Ootamatu kohtumine pargiteel

Ühel päeval jäi silma taas üks Saksamaa veidrus. Varem on olnud juttu siinsetest Sprechzeitidest, kuidas tundub, et igal inimesel on siinmail oma vastuvõtuaeg.
See fenomen saavutas oma kliimaksi, kui märkasime, et vastuvõtuaeg pole mitte ainult inimestel, vaid ka asjadel.

Nimelt käisime taarat klaasikogumiskonteinerisse viskamas ja nägime konteineritel silte, mille kohaselt prügikasti võib taarat visata E-L hommikul kell 7-13, siis on kahetunnine lõunapaus ning siis veel kell 15-20. Pühapäeviti, riigipühadel ning väljaspool ettenähtud kellaaegu klaasi konteinerisse visata ei tohi.

Oi me naersime. Prügikast, millel on oma vastuvõtuajad ning kahetunnine lõunapaus! Pühapeäviti, riigipühadel ja väljaspool vastuvõtuaega mitte tülitada. Hihihi.

Meil läks napilt, õnneks oli laupäev ja just enne konteineriteni jõudmist lõi lähedal asuva kiriku kell veerandtundi üle kella kolme. Nii et nibin-nabin jõudsime. Vastuvõtuaeg oli juba 15 minutit käinud. Mõelda vaid, kui oleksime tulnud näiteks pool tundi varem. Oleksime pidanud oma taarakilekottidega konteineri kõrval seisma ja ootama, millal vastuvõtuaeg pihta hakkab.


Ma saan ju aru, eksole, et elamurajoonis pole just kõige toredam, kui keegi hommikul kell 5 su akna all klaasitaarat suure kolinaga konteinerisse loobib, või siis näiteks öösel kell12. Aga see, et sellised asjad suurte siltidega reglementeeritud on, on minu jaoks lihtsalt koomiline. Inimesel on ju endal ka nii palju mõistust peas, et ei lähe keset ööd taaraga kolistama. Ja kui mõni loll seda siiski teeb, siis vaevalt see silt teda takistab. Aga et keset päeva on kahetunnine paus ning riigipühad ja pühapäevad...Ma palun, see ei ole normaalne.
Seda asja, nagu ka paljusid teisi asju siin, tuleb vist huumoriga võtta. Kui neisse tõsiselt suhtuda, läheks peast lolliks.


Olen mitu korda mõelnud, et kui kõkides muudes asjades on sakslased nii ettevaatlikud ja tähelepanelikud, et kõik on reglementeeritud ning ordnung muudkui koguaeg igal pool, siis miks nad pole siiamaani veel kehtestanud üldist (ka päevase aja) autotulede kohustust?

Ma saan aru, et Saksamaal pole nii pime kui Eestis ja näiteks Skandinaaviamaades, mistõttu pole see autojuhi seisukohast vajalik. Alles siin olen aga aru saanud, kuivõrd vajalikud on autotuled jalakäija seisukohast. Nimelt olen märganud, kui keeruline on eristada liikuvaid autosid tänavate äärde pargitud seisvate autode hulgast, kuna need kõik on ilma tuledeta. Samuti on raske hinnata tuledeta sõitvate autode kiirust, et teada, kas jõuan veel üle tee minna või peaks auto ära ootama.

Huvitav, kas olen lihtsalt tuledega nii ära harjunud, et aju automaatselt eeldab, et tuledega auto liigub ning tuledeta seisab või on tuledel ka reaalselt võime aidata kaasa liikumiskiiruse hindamisele. Oleks põnev teada saada.


Päev pärast muuseumiööd tulid meile külla ühed meie perekonnatuttavad Dresdenist, kelle juures aastaid tagasi ühel suvel elasin. Marlies tõi mulle oma vanu lõngu, nii et nüüd on mul veel rohkem materjali, millest lappe kududa. Juhhuu!
Käisime tuttavatega Panomeetris. See on saanud oma nime kahest asjast: panoraam ja Gasometer. Ehk siis Panometer.
Gasometer on suur ringikujuline hoone, mis meenutab pisut kolosseumi. Selliseid on Leipzigis vähemalt kolm, kui mitte rohkem. Kaks nendest on mahajäetud, katust pole, aknad on katki. Neis hoonetes on midagi, mis mind väga köidab. Üks nendest Gasomeetritest asub teel meie korteri juurde. Mäletan, et see oli esimene asi, mis rongiga Leipzigisse saabudes mulle linna siluetist silma torkas. Suur, katuseta metallsõrestikuga ümar hoone, millel on palju aknaid.

Meie kodutee äärde jääv Gasometer umbes kuu aega tagasi

Nendes Gasomeetrites hoiti gaasi, nagu nimestki järeldada võib. Kuidas, ma ei tea. On kuidagi veider ette kujutada, et gaas oli suurtes akendega hoonetes lihtsalt niisama vabalt hõljumas. Sest mis siis sai, kui mõni aken katki või niisama kogemata lahti läks? Või katus läbi lasi? Gaas oleks sealt ju kõik välja immitsenud. Või kui välk oleks sisse löönud? Kaboom! Nii et ei tea, kuidas see gaas seal täpselt oli, aga fakt on see, et sellised hooned toimisid gaasimahutitena.

Asisi-nimeline kunstnik on ühele Leipzigi Gasomeetritest leidnud huvitava rakenduse. Ta lasi hoonele uue põranda valada, katuse peale ehitada ning klaasid ette panna ning nüüd korraldab ta seal näitusi, kus on võimalik näha hiiglasuuri 360-kraadiseid maast-laeni panoraame. Teemad on erinevad. Esimene olevat olnud Himaalaja oma, eelmine oli Vana-Rooma panoraam ning alates aprillist saab näha Amazonase vihmametsa. Panoraamid on kolmemõõtmelised ning valgus vaheldub nii, et tekib kogu päikese ööpäevase liikumise illusioon.
Ka Dresdenis on Asisi samasuguse asja püsti pannud. Seal saab näha Dresdeni panoraami 18. sajandist.

Ühesõnaga, käisime siis Amazonase vihmametsa panoraami vaatamas. See oli päris kõva sõna. Sellise asja tegemine on ikka räigelt suur ettevõtmine. Seal näidati ka lühifilmi panoraami valmimise protsessist, mis oli täitsa asjalik - parajalt pikk, informatiivne, huvitav. Kui teinekord Leipzigisse (või Dresdenisse) satute ja teil on aega ning huvi, siis tasub kindlasti vaatamas käia.

Külalistega kohvikus söödud tiramisu ja vahukoorega kuum šokolaad tekitasid minus süümekaid, nii et läksin õhtul veel jooksma. Sinna loomaaia kõrval olevasse suurde parki, kus ma tavaliselt jooksmas olen käinud.
Tegin oma teist ringi, kui äkki nägin eemalt, et ühe puu otsas ronib mingi loom. Arvasin esialgu, et see on kass, sest esimest ringi tehes olin sama koha läheduses üht kassi hiilimas näinud. Siis aga vaatasin, et see on liiga suur, olemaks kass. Jäin seisma. Loom vaatas alla minu suunas. Näo piirkonnas mustad karvad, saba küllalt pikk ja musta-valge vöödiline.
Pesukaru!

Pesukaru
http://torontoist.com/attachments/toronto_patrickm/2006_10_05_raccoon.jpg

Pesukaru? Saksamaal? Hullult veider. Ma polnud küll sada protsenti kindel, aga minu teada pesukarud siinkandis ju ei ela. Kodus vaatasin netist järele ja ega ei ela üldiselt jah. Põhja-Ameerikas hoopis elavad. Euroopas olevat ka mingid väikesed kolooniad siin-seal tekkinud, kuid mulle tundub tõenäolisem, et see pesukaru oli pärit loomaaiast. Äkki pesukarul õnnestus kuidagi plehku panna. Huvitav, kas see on hea või halb asi...

