Hhhispaanias on hhhirrrmsad hhhooovihhmahhhoood

Jaahah, nüüd tuli pikem paus sisse.
Möödunud nädalavahetuse veetsin Dresdeni külje all Cossebaudes, kus elab üks meie tuttav perekond. Tegemist on mu ema lapsepõlveaegse kirjasõbra perega. Kuus aastat tagasi suvel elasin kuu aega nende pool. Aastal 2005 käisime Olliga oma Saksamaa tripi ajal ka neil korraks külas. Seekord oli siis kolmas kord.
Või noh, tegelikult tuleks vist siia juurde lugeda ka kaks minu päris esimest reisi nende poole, kui ma olin umbes 3-6-aastane ja oli veel Nõukogude aeg. Ida-Saksa poolele sai tol ajal ikka liikuda, kui selleks vastav luba anti. Esimest korda ma praktiliselt ei mäletagi, see oli rongiga Leningradi kaudu ja võisin siis tõesti vaid aastat kolm vana olla. Teine reis neile külla oli ühe tuttava mehe autoga, siis olin küll pisut suurem, kuid tõenäoliselt olin ka siis veel koolieelik. Tol korral ostis pereema minule ja mu õele Barbied. Meie esimesed Barbied. Ajal, mil Eestis polnud sellisest nukust enamik lastest veel kuulnudki. Me ei võtnud neid karbistki välja kuude viisi. Oleks tahtnud muidugi, aga kartsime neid ära määrida. Ja lasteaeda ei tohtinud me neid iseenesest mõistetavalt kaasa võtta. Jaa, olid ajad. Nüüd on igal väiksel tüdrukutirtsul 6-8 Barbiet ja moes on mingid jubedad Bratzied või kuidas iganes nende nime ka ei kirjutata. Sellised koledate punnis silmadega. Fuih!

No igatahes, nädalavahetus oli täitsa tore. Käisime pereema Marliesiga jalgrattaga sõitmas. Dresdenini, sealt üle Elbe ja tagasi jõe äärt pidi läbi Radebeuli linnakese, mille peatänav on täis imearmsaid väikesi maju. Radebeulis on päris palju veinikeldreid. Cossebaudestki on näha teisel pool jõge mäekünkal viinapuuistandusi ja nende kohal uhkeid lossi moodi restorane. Sõitsime mööda ka paisjärvest, kus kuus aastat tagasi ülepäeviti suure ringi ujusime. Tänu nendele pikkadele ujumisringidele õppisin end sügavas vees usaldama.

Rapsipõllud kollendasid, jõgi voolas rahulikult oma sängis ja kahel pool selle kaldaid on mäekünkad viinapuude ja armsate majadega. Kõik oli samamoodi kui 6 aastat tagasi. Nagu oleks aeg seisma jäänud.


Pärastlõunal käisime külakirikus, kus koguduse lapsed etendasid muusikali. Nad olid hästi püüdlikud ja armsad.
Parajasti toimus Cossebaudes ka kevadine Õielaat, kus mängis bänd. Eri putkadest sai osta õlut ja bratwursti, jäätist ning muud laadakraami. Sai ka loosi tõmmata. Minu viiest loosist võitis vaid üks. Sain saksakeelse kalatoitude kokaraamatu. Kahjuks on seal pisut liiga peened toidud. Vaevalt, et ma väga tihti homaari, merekarpe ja kalmaare valmistan. Aga kingitud hobuse suu haisebki tihti. (autori mugandus tuntud vanarahvatarkusest)

Üks ülimalt armas kaheaastane poiss, kes alles õpib rääkima ja oskas peaaegu et öelda mu nime õigesti

Õhtu lõppes õhtusöögiga ühes kenas endisesse lossiparki rajatud restoranis Dresdeni külje all.

Pühapäeval läksin Dresdeni peale kolama. Teel bussiga linna nägin, et ühel platsil oli ringikujuliselt hulk inimesi mingite pikkade tokkidega. Sain aru, et need on spinningud, mida nad loobivad. Arvasin, et ju seal on mingi pisike tiik, kust kala püütakse. Lähemale jõudes nägin, et seal polnud vett ollagi, niisama sileda muru peal vehklesid. Ju see oli mingi kalastamiskursus või midagi sellist. Aga veider oli vaadata ullikesi sakslasi, kes kuival maal spinninguga kala üritavad püüda. Hea, et keegi veel konksuga teise silma ei tabanud.

