"Watch out for the bitches. Pickpocketing!"

Polnud need hoovihmahood nii hullud ühti. Hispaanias ma mõtlen. Esimesel õhtupoolikul sadas umbes tunnikese-kaks, kuid kaks järgmist päeva siras taevas päike ning varjus oli meeldivalt jahe tuul.

Altenburgi lennujaam asub Leipzigist umbes tunniajase sõidu kaugusel. Bussis istus meie kõrval heatujuline homopaar, kes pidasid heaks hakata laulma James Bondist tuntud Goldfingerit just siis, kui ma lühikeseks jäänud ööund tasa tahtsin teha.
Lennujaama terminal oli nii väike, et naer tuli peale. See oli veel mitu korda pisem kui Tampere lennujaam. Ma pakun, et isegi Tartu lennujaama terminalihoone on sutsu suurem. Rahvast see-eest oli nagu murdu. Eks need kallid shuttle-bussisõidud (üks suund 12 euri) pärapõrgus asuvatesse mikrolennujaamadesse ning oma pampudega paremate istekohtade nimel paaniliselt tormavad turistid kuuluvad alati Ryanair-kogemuse juurde.

Barcelonas olime bussijaamast vaevu mõnisada meetrit vanalinna suunas liikunud, kui äkki jalutasid meile vastu Kadri ja Artur meie osakonnast Tartu ülikooli päevilt. Alles Olli tuli Tartust ja imestas, et kui tavaliselt näeb Tartu tänavatel liikudes pooled tuttavatest ära, siis seekord ei näinud kedagi. Tarvitses aga vaid Barcelonasse minna, nii jalutavad esimese viie minuti jooksul tuttavad vastu. Jalutasime nendega koos La Ramblani ja avastasime end just selle tänava nurgalt, kus meie hostel asus. 30 m Ramblast. Parafraseerides Putinit, one minute walking distance. Not bad. Really.
Höhöh. Vladik räägib inglise keelt. Päris hirmuäratav. Kuulake-vaadake ise.



Hostelis oli kõik samamoodi kui 2 aastat tagasi. Kui välja arvata väike kööginurk, mis sinna tekkinud oli. Väga positiivne areng.
Et võimalikult odavalt läbi ajada, olime kuueses toas. Meie saabumise ajal oli parajasti kohal üks väga lühikest kasvu prantsuse noormees. Ma tõesti ei liialda kui ütlen, et ta võis 150 cm pikk olla. Olli ristis ta creepy'ks prantslaseks. Esialgu ma ei leidnud, et ta väga creepy oleks, aga ta nime sobivus sai kinnitust järgmisel hommikul. Nimelt tuli seesama noormees tüdrukute duširuumi, kus ma parajasti duši all olin, läks dušikabiini, mis oli muust ruumist eraldatud vaid väikese kardinaga ning hakkas tegema häälitsusi, millest võis järeldada, et tal oli seal duši all iseendaga väga hea olla. Mina seisin soolasambana oma dušikabiinis ja mõtlesin, kuidas võimalikult ruttu oma riided kardina tagant kätte saada ja sealt ruttu jalga lasta.
Muu seltskond meie toas vahetus iga öö, aga hirmuäratav prantslane jäi. Üldiselt oli ta sõbralik ja üritas oma väga nõrgast inglise keele oskusest hoolimata meiega pisut suhelda. Aga see intsident duširuumis oli juba oma töö teinud.

Vaade meie hostelitoa rõdult. Vasakul all on vene poe aknad. Seal müüdi muuhuglas Baltika õlut ja Laima komme. Üks aken oli täis venekeelseid paberilipikuid käsitsi kirjutatud tuvumiskuulutuste ja muude teadaannetega.