Järjekordne pikk koolipäev sai läbi.
Viimane, reklaamikursuse loeng, oli täitsa hea. Vaatasime muuhulgas täna näiteid reklaamidest, mis on Saksamaal läbi aegade ilmunud.
Päris huvitav oli HB-mehikene, kes olevat Saksamaa kõige kuulsam reklaamitegelane läbi aegade. Tegemist on British American Tobacco tubakafirma HB sigarette reklaaminud mehikesega, kelle nimi on Bruno. Bruno reklaamiklippe näidati televiisoris ja kinos aastatel 1957-1984 ja need olid ülimalt populaarsed.
Klipid järgisid alati samasugust tegevusmustrit: Bruno teeb midagi, kuid tal lähevad asjad kogu aeg vussi. Selle peale ta ärritub meeletult ning kurjustab pidevalt arusaamatus keeles (vastava hääle saamiseks kasutati muide araabia keelt, mida mängiti tagurpidi mitmekordse kiirusega), kuni lõpuks ta tõuseb vihast sõna otseses mõttes õhku. Seepeale ütleb meeldivalt rahulik meeshääl kaadri tagant: „Halt, mein Freund! Wer wird denn gleich in die Luft gehen? Greife lieber zur HB!“
Ehk siis suitsu reklaamiti kui probleemide lahendajat ning rahustusvahendit. Sinna juurde veel selline naljakas tegelane ja voilà, toode müüb nii mis mühiseb.
Nautige!

Museumsnacht

Juba siis, kui Leipzigisse saabusime, olid tänavatel ja trammide reklaampindadel üleval reklaamid Leipzigi ja Halle ühise Museumsnachti kohta, mis pidi toimuma 25. aprillil. Kui põnevus nii pikalt ette üles kruvitakse, siis tuleb ju ometi minna. Seda enam, et mõned aastad tagasi võtsin Lübeckis ka samasugusest üritusest osa ning see oli täitsa vahva.

Ühel õhtul on kõik linna muuseumid poole ööni lahti (18.00-01.00) ja neid kõiki saab külastada ühise piletiga, mis õnneks ei maksa ülearu palju. Tudengipilet maksis näiteks 6 eurot ja tavapilet 8 eurot. Leipzigi ja Halle puhul oli võimalus sama piletiga külastada mõlema linna muuseume, mida ühtekokku oli valikus 65, neist 40 Leipzigis. Ühtlasi oli muuseumipilet ka ühistranspordipilet, et inimesed ei ummistaks autodega muuseumide-esiseid parkimisplatse.

Loomulikult ei jõua ühe õhtuga kõiki muuseume läbi käia, niisiis tuli teha valik.
Võtsime plaani linna ajaloomuuseumi Vanas raekojas, tahtsime korraks läbi hüpata ka kõrval asuvas Alte Börse majas, mis on vanim barokkehitis Leipzigis. Siis huvitas meid ka Egiptuse muuseum, Stasi kunagine hukkamispaik, fotograafiamuuseum, tinasõdurite muuseum ja Grassi - tarbekunsti muuseum. Ideaalvariandis lootsime jõuda läbi hüpata ka Schilleri majamuuseumist, millest me tihti parki minnes mööda kõnnime.

Oleksin tahtnud ka minna modernse kunsti muuseumisse, kuid sinna on iga kuu ühel päeval ka niisama tasuta sissepääs, nii et sinna võib ka kunagi hiljem minna. Lisaks olin juba algusest peale tahtnud käia Panomeetris, kuid see oli järgmise päeva programmis.

Nagu meile tavaks, ei jõudnud me linna enne kui kella 20 ajal, nii et 2 tundi väärtuslikku muuseumiaega oli juba nahka läinud. Rahvast liikus sel õhtul linnas märkimisväärselt palju ja muuseumide juures kihas veel eriti.

Linna ajaloomuuseum oli enam-vähem, põnevam kui väljapanek oli vana hoone ise. Minu jaoks oli seal kõige huvitavam Leipzigi veetorustike plaan kusagilt 17. sajandist koos näitega sellest, milline üks veetoru tollal välja nägi.

Altes Rathaus

Alte Börse oli kunagi kaupmeeste ühenduse kogunemiskoht. II MS-s hävines see täielikult, kuid ehitati hiljem uuesti üles. Maja fassaad on algupäraselt taastatud, kuid sees on vaid valged seinad ja üks suur lühter. Sel õhtul olid Börsihoones Bachi muusika kontserdid, aga hetkel, kui meie sinna sisse põikasime, oli kahe kontserdi vaheaeg ja saal tühi.

Alte Börse ja Vana raekoja tagakülg

Edasi käisime Egiptuse muuseumis, mis oli võrdlemisi pisike. Näituseruum oli pilgeni rahvast täis ja seal polnud õhku, mida hingata. Pakun, et temperatuur ruumis küündis kusagil 35 kraadini. Väljapanek koosnes ühe saksa uurija leidudest, mis koosnes põhiliselt väikestest egiptuse kujukestest, mis ta tõenäoliselt mõnest hauakambrist endaga kaasa oli toonud, et mitte öelda - varastanud.

Järgmisena tahtsime minna Stasi kunagisele hukkamispaigale, mis asus ühes Leipzigi suurtest kõledatest mahajäetud majadest, mis oli vaid sel ühel õhtul erakorraliselt külastajatele avatud. Kohale jõudes avastasime, et me polnud mitte ainukesed, kel oli samasugune plaan. Maja äärt pidi lookles umbes 70 meetri pikkune saba. Sisse lasti inimesi jupikaupa. Käisin eespool seisjatelt uurimas, mis seis on. Väljavaated polnud eriti rõõmustavad - korraga lastavat sisse umbes 40 inimest ja üks ringkäik kestvat kusagil 20-30 minutit. Hakkasin rahvast lugema. Meil oleks olnud lootust sisse pääseda alles neljanda grupi hulgas. Kell muudkui tiksus ja otsustasime vahepeal veel mõnes teises muuseumis ja siis tagasi tulla, lootuses et järjekord on hiljem lühem.

Kaardi kohaselt jäi samasse linnaossa veel tinasõdurite muuseum. Sõitsime trammiga peaagu liini lõppu. Välja astudes oli õhk tuntavalt külmem ja ümberringi haises lehmasõnniku järele. Väljas valitses pilkane pimedus. Kuhu me ometi sattunud olime?
Vaatasime ringi ja esialgu ei hakanud küll ühtki muuseumitaolist hoonet silma. Ainult linnaäärne elamurajoon. Hakkasime siis tänavat pidi minema ja õiget aadressi otsima. Asi muutus järjest kahtlasemaks. Äkki hakati kusagilt lähedusest rakette laskma. Otsustasime selles suunas veel natuke edasi vaadata. Lõpuks jõudsime ühe suurema hoone juurde. See oleks olnud nagu mingi suurem vana talu või karjamõis, aga ega pimedas hästi aru ka ei saanud. Maja siseõuelt nägime tinasõdurite muuseumi silti ja astusime sisse. Mees, kellele piletid ulatasime, vaatas meid ja pileteid võõrustava pilguga.
Te olete ikka avatud?
Jaa.
Kas me saame selle piletiga sisse?
Jaa.
Jäi mulje, nagu oleksime olnud ainukesed muuseumiöö külalised selles muuseumis. Väljapanek oli aga see-eest muljetavaldav. Tegemist oli ühe mehe kätetööga: piinliku detaili- ning ajaloolise täpsusega nikerdatud ning maalitud pisikesed tinakujud kujutasid erinevaid stseene eri ajastutest. Eriti palju oli ajaloolisi lahingustseene. Eri suurusega vitriinidesse oli paigutatud tuhandeid ja tuhandeid lahingutegevuses tinasõdureid. Eriti võimas oli Völkerschlachti repro. Sellel mehel pidi alles kannatlikkust olema kõiki sõdurite ja hobuste valamiseks vajalikke vorme meisterada, igaüks erinev; värvida ükshaaval kujudele näod, ajalooliselt õiged sõdurimundrid jms. Hämmastav!