Kui Cossebaudes ja selle ümbruses oli kõik nii, nagu varem, siis Dresdenis on vahepealse ajaga palju muutunud. Palju on lammutatud vanu hooneid ja asemele ehitatud uusi moodsaid (miks need viimasel ajal alati kõik klaasist on?)

Kesklinnas äsja maha lammutatud hoone jäänused

Zwinger oli oma vanas headuses. Liivakivist hoonete igavene häda on see, et niipea, kui mingi jupp sellest ära puhastatakse, siis senikaua, kui teist osa puhastatakse, tõmbub esimene juba jälle tumedaks.

Zwinger

Vasakult: kuningaloss, selle juurde kuuluv kirik ning paremal taga Semperoper

Kõige võimsama mulje jättis muidugi Frauenkirche. See linna ilusaim kirik põles Teises maailmasõjas Dresdeni pommitamise ajal maatasa, nagu kogu ülejäänud linngi. Aastakümneid, kogu DDR aja, oli keset vanalinna kiriku asemel üks suur rohtukasvanud varemetehunnik. Pärast müüri langemist ja Saksamaa taasühinemist otsustati kirik algsel kujul taastada. Selle käigus taheti kasutada võimalikult palju algseid kive. Varemetest korjati välja ning nummerdati terved kivid ning need seisid aastaid suurtes 'riiulites' keset vanalinna platsi. Taastamisööd algasid 90-ndate alguses ja kestsid kokku 13 aastat. Kirik pühitseti uuesti sisse 2005. aastal.

Nägin kunagi väiksena neid suuri kiviriiuleid, nägin poole peal olevat kirkut 2003. aastal, nägin 2005. aastal väljast juba praktiliselt valmis olnud kirikut, kuid siis olid ikka veel tellinguid ümber. Ja nüüd on kirik täielikult valmis. See on tõesti uhke ehitis. Eriti just emotsionaalse väärtuse pärast, mida see endas kannab.

Frauenkirche kogu oma hiilguses

Oleksin tahtnud ka kirikusse sisse kiigata, aga oma 30-meetrine järjekord pani mind meelt muutma. Oli pühapäeva lõunaaeg ja vanalinn kubises turistigruppidest. Ma ei tahtnud kalamehevesti, beeže lühikesi pükse, sokke ja sandaale kandvate vanapapide ning käekotti kiivalt kaenla all hoidvate tädidega võidu kirikusse tungida. Mõtlesin, et proovin hiljem uuesti, äkki siis oleks vähem rahvast. Hiljem tagasi tulles oli aga kirikus parajasti jumalateenistus ja ühtki niisama uudistajat sisse ei lastud.

Mind hämmastas, kui avaralt mõjub Dresdeni Uus turuplats, mis kõik need pikad aastad oli kiviriiulite all. On imeline mõelda, et kõik need majad seal ümberringi on põhimõtteliselt nullist uuesti üles ehitatud nii, nagu need kunagi olid. Sellegipoolest laiutab mitmete vanalinna kvartalite kohal suur auk, kus arheoloogilised väljakaevamised on eri staadiumites. Millalgi ehitatakse ka need kohad täis. Seda, kas kõik taastatakse endisel kujul või ehitatakse ka moodsaid hooneid, ma ei tea. Endiselt 'kaunistab' vanalinna Frauenkirche vahetus läheduses suur sotsialismiaegne Kultuuripalee. Aga eks seegi näotu karp on oma ajastu peegel ja moodustab seeda osa linna ajaloost.

Nagu öeldud, turiste oli vanalinn paksult täis. Palju oli ka venelasi liikumas. Mind pani muigama suur silt, mille tänaval suveniire müütanud mehed üles olid sättinud: mõ gavarim pa-russki. Neil läks äri kindlasti hästi.
Mingi hetk küsisid ühed turistid mult teed Frauenkirche juurde. Ilusas saksa keeles. Näitasin neile suuna kätte, mainides, et tegelikult ma pole kohalik. Selle peale küsis seltskond, et kust ma siis pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Siis nemad, et oh, meie oleme Soomest. Edasi läks jutt juba soome keeles. Kurt juhatab pimedale teed.

Vaade vanalinnale ja Elbe jõele Neustadti viivalt sillalt.

