Ootamatu kohtumine pargiteel

Ühel päeval jäi silma taas üks Saksamaa veidrus. Varem on olnud juttu siinsetest Sprechzeitidest, kuidas tundub, et igal inimesel on siinmail oma vastuvõtuaeg.
See fenomen saavutas oma kliimaksi, kui märkasime, et vastuvõtuaeg pole mitte ainult inimestel, vaid ka asjadel.

Nimelt käisime taarat klaasikogumiskonteinerisse viskamas ja nägime konteineritel silte, mille kohaselt prügikasti võib taarat visata E-L hommikul kell 7-13, siis on kahetunnine lõunapaus ning siis veel kell 15-20. Pühapäeviti, riigipühadel ning väljaspool ettenähtud kellaaegu klaasi konteinerisse visata ei tohi.

Oi me naersime. Prügikast, millel on oma vastuvõtuajad ning kahetunnine lõunapaus! Pühapeäviti, riigipühadel ja väljaspool vastuvõtuaega mitte tülitada. Hihihi.

Meil läks napilt, õnneks oli laupäev ja just enne konteineriteni jõudmist lõi lähedal asuva kiriku kell veerandtundi üle kella kolme. Nii et nibin-nabin jõudsime. Vastuvõtuaeg oli juba 15 minutit käinud. Mõelda vaid, kui oleksime tulnud näiteks pool tundi varem. Oleksime pidanud oma taarakilekottidega konteineri kõrval seisma ja ootama, millal vastuvõtuaeg pihta hakkab.


Ma saan ju aru, eksole, et elamurajoonis pole just kõige toredam, kui keegi hommikul kell 5 su akna all klaasitaarat suure kolinaga konteinerisse loobib, või siis näiteks öösel kell12. Aga see, et sellised asjad suurte siltidega reglementeeritud on, on minu jaoks lihtsalt koomiline. Inimesel on ju endal ka nii palju mõistust peas, et ei lähe keset ööd taaraga kolistama. Ja kui mõni loll seda siiski teeb, siis vaevalt see silt teda takistab. Aga et keset päeva on kahetunnine paus ning riigipühad ja pühapäevad...Ma palun, see ei ole normaalne.
Seda asja, nagu ka paljusid teisi asju siin, tuleb vist huumoriga võtta. Kui neisse tõsiselt suhtuda, läheks peast lolliks.


Olen mitu korda mõelnud, et kui kõkides muudes asjades on sakslased nii ettevaatlikud ja tähelepanelikud, et kõik on reglementeeritud ning ordnung muudkui koguaeg igal pool, siis miks nad pole siiamaani veel kehtestanud üldist (ka päevase aja) autotulede kohustust?

Ma saan aru, et Saksamaal pole nii pime kui Eestis ja näiteks Skandinaaviamaades, mistõttu pole see autojuhi seisukohast vajalik. Alles siin olen aga aru saanud, kuivõrd vajalikud on autotuled jalakäija seisukohast. Nimelt olen märganud, kui keeruline on eristada liikuvaid autosid tänavate äärde pargitud seisvate autode hulgast, kuna need kõik on ilma tuledeta. Samuti on raske hinnata tuledeta sõitvate autode kiirust, et teada, kas jõuan veel üle tee minna või peaks auto ära ootama.

Huvitav, kas olen lihtsalt tuledega nii ära harjunud, et aju automaatselt eeldab, et tuledega auto liigub ning tuledeta seisab või on tuledel ka reaalselt võime aidata kaasa liikumiskiiruse hindamisele. Oleks põnev teada saada.


Päev pärast muuseumiööd tulid meile külla ühed meie perekonnatuttavad Dresdenist, kelle juures aastaid tagasi ühel suvel elasin. Marlies tõi mulle oma vanu lõngu, nii et nüüd on mul veel rohkem materjali, millest lappe kududa. Juhhuu!
Käisime tuttavatega Panomeetris. See on saanud oma nime kahest asjast: panoraam ja Gasometer. Ehk siis Panometer.
Gasometer on suur ringikujuline hoone, mis meenutab pisut kolosseumi. Selliseid on Leipzigis vähemalt kolm, kui mitte rohkem. Kaks nendest on mahajäetud, katust pole, aknad on katki. Neis hoonetes on midagi, mis mind väga köidab. Üks nendest Gasomeetritest asub teel meie korteri juurde. Mäletan, et see oli esimene asi, mis rongiga Leipzigisse saabudes mulle linna siluetist silma torkas. Suur, katuseta metallsõrestikuga ümar hoone, millel on palju aknaid.