Lahingustseene tinasõdurimuuseumist

Tagasiteel tinasõdurite juurest käisime veel korra piilumas Stasi hukkamispaika, kuid sissepääsusaba ei tundunud kahanenud olevat. Kahju, aga midagi polnud teha. Suundusime edasi Grassi muuseumisse. Hoone on suur ja ilus, sisehoovis põlesid tõrvikud, muuseumi vestibüülis mängis keegi saksofonil džässi.

Muuseumis oli mitu erinevat väljapanekut kokku neljal korrusel. Tarbekunsti väljapanek, erinevate rahvaste kultuuriloonäitus, muusikainstrumentide näitus läbi ajastute, näitus vananemisest ja sellesse suhtumisest eri kultuurides ning siis veel külalisnäitus Joe Colombo mööblidisainist. Ja aega kella 1-ni oli nii umbes tund.

Joe Colombo näitus oli tõsiselt vinge, sellel mehel olid pöörased ideed. Muuhulgas populariseeris 60.-70.-ndatel disainimaailmas laineid löönud mees kapselelamu kontseptsiooni. Umbes et eluks piisab vaid kahest mööbliühikust, mis on oma sisse-välja-tõmmatavate elementidega multifunktionaalsed ning mahuvad ära väga väiksele alale. Kabriolettvoodi, millele tõmmatakse päevaks katus peale; samasugune WC/vannituba kodus, nagu need on laevakajutites; kapi sisse haihtuvad voodid ning nende asemele ilmuvad toolid ning laud. Hull või geniaalne?

Kabriolettvoodi ja Asko jaoks disainitud multifunktionaalne diivan-tugitool-kušett

Tarbekunsti väljapaneku jõudsime ka ära vaadata, kuid vananemise näituse pidime sõna otseses mõttes läbi jooksma, sest paari minuti pärast hakkasid nad juba sulgema. Kahju, seda oleks tahtnud rahulikult silmitseda. Pakun, et seal näidati asju läbi õige perspektiivi - Lääne suhtumine vananemisesse vs eri kultuurid Aasias või Ladina-Ameerikas.
Muusikainstrumentide ja kultuurilugudeni me üldse ei jõudnudki.

Paar kohvitassi

Kuju kujuks, aga mind vaimustas nende värvide kontrast

5 tundi muuseumide külastust sai läbi kuidagi liiga äkki. Samas, Grassist välja tulles tajusime ise ka, et tegelikult oleme omadega täiesti läbi, lihtsalt enne polnud mahti seda tähele panna.
Oli mõnus õhtu.

Jenkki - Soome saadik hädaolukorras

Peenisekujuline klaasist kõrghoone keset linna; Kolumbuse kuju; geniaalse arhitekti veidra kujundusega aiad ning Püha Perekonna kirik; meeletult kallis, ent vapustatava valikuga turg; regatisadam; olümpiastaadion; kõrghooned, mille kohal asus kunagi prügimägi; pantomiimidega jalakäijate tänav; gooti linnaosa; uhked purskkaevud, muuseumid ja väljakud; vein ja tapas, Vahemeri...
Jah, arvasite ära. Barcelona. Ma lähen Barcelonasse! Mõned päevad tagasi käisin Ryanairi kodukal, ostsin piletid ja 18 päeva pärast viib lennuk meid Kataloonia pealinna. Kolm aastat tagasi käisin seal ühel konverentsil, kuid ettekannete järel tehtud käigud linnas võimaldasid Barcelonat vaid pisut nuusutada, aga mitte isu täis süüa. Nii et ei jäägi muud üle kui tagasi minna. Lennukipiletid Hispaaniasse ja tagasi olid ühtlasi minu sünnipäevakingiks Ollile. Vast ta rõõmustab selle üle rohkem, kui aluspükste ja dušigeeli üle, mis oleks teine kingivariant olnud.
Loodan, et meil saab olema üks tore pikk nädalavahetus.

No aga see näeb ju täpselt niimoodi välja!
Freudil oleks selle kohta ilmselt üht koma teist öelda.
http://farm2.static.flickr.com/1305/1322888029_2f3022a6f1.jpg?v=0

Sain sel nädalal kirja Leipzigi linnapealt, kes kirjutas, et kui tahan Euroopa Liidu parlamendivalimistel osaleda, pean end siinsesse nimekirja kandma.
Sain valijakaardi Soome EL-i parlamendivalimiste jaoks juba märtsis Soomes olles ning lisaks veel Eestist saadetud kutse osaleda valimistel Eesti kandidaadi poolt hääletades.
Täitsa pull värk. Eesti, Soome ja Saksamaa kõik kutsuvad osalema, aga mis riigi eest hääletada, on täitsa küsimus. Seda asja peab pisut mõtlema. Eesti eest oleks muidugi kõige südamelähedasem, aga samas selle nimel Berliini reisida oleks võrdlemisi kulukas ettevõtmine. Näis, mis saab. Valimisteni on veel omajagu aega.


Koos linnapea kirjaga potsatas postkasti veel üks teine kiri - ülimalt kena teade minu palavalt armastatud kirjastuselt, mis teatas mulle nüüd, et olen nende firma klient ja nad rõõmustavad väga minu 14-kuulise ajalehetellimuse üle ning võin õige pea hakata ootama oma esimest saadetist neilt. Nii puhtjuhuslikult saadeti kiri mulle just siis, kui lepingu allakirjutamisest oli möödunud täpselt kaks nädalat ja üks päev. Kokkusattumus?
Pidin sügavalt sisse hingama, et mitte ärritusest niutsatada.
Ma saatsin neile kahe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist nii meili teel kui kirja teel teate lepingu lõpetamisest. Sain isegi kirja kättesaamise kinnituse ja seda kõike enne, kui kaks nädalat täis olid tiksunud. Ja nad JULGEVAD ikka veel mulle saata sellise kirja??? Nüüd sai mu mõõt täis.

(Ahjaa, nüüd oleks selleks vist sobiv koht. Päike. Lilleke, väike nunnu kitsetalleke, liblikad, roosade kleitidega beebid.)