Vanal turuplatsil toimus parajasti kevadlaat. Lugematu arv kioskeid, kus müüdi kõikvõimalikku träna ja muidugi õlut ja bratwursti. Ilma nendeta ei saaks vist hakkama ükski Saksamaa vabaõhuüritus.
Käisin tiiru ka Dresdeni ostlemispiirkonnas, ka sinna oli tekkinud hulgaliselt uhiuusi klaashooneid, millest mitmed seisid täiesti tühjana, suured sildid akendel 'Zu vermieten'. Praegusel ajal pole neilgi vist üürnikke jalaga segada.
Ka pearaudteejaama remont on nüüdseks peaaegu valmis. 2003. aastal oli kogu hoone praktiliselt tellingute all.

Jupike möödunud aegadest keset klaasi ja purskkaevujugasid

Otsisin üles Dresdeni hügieenimuuseumi. See oli päris vinge koht. Seal oli külalisnäitus teemal sõda ja meditsiin. Ja püsiväljapanek inimese kehast, organitest, toitumisest, sünnitamisest, seksuaalsusest, surmast, juustest, nägemisest-kuulmisest jne. Hästi põnev oli, seal oleks võinud palju aega veeta, kuid kahjuks jäi mul lõpus aega väheks. Pidin hakkama tagasi minema, et Cossebaudes veel asjad pakkida ja õhtuse rongi peale jõuda.

Oli tore jälle Dresdenis käia. Huvitav on jälgida, kuidas linn muutub ja areneb. Aga eks see ole samamoodi igal pool. Ka 15 aastat tagasi viimati Tartus või Tallinnas käinu ei tunneks linna enam äragi. Tõenäoliselt lähen siin oleku jooksul veel korra Dresdenisse, meid kutsutakse ikka ja jälle lahkelt külla. Kuna Olli oli seekord Tartus jooksurekordeid purustamas, tuleb tema ka kaasa võtta ja uuesti minna.
Pruukostiks sain tagasiteele kaasa 2 liitrit nende enda koduaua viinapuude marjadest valmistatud veini, mis on muideks väga hea.

Vein, mis hetkel me köögilaual seisab, on pärit nende väätide marjadest

Mul tekkis plaan teha road trip - üürida auto mai viimaseks nädalavahetuseks ja käia Heidelbergis, miks mitte ka Düsseldorfis ja Mannheimis ning võibolla põrutada otsaga lausa Bodenseeni. Kuigi autoga minna oleks igal juhul odavam ja kiirem kui rongiga, on kahepeale auto üür natuke kallis. Ööbima peaks ju ka kusagil ja bensiinile kulub ka... Nii et oleks vaja lisaks inimesi, kellega kulusid jagada. Võtsin poolakatega ühendust, aga nemad pole mulle musta ega valget vastanud. Miski ütleb mulle, et nad pole tulijad. Siinsed soomlased ei ole ka hea variant, kuna varasematest juttudest oleme aru saanud, et Pekka arvates reisimine on nõme ja Jukka on jällegi nii igav inimene, et tõenäoliselt kujuneks 4 päeva temaga ühes autos olemine võrdlemisi piinarikkaks. Ühesõnaga, meil on inimesi vaja. 2-3 tükki. Ja ruttu! Soovitatavalt oleks neil ka pisut raha, et kulusid jagada. Anyone?

Täna oli Olli sünnipäev. Päevakangelane lauldi üles maasikate ja küünaldega tordiga (kuigi ma kahtlustan, et ta oli poolärkvel juba pikemat aega, enne kui ma kööki salaja kolistama läksin).

Ja homme läheb lahti. Barceloonaaa, siite me tuleme! (Mul kõlab praegu peas Freddie Mercury ja Montserrat Caballé' lugu.)
Couch surfingu kaudu ei õnnestunud öömaja leida. Proovisime 10 inimest, aga kõik vastasid eitavalt. Niipalju siis sellest. Õnneks oli hostelis, kus mõned aastad tagasi kogu konverentsiseltskonnaga ööbisime, veel mõned vabad kohad. See asub täpselt La Rambla ääres. Arvestades seda, kui suur on Barcelona ja kui palju käib siin turiste, oleks võinud arvata, et suure konkurentsi peale on ka ööbimishinnad madalamad, aga ju siis tavalised turureeglid Hispaania puhul ei kehti.
Õde saatis äsja sõnumi, et nädalalõpuks lubatakse Katalooniasse suuri hoovihmasid. No tänks. Aga me ei lase sel ennast heidutada.
Adios!