Meie kodutee äärde jääv Gasometer umbes kuu aega tagasi

Nendes Gasomeetrites hoiti gaasi, nagu nimestki järeldada võib. Kuidas, ma ei tea. On kuidagi veider ette kujutada, et gaas oli suurtes akendega hoonetes lihtsalt niisama vabalt hõljumas. Sest mis siis sai, kui mõni aken katki või niisama kogemata lahti läks? Või katus läbi lasi? Gaas oleks sealt ju kõik välja immitsenud. Või kui välk oleks sisse löönud? Kaboom! Nii et ei tea, kuidas see gaas seal täpselt oli, aga fakt on see, et sellised hooned toimisid gaasimahutitena.

Asisi-nimeline kunstnik on ühele Leipzigi Gasomeetritest leidnud huvitava rakenduse. Ta lasi hoonele uue põranda valada, katuse peale ehitada ning klaasid ette panna ning nüüd korraldab ta seal näitusi, kus on võimalik näha hiiglasuuri 360-kraadiseid maast-laeni panoraame. Teemad on erinevad. Esimene olevat olnud Himaalaja oma, eelmine oli Vana-Rooma panoraam ning alates aprillist saab näha Amazonase vihmametsa. Panoraamid on kolmemõõtmelised ning valgus vaheldub nii, et tekib kogu päikese ööpäevase liikumise illusioon.
Ka Dresdenis on Asisi samasuguse asja püsti pannud. Seal saab näha Dresdeni panoraami 18. sajandist.

Ühesõnaga, käisime siis Amazonase vihmametsa panoraami vaatamas. See oli päris kõva sõna. Sellise asja tegemine on ikka räigelt suur ettevõtmine. Seal näidati ka lühifilmi panoraami valmimise protsessist, mis oli täitsa asjalik - parajalt pikk, informatiivne, huvitav. Kui teinekord Leipzigisse (või Dresdenisse) satute ja teil on aega ning huvi, siis tasub kindlasti vaatamas käia.

Külalistega kohvikus söödud tiramisu ja vahukoorega kuum šokolaad tekitasid minus süümekaid, nii et läksin õhtul veel jooksma. Sinna loomaaia kõrval olevasse suurde parki, kus ma tavaliselt jooksmas olen käinud.
Tegin oma teist ringi, kui äkki nägin eemalt, et ühe puu otsas ronib mingi loom. Arvasin esialgu, et see on kass, sest esimest ringi tehes olin sama koha läheduses üht kassi hiilimas näinud. Siis aga vaatasin, et see on liiga suur, olemaks kass. Jäin seisma. Loom vaatas alla minu suunas. Näo piirkonnas mustad karvad, saba küllalt pikk ja musta-valge vöödiline.
Pesukaru!

Pesukaru
http://torontoist.com/attachments/toronto_patrickm/2006_10_05_raccoon.jpg

Pesukaru? Saksamaal? Hullult veider. Ma polnud küll sada protsenti kindel, aga minu teada pesukarud siinkandis ju ei ela. Kodus vaatasin netist järele ja ega ei ela üldiselt jah. Põhja-Ameerikas hoopis elavad. Euroopas olevat ka mingid väikesed kolooniad siin-seal tekkinud, kuid mulle tundub tõenäolisem, et see pesukaru oli pärit loomaaiast. Äkki pesukarul õnnestus kuidagi plehku panna. Huvitav, kas see on hea või halb asi...

Järjekordne pikk koolipäev sai läbi.
Viimane, reklaamikursuse loeng, oli täitsa hea. Vaatasime muuhulgas täna näiteid reklaamidest, mis on Saksamaal läbi aegade ilmunud.
Päris huvitav oli HB-mehikene, kes olevat Saksamaa kõige kuulsam reklaamitegelane läbi aegade. Tegemist on British American Tobacco tubakafirma HB sigarette reklaaminud mehikesega, kelle nimi on Bruno. Bruno reklaamiklippe näidati televiisoris ja kinos aastatel 1957-1984 ja need olid ülimalt populaarsed.
Klipid järgisid alati samasugust tegevusmustrit: Bruno teeb midagi, kuid tal lähevad asjad kogu aeg vussi. Selle peale ta ärritub meeletult ning kurjustab pidevalt arusaamatus keeles (vastava hääle saamiseks kasutati muide araabia keelt, mida mängiti tagurpidi mitmekordse kiirusega), kuni lõpuks ta tõuseb vihast sõna otseses mõttes õhku. Seepeale ütleb meeldivalt rahulik meeshääl kaadri tagant: „Halt, mein Freund! Wer wird denn gleich in die Luft gehen? Greife lieber zur HB!“
Ehk siis suitsu reklaamiti kui probleemide lahendajat ning rahustusvahendit. Sinna juurde veel selline naljakas tegelane ja voilà, toode müüb nii mis mühiseb.
Nautige!