist karikaid. Väljaku ääres olid püsti lavad ning ekraanid, kus mängis bänd, kohal olid kaamerad, laval ajasid Barca mängijate teisikud lolli juttu ja valitses üleüldine eufooria. Olli teada oli see juba nädal varem selgunud, et Barcelona tuli Hispaania meistriks, aga laupäeval oli vist olnud viimane otsustav mäng, mille Real Madrid olla kaotanud ja seega oli Barcelona võit lõplikult vormistatud. Seda seal siis tähistatigi.

On raske sõnadega selgitada, mis seal toimus. Ühelt poolt oli ju tore näha sellist rõõmupidu, aga samas mul oli sees kõhe tunne - nii suured rahvamassid purjus ja täiesti pöörases meeleolus ei ole kõige turvalisem seltskond. Põlesid punased sos-tõrvikud, purjus fännid olid roninud Rambla putkade katustele ning kõõlusid tänavapostide otsas ja aknalaudadel. Käis kõrvulukustav kisa, puhuti vilesid, taoti trumme, igas nurgas skandeeriti mingeid Barca meeskonna toetusdeviise ja laulukesi. Iga natukese aja tagant süütas keegi kusagil pauguteid, mille kõla käis luust ja lihast läbi. Ma võpatan väga kergesti, nii et mul oli selle paugutamise peale tunne, et sõda on käimas. Paugutid ja raketid, mida purjus inimesed valimata kohtades süütasid, olid päris ohtlikud. Kuna rahvast oli nii palju, polnud õieti kohta, kus rakette turvaliselt süüdata. Meist mõned meetrid eemal süütas keegi raketi, mis hakkas kontrollimatult edasi-tagasi lendlema. Järgmisel hetkel sööstis see otse meie poole. Jooksime kiiruga ühe putka taha. Rakett põrkas vastu putkat ning lendas sealt vastassuunas otse rahvahulga sekka, kes kiljudes laiali jooksid. Ma ei tea, kas keegi viga sai, aga oli õudne näha inimeste sisse sööstvat sähvivat raketti.
Tahtsin alguses pilte teha, et meeleolu jäädvustada, kuid pärast raketi-intsidenti panin kaamera ära, kuna seal võis juhtuda mida tahes.



Meil oli algselt plaan viimasel Barcelona õhtul mõnes kenas restoranis pisut istuda, kuid nähes, mis kesklinnas toimus, teadsime, et sellest ei tule midagi välja. Veel enam, kuna meie hostel asus Ramblast vaid mõnekümne meetri kaugusel ja aknad polnud eriti paksud, eeldasime, et magamisest ei tule sel ööl midagi välja. Kell oli juba tol hetkel kusagil 1 öösel ja vaevalt, et selline pidu tunni jooksul ära vajub. Kuna Ramblat pidi oli raske läbi pääseda, läksime ringiga. Politsenikke oli Plaza äärtes päris palju, nägime ka märulipolitsenike autosid, kuid esialgu hoidsid politseinikud kõik vaikselt väljaku äärtesse ning jälgisid asjade kulgu.
Enamik pubisid ja baare olid tõenäoliselt võidupeo pärast kinni. Lõpuks jõudsime ringiga Rambla keskossa, seal oli palju rahulikum. Väga suurt kisa sinna ei kostnudki. Prostituudid olid kogunenud kampadesse Rambla rahulikumasse otsa. Sel õhtul neil teenistust vist loota polnud. Leidsime isegi mõned baarid, mis olid lahti. Istusime korraks maha ja kusagil 2 paiku hostelli minnes tundus, et a) võidutrall on maha rahunemas või b) kogu seltskond on ainult Plaza Catalunya poolses Rambla nurgas ja seetõttu põhiline müra meieni ei jõua.
Endalegi ootamatult jäin sel õhtul ruttu magama ja kui meie toas ööbinud tüdruku unes nutmine välja arvata, ei ärganud ma millegi muu peale üles.

Alles pühapäeval tagasi koju jõudes lugesin netist, et Barcelona võidupidu oli võtnud vägivaldse pöörde. Mulle oli üllatuseks uudistes mainitud fakt, et tänavatel oli lausa 15 000 inimest. Rahvast oli küll palju, aga et lausa 15 000....No samas võib-olla oli kah, inimesed olid ju suure pindala peale laiali jagunenud.

Heleri ja Hanna-Kaisa oskavad vist seda teksti ka dešifreerida.


Pühapäeva hommikul pakkisime oma seljakotid, jätsime creepy prantslase magusat und tuduma ja läksime bussijaama, kus ootas meid ees juba armsaks saanud homopaar ja veel umbes 120 turisti, kes kõik bussidesse topiti ning lennujaama transporditi. Lennujaamas tundus, et ilm hakkab vaikselt pilve kiskuma. Aga meil oli sellest juba ükskõik, meil oli Barcelonas suurepärane ilm, pärast meid tulgu või veeuputus.

****
Mis mulle Barcelonas meeldis, oli see muretus, mis kõigega kaasnes. Tänavatel jämmis tänavamuusikute bänd Bob Marley lugusid sambarütmis. Rahvas hakkas selle peale tänaval lihtsalt lambist tantsima. Mina ka. Üldse oli tänavamuusikuid palju ning nad olid tõeliselt head. Oleksin olnud valmis kõigi tänavamuusikute kontserdile minema, sest nad mängisid tõesti professionaalselt.

Moosekandid Güelli pargis.

Erinevalt Leipzigist. Siin on 3 tänavamuusikut: üks vanem alati naeratav mees, kes kääksutab akordionil neid kolme lugu, mida ta oskab, nii kohutavalt valesti, et kõrvust hakkab virtsavett jooksma. Teine, noorem, akordionit mängiv mees on pisut parem ja kolmas on üks saksa poiss. Tema mängib saksofoni ja tema on neist ehk kõige parem pillimees.

Ka keelumärkidest mitte hoolimine tundub olevat osa Barcelonas valitsevast muretust õhkkonnast. Rannas oli muulide ette tõmmatud tõkked ning sinna juurde oli pandud sildid, et muulile minek keelatud ja muulilt kalapüük keelatud. Aga muul oli täis seal jalutavaid ja kala püüdvaid inimesi. Samuti oli paljudes kohtades sildid, et murul kõndimine keelatud, aga paar meetrit siltidest olid end alati mugavalt sisse seadnud hispaanlaste seltskonnad, kes muretult päikest võtsid.

Barcelonas oli naljakas jälgida lõputut politsenike ja immigrantidest tänavakaupmeeste kassi-hiire mängu. Kui tänavakaupmehed kuskil tänavanurgal oma kavalasse riidenutsusüsteemi pakitud kauba jälle välja kraamisid, olid mõne aja pärast mendid kohal. Selle peale tõmbasid kaupmehed oma päikseprillid, käekotid ja vööd ruttu pambuks kokku ja panid plehku. Mendid ei teinud midagi, et kedagi neist konkreetselt kätte saada. Niipea kui õhk politseist puhas, tulid tšurkad jälle tagasi, laotasid oma pambud laiali ning kõik läks vanaviisi edasi. Ja nii see käis lõputult, igal suuremal turistide liikumistrajektooril.

Noo, see pilt pidi ju ka ära tulema.
Barcelonalaste kummardus patriarhaalse ühiskonna tugitalale.

Viva la vida!