Võtsin kõik oma tõenduspaberid kaasa, tormasin panka ja palusin seal blokeerida kõik tehingud, mis see firma minu kontoga seoses teha üritab. Pank tegi firma kohta märke, aga see ei garanteerivat siiski, et mu kontolt midagi broneerida ei saaks. Mul paluti oma kontot järgida. Niipea, kui sealt midagi broneeritud on, tulgu ma tagasi panka ja broneerigu see summa rõõmsalt tagasi. See olevat igati seaduspärane.
Edasi helistasin ma sinna firmasse, kus kuulipilduja kiirusel saksa keelt vuristanud mees mulle vastas. Seletasin talle, milles asi ja küsisin, kuidas nad seletavad seda, et mulle selline tere-tulemast-kiri saadeti. Meesterahvas kinnitas, et kõik minu poolt räägitu vastab tõele ja tegelikult minu tellimus tühistataksegi, kuid lihtsalt nad polevat jõudnud minu juhtumit veel käsitleda, kuna neil olla niiiii meeletult palju kliente. Ja sellise tervituskirja saavat kõik inimesed, kes nendega lepingu sõlminud on.
Mees vabandas ja tühistas sealsamas mu tellimuse. Küsisin, kas saaksin selle kohta ka kirjaliku kinnituse. Mees ütles, et kinnitust nad mulle saata ei saa, aga kinnitas, et tellimus on tühistatud. Minu kõhkluse peale andis ta mulle ka oma nime, et saaksin selle üles kirjutada. Phäh, mis sellise nimi kah maksab. Aga no olgu. Enamat kui nende sõna mul hetkel ei ole. Küsisin lõpetuseks veelkord üle, et kas sain õigesti aru, et tellimus on kustutatud, mulle ei saadeta koju midagi ning ühtki senti mu kontolt ei puudutata. Mees ütles selge sõnaga jah.
Nüüd tuleb kolm korda üle õla sülitada ning loota, et see petufirma vähemalt mõnest oma lubadusest kinni peab. Aga isegi kui ei pea, siis kõik trumbid on must-valgel minu käes ning ma ei karda neid kasutada, kui nad veel vusserdada üritavad.


Reedel otsustasime minna suurelt välja reklaamitud Wilma korraldatavale semestrialguse peole. Peokoht oli kusagil võlvlagedega keldripubis, mis asus kesklinnast pisut eemal. Sissepääs asus pimedas ning võrdlemisi kahtlases hoovis. Palusime garderoobis mõlema jakid panna ühte nagisse kokku, maksime euro garderoobiraha ning saime vastu numbrilipiku.

Enda meelest läksime peole niigi võrdlemisi hilisel kellaajal, nii kusagil 23 ringis, kuigi pidu oli alanud mitu tundi varem. Sellest hoolimata oli kohas väga hõredalt rahvast, ehk nii 30 ringis. Kui baari tuled ja tantsuväljaku läheduses asunud sinine lamp välja arvata, oli keldribaar kottpime. Kuigi võiks eeldada, et kõrvalises baarid oleks hinnad pisut soodsamad, olid need isegi pisut kallimad. Kõik näod olid võõrad ja ega pimeduses polekski kedagi ära tundnud, kui just käsitsi kompama poleks läinud.

Poolkogemata sattusime kokku ühega nendest soomlastest, kellega siin tutvunud olime. Õhtu kulgeski temaga juttu ajades, kuigi õigem oleks öelda röökides, sest muusika lõugas nii kõvasti, et pool jutust läks kaduma. Pidu oli jura ja Wilmal polnud ka mitte mingit programmi peole organiseeritud, et inimesed kuidagi koopereeruda võiksid. Niisiis otsustasime minna kesklinna kuhugile vaiksemasse kohta edasi istuma.

Koopast väljudes nägime, missugune mass oli nüüd sissepääsu- ja garderoobisabas. Tundub, et siin algabki pidu alles 1 paiku öösel. Olli jäi nii meie ühise kui tolle teise soomlase numbrilipikutega garderoobisappa seisma. Me soomlasega läksime kumbki nina puuderdama. Kulus umbes kümme minutit. Kui Ollit ei tulnud, läksin vaatama, kuhu ta jääb. Olli seletas parajasti midagi garderoobineiuga. Too oli andnud minu jaki Ollile kätte, kuid tema enda jopet mitte. Neiu väitis, et kuna nagis oli kaks jopet, pidi meil ka kaks lipikut olema. Seda, et meile tõepoolest vaid üks lipik anti, nad ei uskunud.
Probleem oli, kuidas nüüd jope kätte saada. Neiu ei soostunud seda kuidagi teisiti andma, vaid nõudis tõestust, et tegemist on just Olli jopega.
Neiu küsis jope marki. Olli seda täpselt ei mäletanud, pakkus midagi huupi. Nää, wrong answer.
Neiu küsis, mis Ollil jopetaskus oli.
Muideks, kas sina näiteks mäletad, mis sul on praegu jopetaskus? Eriti veel sellise, mida eriti tihti ei kanna.
Olli ütles, et vist oli näts ja pastakas, rohkem ei mäleta.
Neiu ütles, et jah, pastakas ja näts on tõesti, aga need võisid sul ka suvalise pakkumise peale täppi minna. Üks asi on veel. Pead selle ütlema, teisiti ei saa ma uskuda, et see sinu jope on.
Olli mõtles, aga ei tulnud kuidagi meelde, mis seal veel olla võis.
Asjasse sekkusin ka mina. See on ju ometi naeruväärne, et nemad ise keerasid käkki, kui ei andnud teist lipikut, ja nüüd tuleb mängida mingit arva-ära-mis-su-taskus-on-mängu.
Üritasin eri viisidel selgitada, et see on tõesti Olli jope ja kui ei tule see üks asi meelde, kas siis tõesti kuidagi teisiti ei saa seda asja tõestada.
Tema ütles, et ma näidaku näiteks mingit pilti oma mobiilist, kus Ollil see jope seljas on.
Jestas. Andke andeks, aga ma tõesti ei kasuta mobiilifotokat peaaegu kunagi ja miks peaks mul seal üldse seal taoline pilt olema?
Siis tuli keegi Wilma organisatsiooni liikmetest ja küsis mult, milles asi. Hakkasin talle seletama. Samal ajal tuli garderoobineiu oma võre tagant välja ja nähvas, et kui me oleme huvitatud jope tagasisaamisest, siis äkki peaksime hoopis temaga asju ajama, mitte Wilma inimestega. Aarrghhh.
No kuidas siis tõendada? Äkki annaks selle nätsuga kuidagi edasi minna. Näts on Ollil tõenäoliselt Soomest ostetud ning eeldasin, et tegemist on ühega nendest hiiglasuurtest nätsukotikestest, mida Olli tavaliselt ostab. Arvasin, et tal on taskus Extra näts, mida müükse küll ka Saksamaal, kuid siin pole ma selliseid nätsupakendeid näinud, nagu Soomes on. Iga suvaline jopevaras ju ei peaks teadma, et tegemist on just Soomest ostetud nätsuga.
Koukisin siis kotist oma nätsupaki välja ja näitasin seda, et näete, see näts on Soomest ostetud ning seal taskus peaks sarnane olema. Soome näts on. Neiu vaatab korraks taskusse...
Aga ei, ei olevat üldse selline.
Boaah, no mis tal seal siis veel võib olla. Mis nätsu veel Soomes müüakse. Mõtle, mõtle, mõtle. Eee... Jenkki?
Jaa, see ongi! Palun, teie jope.
Te võite vist ise ka arvata, kui tobe sel hetkel kogu see situatsioon tundus. Mitte mingil muul viisil ei usuta, et tegemist on sinu jopega ja siis mingi nätsumark on ainuke, mis aitab olukorra lahendada.
Neiu üritas lõpuks asja siluda ja seletas, et ta lihtsalt pidi seda niimoodi pinnima, sest mõelda, kui keegi võõras oleks meie jopega niisama minema jalutanud... Me ei vaevunud erilist tänulikkust üles näitama ja olime rahul, et lõpuks ometi sellest urkast tulema saime.
Edasi ootas pea pooletunnine jalutuskäik kesklinna ja sulgemisel olevad baarid, millest ühes saime siiski veel pisut aega istuda.