Esimesel õhtul läksime kohe linna söögikohta otsima. Nälg oli. Leidsime ühe nurgataguse koha, kus hinnad olid täitsa mõistlikud, niisiis astusime sisse. Kena noor meesteenindaja võttis tellimuse vastu. Nii kenale mehele oli võimatu öelda ei.
Tellisime oma piruka ja kana-kartuli ära. Kuid siis:
Te võtate tomatiga saia ka?
-Si.
Veini ka?
-Si.
Punast?
-Si.
Natuke hiljem: Läheb teine väike pudel veel?
-Ee..Si.
Olli tänas õnne, et teenindaja rohkem midagi ei pakkunud, muidu oleksime varsti rahast lagedad olnud, sest Helin oli nõus kõike ostma, mida kena meesteenindaja välja pakkus. Hehee.
Me võtsime kumbki ainult ühed tàpased, aga teisi laudkondi jälgides nägime, et olime alles nõrgad algajad. Teistes laudades telliti korraga 3-4 toitu lauda. Pér nase. Ebatavaline oli ka see, et inimestele toodi koos menüüga lauda ka väike paber ja pastakas, kuhu nad ise oma tellimuse kirja said panna.
Arvet makstes valati sõnagi lausumata kummalegi meile pits likööri. Maja tegevat välja. No mis seal's ikka. Salud!

Veel üks pudel veini? -Si.

Söömast tulles oli hakanud juba vihma sadama. Meie Horvaatiast ostetud päevinäinud odavvihmavari, millel on juba kolm ora väljas, ei täida oma ülesannet enam eriti hästi. Tuleb tõsiselt kaaluda uue odavvihmavarju ostmist. Jalutasime lirtsuvate jalgadega mööda rannapromenaadi ja la Ramblat kuni üheni Gaudi majadest välja. Maja nime ei mäleta. Üldse see Gaudi maania on pisut ülepakutud. Ma leian ise ka, et on huvitav arhitektuuriliselt, aga need hinnad, mida nad julgevad küsida, et kuhugi Gaudi majja sisse minna, on košmaarsed. 13 eurot? Kas nad mõtlevad ka, enne kui raha küsivad?

Barcelona sadamapiirkonnas

Gaudi Batlló maja

La Rambla on huvitav tänav. Päeval on see täis turiste, erisuguseid miime (paljud neist on tõesti head), kunstnikke, trikimehi. Kuked kirevad ja kanad munevad (sõna otseses mõttes, sest seal müüakse muude väikelindude ja -loomade hulgas ka kukke ja kanu), lillepoodidest voogab magusat lõhna. Vaadata kui palju.
Aga õhtul ronivad rotid urust välja ja avaneb ka Barcelona paheline külg. Niipea kui hämardub, tekib 1,5 km pikale Ramblale umbes iga 10 meetri tagant tšurkasid, kellest igaüks sulle oma peos kõlkuvast sixpackist 0,3 liitrist purgiõlut müüa pakub. Kõik müüvad sedasama sorti - punane Estrella õlu. Cerveza, beer, birra? Umbes iga kümnes pakkuja vaatab sulle pärast eitavat vastust usalduslikult silma ja uurib, et äkki tahad hoopis hašišit või suisa kokaiini. Pakun, et õllemüük ongi pigem varitegevus organiseeritud narkoärile. See nende võrgustik on päris kõva. Niipea, kui kellelgi õlts otsa saab, ilmuvad neile kohe kusagilt uued pakid.

Õlle-narkomüüjatele pakuvad Ramblal tugevat konkurentsi eranditult musta nahavärviga prostituudid, kes kahe-kolmekaupa igal Ramblat ääristaval tänavanurgal seisavad ning oma teenuseid pakuvad. Mõned neist on väga agressiivsed. Nad ripuvad konkreetselt mööduvatel meestel seljas ega lase neil edasi minna. Mõned näiteks haarasid mööduvatel keskealistel turistimeestel 'tervituseks' kubemepiirkonnast. Meie hostelis oli keegi WC seinale kirjutanud: Watch out for the bitches on las Ramblas. Pickpocketing. Ma täitsa usun, et paljud mehed võisid tülikast seljas rippunud prostituudist lahti saades hiljem märgata, et nende rahakott on kadunud.