Jenkki päästab päeva!
http://www.giftchaletauburn.com/shop/images/Website%20106.jpg

Te vist tahate teada, mis see kolmas asi seal taskus oli, mida Olli meenutada ei suutnud? Tegemist oli minu mälupulgaga, mida Olli üks päev laenas, et oma koolipabereid välja printida. Oleks teadnud, et tal see seal taskus on, oleks ma võinud seda viimse detailini kirjeldada.

Siit moraal: naised, edaspidi sobrage alati oma mehe riiete taskutes, sest kunagi ei või teada, millal kuri garderoobitädi taskute sisust detailset ülevaadet saada soovib. :)
Mehed selliseid asju ju nagunii ei mäleta.

Jaa, muidugi! Kutsikad, tibupojad, siristavad linnukesed, eee (help me out here..) küpsised?

***
Madrats on nüüdseks suht nukralt lössis ja kui sellele istuda, on tunne, nagu ise istuks põrandal, aga ümberringi oleksid padjad. Tuleb vist jälle pumpama hakata. Noh, vähemalt on hea teada, et paar nädalat peab madrats võrdlemisi rahuldavalt vastu. Väike õhukadu aja jooksul on selliste madratsite puhul vist normaalne. Pumba-pumba.

"See maitseb lehma järele."

Esmaspäeval sain oma lugemismaterjalid kätte. Mingi teine naine oli seekord. Veider, et kumbki neist sekretäridest pole aga see, kelle pilt osakonna kodukal sekretäri nime all avaldatud on. Kabinet on sama. Frau Lamm on uksele kirjutatud. Ühe inimese tööruum. Aga iga kord istub seal eri inimene sees. Põnev värk.

Esmaspäeval sai taas üks tänavalt möödujaid püüdev inimene mul sabast kinni. Et kas mul oleks aega vastata ühele küsimustikule. Eee.... Hakkasin juba ei ütlema, aga naine ütles ruttu, et see on mingi toote testimine, kus ma pean midagi maitsma. Nooooh, hea küll. Siin ei saa ju väga viltu minna. Tegin hiljuti Soomeski ühes singi testimises kaasa. Hea sink oli. Ja seekord juba tean end kaitsta, niipea kui hakatakse mingeid isikuandmeid küsima, ütlen neile head aega.

Järgnev oli muidugi jälle rohkem kui veider. Naine küsib, kui vana ma olen. Vastasin. Siis palub mul endaga kaasa tulla läbi sisehoovi mingisse majja.
Ma küsin, et kuhu me nüüd siis läheme.
-Ära muretse, ega ma sind ära ei röövi. Meie uurimiskeskus asub selles majas.
Lifti minnes palub naine mul valida mingi number 25 ja 35 vahel. Ma ütlen, et 28.
Siis küsib, et kas ma kasutan piimatooteid, eriti joogijogurteid.
Ütlen, et piimatooteid kasutan palju ja ka jogurtit, aga mitte joogijogurteid.
-Ütle lihtsalt et jaa, kasutad küll.
-Ei ütle, miks ma peaksin seda ütlema? Naine teeb oma paberitesse mingi märke.
-Kas sul on seedehäireid?
-Ei saa küll öelda, et oleks.
-Ütle lihtsalt jaa.
-Ei ütle, no miks ma peaks ütlema.
-Ega sellel uurimuse sisu jaoks vahet ei ole, ütle lihtsalt jaa.
- Tundub, et sulle tõesti meeldib su töö.

See on minu meelest äärmiselt kahtlane, kui inimene, kes kõnetab tänaval võõrast ja palub osaleda mingis uurimuses, ei tutvusta ennast nimeliselt, ei räägi, mis firmast ta on ja mida ta täpselt inimeselt palub ning kuidas see küsimustikule vastamise protsess täpselt käib. Kaua selleks aega kulub. See on ju elementaarne. Ja mina olen muidugi ka jobu, et ma kogu seda infot neilt ei küsinud, vaid läksin kaasa. Miks ma ometi ei õpi. Isegi kui kõik asjad polegi tüssamise eesmärgil tehtud, siis ikkagi. Kõike seda peaks tegelikult värbaja mulle ise kohe alguses rääkima, et inimese usaldus võita, aga kui tema seda ei see, peaksin mina talt ise küsima. No õnneks seekord polnud kusagil mingit konksu. Lihtsalt ebaprofessionaalne tegutsemine värbaja poolt.

Jõudsime siis nende büroosse. Edasi tuli minuga tegelema üks teine neiu. Värbaja hakkab tagasi alla minema, uusi vastajaid püüdma. Neiu küsib mu vanust. Tõmbasin kopsud juba vastamiseks õhku täis, kui veel uksel olev värbaja mulle paluvalt otsa vaatab. No hea küll. Olen 28.
Edasi läksime mingisse ruumi istuma, kus mulle esitati posu küsimusi eri piimatoodete brändide ja minu piimatoodete tarbimise kohta. Ja et kas mul ikka seedehäireid ka on. No jestas.
Laual oli Activia joogijogurti pudeli pilt.
Pärast esimest küsimusteportsu läks neiu toast välja ja tuli tagasi kahe purgiga, kust pidin maitsema. Edasi tulid küsimused toote maitseomaduste kohta.
Vastake palun, kuivõrd olete nõus järgnevate väidetega.
-Activia-sugused joogijogurtid parandavad minu tervist.
You must be kidding me.
-Ei ole üldse nõus.

Need polnud veel nii hullud, aga kui pidi hakkama ise vabas sõnastuses toodete häid ja halbu omadusi kirjeldama ning kahte toodet võrdlema, siis ei osanud küll suurt midagi öelda.
No mis ma öelda oskan, mõlemad maitsesid ühtemoodi. Vedel hapu piimajook. Maitsestamata. Valge. Mina ütleks, et see on keefir, aga nemad panevad selle väikse pudeli sisse ja nimetavad seda 'naturaalseks joogijogurtik's. Huvitav, kas tarbijatel on jogurtiga seoses positiivsemad assotsiatsioonid kui keefiriga. Võib täitsa olla. Minul näiteks pole keefiri vastu ka midagi.

-Miks see teine toode ei maitsenud nii hästi kui esimene?
-Sest see maitseb lehma järele.

Neiu vaatab mulle korraks suurte silmadega otsa, aga paneb siis öeldu kirja. No aga kuidas ma teisiti ütlen, et on selline spetsiifiline maitse, mis on tihti maapiimal, kuna seda pole eriliselt töödeldud. Selline udara maitse. Lauda maitse. Lehmakuse maitse. Lehma maitse, noh.

Küsimustikule vastatud, räägib neiu, et ta saab aru, mida ma selle lehma maitse all mõtlen. Et tema meelest on näiteks kitsejuustul ka spetsiifiline kitse ja lauda maitse.

Välja minnes paluti mul tänutäheks valida koridoris olevast riiulist väike meene.
Ülemisel riiulil olid dušigeelid ja šampoonid. Kahju, ma olin just 2 minutit enne seda, kui mind küsimustikule vastama paluti, tulnud drogeriipoest šampooni ja balsamit ostmast. Oleksin ma teadnud... Fotopaberiga ei ole ka nagu midagi suurt pihta hakata. Šokolaad, tee... Nojah. Võtsin siis nõudepesuvedeliku.

Mis tudengikaarti puutub, mulle tundub, et ma olen nüüd valgustatud. Ei ole lihtsad need asjad, aga nüüd ma vist mõikan. Otseloomulikult ei saa ma enda valgustamise eest tänada asjapulka, kellelt tudengikaardil järel käies algselt selle asja kohta küsisin. Olen targem hoopis tänu ühele seminarihoone administraatorile, kes mulle asja ära seletas.
Ühesõnaga, info, mis oli minule teada enne, kui saabus valgustatuse hetk:
Tudengikaardil on kaks kontot. Mhmh.
Üks on tudengisööklas maksmise konto, teine on paljundamise oma. Arusaadav.
Raha tuleb kaardile laadida. Olgu.
Ühelt kontolt saab raha kanda teisele kontole. Selge.

Eelmisel nädalal laadisin raamatukogus endale 5 eurot tudengikaardile. Tahtsin nüüd siis sellelt ühelt mis-iganes-kontolt raha teisele kontole üle kanda. Ekraan näitas, et mul on kontol 0.00 eurot. Eee. Läksin küsisin administraatorilt, et näete, tahan raha üle kanda, aga raha pole. Miks ei ole? Kandsin ju äsja arvele 5 eurot.
Ja siis tuli silmi avav selgitus.
Nimelt sain teada Kolm Suurt Tõde tudengikaardi kohta: 1) paljundamise kontolt printida ei saa. Tuleb välja, et reaalselt võib rääkida ikkagi kolmest kontost - söökla, printimise ja paljundamise kontod 2) erinevates kohtades raha laadides läheb raha eri kontodele. 3) Raha ei ole võimalik kõikidelt kontodelt kõikidele kontodele üle kanda.

Sain teada, et kuna laadisin raha oma kaardile raamatukogus, läks see raha minu koopiate tegemise kontole ning seda raha saangi ma üksnes selleks otstarbeks kasutada. Koopiakonto raha kuhugile üle kanda ei ole võimalik. (Loodame, et mul tekib selle semestri jooksul vajadus suurtes kogustes midagi paljundada, sest 5 euro eest saab päääris kõvasti koopiad teha.)

Selleks, et söökla kontole raha kanda, tuleb seda teha kas sööklates või ülikooli kohvikutes asuvate automaatide abil. Vaid söökla kontol olev raha on ülekantav ka printimise kontole. Selleks saab raha üle kanda automaatide abil, mis asuvad kusagil arvutibasseinide (siin nimetatakse arvutiruume computer pool'ideks) läheduses.

No huhh-huh. See vist ei tuleks kõne alla, et kui ühes punktis laed raha oma kaardile, siis see raha oleks seal kaardil ning kasutatav kõikide eri tegevuste puhul, mida ülikooli süsteemis teed. Selle asemel on automaadid, mille abil laadida paljundamise kontole, siis automaadid, millega laadida sööklakontot ja siis veel automaadid, kuhu raha reaalselt sisestada ei saa, aga millega on võimalik raha üle kanda. Ja kõik automaadid asuvad eri kohtades.
Kui ilmtingimata on vaja liigutada raha pidevalt eri kontode vahel, siis võiks seda ju vabalt liigutada kõigi kolme konto vahel. Või siis miks ei võiks ühendada paljundamise ja printimise kontosid, sest need on ju võrdlemisi sarnased tegevused.... Oijah. Kas nad tõesti pole selliste lihtsamate lahenduste peale ise tulnud? Loodan siiralt, et on mingi tehniline põhjendus, miks asi nii keeruliseks on aetud. Ja asja helgemat külge vaadates nüüd ma vähemalt tean, kuidas asi käib. Heureka!

Sain lõpuks kätte kinnituse selle kohta, et petturfirma on mu lepingu tühistamise kirja kätte saanud. Paberil oli allkiri ja tempel, et kiri anti üle 16. aprillil. Tagasi minu postkasti jõudis see alles 21. aprillil. Postis mulle öeldi tookord, et Saksamaa piires jõuab post kohale ühe päevaga. Kus see kättesaamise kinnitus ülejäänud 4 päeva oli? Ega sel nüüd enam erilist vahet ei ole. Olen nüüd nii kirjalikul teel koos koopiatega kui ka meilitsi õigeaegselt teatanud, et soovin lepingu tühistada. Endiselt pole firmalt endalt minu suunal ei kippu ega kõppu olnud. Tahaksin küll igaks juhuks saada ka kirjalikku kinnitust, et mu leping on lõpetatud, aga noh, senikaua kui minu postkasti ei tule ühtegi nende ajakirja ega ka ühtki kirja, mis mind kliendiks kuulutab, võib vist selle asja nüüd lõppenuks lugeda.

Nädalavahetusel ja selle nädala alguses lugesin artikleid, mis seminarideks läbi oli vaja lugeda. Saksakeelsed teaduslikud artiklid. Kas võib olla midagi meeldivamat.
Eile oli jälle pikk koolipäev. Olin õhtuks läbi kui läti raha. Seekordne loengupäev oli selles suhtes eriline, et pidin tegema ettekande. Oli vaja loetud tekstide põhjal kirjutada mingid teesid, avada nende taust ja siis need seminaris esitada ning õhutada seeläbi inimesed arutlema. Iiiik.

Slaidid õnnestus mul võrdlemisi arusaadavalt kirjutada, kui välja arvata tõik, et minu ühest lausest võis aru saada, et suhtekorraldajad on mootorid. Slaide vabalt kõneledes lahti seletada üritades olin enda meelest küll nagu mökitav lammas. Kolm tudengit ütlesid mulle pärast siiski, et sain väga hästi hakkama ja kõik oli arusaadav. Nääh, nad on kindlasti lihtsalt viisakad.

Õppejõuna on professor Bentele tõeliselt hea. Tema viis rääkida on huvitav, ta teab tõeliselt palju, on kursis erinevate valdkondadega ning oskab nendega seoseid luues tuua häid näited. Ta on vaimukas ja kaasatõmbav. Tudengid töötavad seminarides ja loengutes kaasa. Ma oma peas ka töötan kaasa ja näiteks eesti või inglise keeles osaleksin tõenäoliselt päris aktiivselt diskussioonides, aga no ei julge nokka lahti teha, kui tead, et ei oska oma mõtteid ilusateks saksakeelseteks lauseteks formuleerida. Oleks, et jutt käiks ilmast või turul käimisest või reisimisest, saaks ma kenasti räägitud. Aga no ei valda akadeemilist erialast sõnavara, mis jääb suhtekorralduse, ajakirjanduse, majanduse, eetika filosoofia ja reklaaminduse valdkonda. Ega's midagi, tuleb hakata aktiivselt lugema erialaseid saksakeelseid artikleid ja loengutes kõrvad kikkis endale erinevaid sõnu meelde jätta, vast siis hakkab tulema. Ja see esimene kord on ka tegelikult jäämurdja. Et kui korra oled unustanud põdemise ja lihtsalt suu lahti teinud, siis järgmine kord pole barjäär enam nii kõrge.

Kas teile tundub ka, et olen siiani peaaegu kõige suhtes olnud üdini kriitiline ja sarkastiline? Varsti hakkab see nokkimine kõige kallal mind ennastki tüütama. Peaks vist tooni muutma. Et päike ja heinamaa ning kallid ja musid kõigile. Ja väikesed lapsed ning õhupallid ja kutsikad ja vasikad ja tibupojad... Ja hare krishna. Zen. Kõlab paremini?

Kolm senti võib olla väga suur raha

Nädalavahetus sai läbi. Reede õhtul polnud meil veel õrna aimugi, mida me nädalavahetusel ette võtame, aga endalegi märkamata kujunes meil välja täiesti arvestatav programm.

Laupäeva hommikul mõtlesime, et läheks õige Leipzigi lähedale jäävasse Halle linna. Halle asub juba järgmisel liidumaal, Sachsen-Anhaltis ja on liidumaa suurim linn. Jokutasime aga minema hakkamisega nii kaua, et lõpuks polnudki enam mõtet minna, kuna poleks jäänud eriti aega kohapeal ringi vaadata. Selle asemel läksime Völkerschlachtdenkmali vaatama. Olime selle juures käinud juba oma esimesel nädalal siin, kuid toona ei läinud me sisse, sest sulgemiseni oli vaid pool tundi. Niisiis tulime teisele ringile.

Völkerschlachtdenkmal on oma 91 meetriga suurim mälestusmärk Saksamaal ja Wikipedia sõnul koguni suurim Euroopas. See püstitati 1813. aasta Rahvaste lahingus langenute mälestuseks. Napoleoni ja Austria-Preisi-Venemaa-Rootsi vägede vahelises lahingus sai surma 120 000 meest. Tegemist oli enne Esimest maailmasõda maailma ajaloo suurima lahinguga. Napoleoni väed said lüüa. Mälestusmärk õnnistati sisse aastal 1913. Ehitustööd kestsid kokku 15 aastat.

Völkerschlachtdenkmal

Kuigi võiks kujutada ette, et Euroopa suurim mälestusmärk kõrgub üle kogu linna või vähemalt üle kogu kesklinna, siis tuli pettuda. Graniidimürakas jätab eemalt vaadates tagasihoidliku mulje. Alles päris jalamil seistes ja pead kuklasse ajades saab aru, et mälestusmärgil on tegelikult omajagu kõrgust. Mälestusmärki renoveeritakse juba 6 aastat ja sellele kulub veel mitu aastat. Tööd peaksid valmis saama lahingu 200. aastapäevaks 2013. aastal

Langenute mälestussaal

Mälestusmärgi tippu 91 m kõrgusele viib 500 trepiastet. Neist esimesed 135 tuli aga vahele jätta, sest esimesel tasandil asuvasse hukkunute mälestussaali saab ainult liftiga. Sealt edasi ronisime treppidest. Viimase otsa trepikäigud muutusid nii kitsaks, et natuke korpulentsem inimene poleks sealt vist läbi mahtunudki. Selleks, et viimaselt trepijupilt üles vaateplatvormile pääseks või sealt tagasi alla, tuli valgusfoori tulesid järgida. See oli veider, ent samas poleks see teisiti mõeldav olnud, sest kaks inimest poleks seal mitte mingil moel teineteisest mööda mahtunud.

Roheline tuli - pane ruttu treppe pidi ajama ja palveta, et alt keegi loll punasest hoolimata vastu ei tule

Kui ilm oleks olnud selgem, oleks mälestusmärgi tipust näinud kaugele-kaugele. Tol päeval oli aga isegi kogu kesklinn, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel, mattunud sumu sisse. Aga vinge vaade oli ikkagi.




Treppidest tagasi alla tulles kukkus Olli täiel rinnal mingit Soome isamaalist sõjameeste laulu laulma. Kajas võimsalt.

Mõtlesime juba tagasi kodu poole minema hakata, kui märkasime äkki mälestusmärgi lähedal öökirbuturu reklaami. Kirbuturg pidi kestma kella 24-ni. Otsustasime selle üles otsida. Kirbukat peeti hiiglaslikus kuppelhallis. Meie üllatuseks küsiti sissepääsuraha. 2 rutsi. Hakkasime siis Olliga oma sente klappima. Olli sai 2 euri kokku, minul oli 1.97. Kolm senti jäi puudu, kuramus. Ei tahtnud selle väikese asja pärast hakata 50-eurost lahti vahetama hakata. Vaatasin silmadega ümbruse üle, et äkki leiaks maast mõne sendi, aga ei. Läksin siis piletikassa juurde, sendid peos, ja lootsin, et äkki piletimüüja pigistab silma nende viletsa 3 sendi kohal kinni. Ütlesin talle, et mul on kas 1.97 või 50 eurot. Et kummaga ma sisse pääseks. Mees ütles, et ta võtaks siiski selle 50-eurose. No ei läinud õnneks, aga üritada tasus. Vähemalt ei andnud ta vahetusraha müntides, vaid paberraha.

Hallis oli müüjaid ja rahvast kui murdu. Seal oli nii palju kraami, et võttis silmad kirjuks. Oli kasulikku, aga ka absoluutselt täiesti mõttetut träna, tutikaid asju, antiiki, DDR-aja kraami... Müüjaid oli muhe vaadata, te ei kujuta ette, kui palju nende hulgas oli suuuurte pikkade karvaste puhmasvuntsidega mehi. See on ääretult koomiline. Ma pakun, et nendel tüüpidel on hea huumorimeel, sest ei saa ju tõsimeeli vaadata hommikul peeglisse ja mitte naerma hakata, kui sihuke vunts sealt vastu vahib.

Vunts. Pilt on illustreeriv

(http://www.maxplay.de/assets/images/Heiner_Schnurrbart_0955_600x.jpg)

Äri tehti kõvasti. Ühel vuntsionul oli kutsa ka kaasas, kes lebas rahulikult inimeste sagina vahel oma tekil. Kutsa juures oli taldrik mõnede sentidega ja selle juures kirjake - üks pai 20 senti. Keegi küsis onult, palju koer maksab.
- Ma annan ta ära 350 euroga. Ja võite kindel olla, et iga hommik on koer jälle minu koduukse juures ootamas.

1 x Streicheln - 20 cent. Raha ei haise

Päris tühjade kätega me tagasi ei tulnud. Olli ostis endale ühe CD ja 3 euroga kohvimasina. Horstil kas pole kohvimasinat või ta võttis selle lihtsalt endaga kaasa. Ma panustaks viimase variandi peale, kuna tal olid köögikapis lahti tehtud kohvipakk ja filtrid. Müüja väitis, et masin töötab. Loodetavasti ta ei valetanud. Homme proovime järele.

Vanu prille, anyone?

Kinder Surprise'i mänguasjadega saab kõva äri teha

See ei vaja vist kommentaare :)

Õhtul käisime veel selle Turust pärit soomlasega Moritzbasteis. Tal on naljakas viis rääkida. Koju saime kella 4 paiku.

Pühapäeval oli raske ärgata, aga olime otsustanud nui neljaks Hallesse minna, nii et tuli end kargule ajada.

Halle oli tore. Muidugi on DDR-i aeg ka sellele linnale oma sügava pitseri peale vajutanud. Linna põhiväljakust 20 meetrit eemal asusid meeletud tondilossid, millest mõned on vist aastakümneid tühjalt seisnud. ime, et need veel püsti on. Ilusad vanad majad.

Vana fachwerk ja paneelmajad. Linna keskväljakust ~ 50 m

Samas on aru saada, et ka see linn on sõjas kõvasti kannatada saanud. Sellest räägivad jubedad paneelmajad, mis otse peaväljaku taga ning vanalinna ilusatelt tänavatelt esimesele suvalisele kõrvaltänavale põigates näkku kargavad. Tekib samasugune kontrast nagu see jube hruštšovka Jaani kiriku kõrval Tartus. Aga säilinud on siiski ka palju ilusat ja ajaloolist.

Neid sotsialismiaja karpe oli vanalinna piirkonnas lugematul hulgal

Halles asub Martin Lutheri nimeline ülikool, millest osa töötab Wittenbergis. Jagavad sõbralikult kahepeale.
Kui Leipzig on ennekõike Bachi (aga ka Mendelssohni, Goethe ja Schilleri linn) linn, siis Halle reklaamib end Händeliga, kes seal kunagi elas ja töötas. Händeli maja hoovis asuvas kohvikus puhkasime korraks jalga ja märkasime, et olime ainukesed kliendid selles puupüsti täis välikohvikus, kes polnud vähemalt 65 aastat vana. Seal oli selline vanamammide ja papide kogunemispaik, et hakkas lausa kõhe.
Kohviku ettekandja oli päikeseline ja sõbralik. Natuke ehk liigagi. Kui ta vabandas tellimust võtma tulles selle eest, et ei olnud esimese poole minuti jooksul meieni jõudnud, polnud midagi. Kui ta küsis mult pärast tema poolt soovitatud koogitüki maitsmist, kas ta näeb mu näol rahuolunaeratust, ei tundunud ka see veel veider.
Ka siis, kui ta mulle niisama juhatamise asemel ise WC asukohta näitama tuli, polnud see veel ebamugav.
Aga kui ma vetsust tulin ja ta üle poole välikohviku osavõtlikult hõikas, kas ma sain vetsus kõigega ikka kenasti hakkama, siis tuli küll tunne, et siit tuleb kähku jalga lasta. Hehee. Ei, no tegelikult oli see tore koht.

Jah, tõi küll rahulolunaeratuse näole, tänan küsimast

Leidsime üles Moritzburgi kindluse, mille juurde kuulunud kabelis kuulasime orelikontserti.
Kõndisime niisama siin-seal ringi, tegime pilte, astusime siin-seal mõnda hoovi sisse.

Moritzburg

Moritzburg



Ma ei saa mainimata jätta, et... LILLEKESED!


Halles on haruldane trammiliin, mis sõidab otse helgesse tulevikku. Liin nr 1. Lõpp-peatus Frohe Zukunft.

Olli jäi sellest trammist maha. Paha lugu

Burger Kingi kott tõmmatud pähe kunstitaiesele. Selle interpreteerimisega võib väga sügavale minna

Tore päev oli. Nägin tee ääres viita, et Halles on ka šokolaadimuuseum. Äkki lähen kunagi seda uudistama.

Donnerwetter!

Mõni päev on kohe selline, kui mõtled, et parem oleks olnud hommikul üldse mitte jalga voodist välja tõsta. Täna oli üks neist päevadest.

Hommikul oli plaan minna tuua osakonnast ühe kursuse jaoks lugemismaterjalid, sest pean juba järgmisel nädalal nende tekstide kohta esitama teesid viisil ning vormis, millest mul pole õrna aimugi.
Professor oli eelmisel päeval öelnud, et materjale saab alates homsest tema sekretäri juurest 7-8 euro eest osta. (Jah, siin on professoritel oma sekretärid.)

Nii ma siis läksin sinna sekretäri juurde, vaatasin, et uks on praokil, aga ruumis pole kedagi sees. Mõne hetke pärast tuli üks noorem neiu, kes välimuse järgi minust väga palju varem ei võinud olla. Mõtlesin kasutada lolli välismaalase taktikat ja alustasingi juttu sellega, et olen siin välistudeng ja kas siit tema juurest saab materjale, millest professor rääkis. Neiu vaatas minust mööda ja ütles napilt, et täna enam ei saa. Tulgu ma esmaspäeval. Tal on siis Sprechzeit. Neiu keeras mulle selja ja hakkas mingi mapi pabereid lappama.
No tore on. Kui niimoodi vastatakse, siis ei pea mina ka viisakas olema. Läksin tänamata ja hüvasti jätmata minema. Umbes sekund hiljem lajatati uks mu selja taga kinni.

Aaaaaarrrrgggghhhhh. Ma ei suuda sõnadega kirjeldada, kui vihaseks ma sellise asja peale lähen. Mida nad endast mõtlevad? Mingi sekretär..? ... kellel on oma Sprechzeit? Ja see Sprechzeit on esmaspäeval ja kolmapäeval kella 10-12. Kahel päeval nädalas kaks tundi??? Mida see inimene seal siis ometi päevad läbi teeb ma ei saa aru lihtsalt. Jeesuskristusmaria.

Ma saan veel aru, et professor on tähtis mees, et juhatab instituuti ja peab palju loenguid, käib konverentsidel ja on muidu ka väga hõivatud inimene. Aga sekretär? Milleks ta siis ometi olemas on? Kelle kaudu saab siis kiireid ja praktilisi asju ajada, kui siin maal on isegi sekretär nii tähtis nina, et tema jutule pääseb vaid kahel korral nädalas? Mul läheb pea halliks sellise asja peale, tegelt ka! Ma ei imestaks varsti enam, kui siin ka koristajatel kõigil oma Sprechzeit oleks.

Ma ise olen ju sekretärina töötanud. Ma ei alahinda sekretäri tähtsust organisatsioonis, seda kindlasti mitte. Aga sekretär ongi just see inimene, kelle poole peab saama pöörduda, kui kõik teised on hõivatud, tema on see inimene, kes hoolitseb, et väikesed lihtsad, formaalsed asjad saavad tehtud, et teised inimesed ei peaks oma aega selle peale kulutama.

Ma lihtsalt ei mõista inimeste mõtlemist siin. Tundub, et niipea kui nad siin mingile ametipostile maanduvad, siis nad sukelduvad üdini ja lõplikult oma rolli. Nad lasevad sellel rollil endale piirid seda, mitte ei kujunda ise oma rolli, inimnäoliseks.

Kui ma mõtlen sellele tänasele situatsioonile ja võrdlen Tartuga, siis vahe on meeletu. Kuivõrd vastutulelikke ja armsaid inimesi meie osakonnas töötab, kes tulid alati igat pidi vastu. Kui oli mingi mure, siis üritati sellele võimalikult ruttu lahendus leida. Kui vaja, tehti väikseid mööndusi. Igat juhtumit käsitleti eraldi. Alati tuleb soe tunne, kui mõelda näiteks Maio või Katrini peale.
Siin seevastu oleks nagu hundikoopas. Preili Sekretäril ei ole ühte närust lugemismaterjali võimalik kätte anda, mis tal niikuinii kusagil sealsamas oma ruumis käeulatuses on, ja seda lihtsalt sellepärast, et ajada juuksekarva lõhki ja rõhutada oma tähtsust ja oma vastuvõtuaega.
Oeh, mul ei jää siis muud üle kui tuleb siis esmaspäeval preili Sekretäri audientsile ilmuda ja loota, et see tekst, mis mul tuleb kolmapäevaks läbi töötada, poleks eriti pikk.

Oi kuidas tahaks lihtsalt järgmine kord minna, manada näole kõige armsam naeratus ja kõige meeldivam hääl ja teha neile selgeks, mida ma nende suhtumisest ja sprechzeitidest arvan. Ja siis sooviks kõige takka veel südamlike tervitustega kena päeva jätku. Maassa maan tavalla. Mäss!

Edasi läksime ülikooli pearaamatukokku, kuna tahtsin laadida raha oma tudengikaardile, mille me üle-eile kätte saime.
(Selle kättesaamine oli veel omaette ooper vanas heas AAA-s, kus ühes kabinetis saime ühe tähtsa ametniku käest kätte oma tudengikaardi. Selleks, et aga ajutine kaart tagasi anda, pidime minema 4 korrust allapoole teise ametniku juurde. Ega üks ametnik ju kahte nii vastutusrikast ülesannet korraga kanda ei saa. Lisaks sattus tädi minu kaardiga seonduvate praktilist laadi küsimuste peale segadusse, kogeles ega osanud suurt midagi öelda, käskis kõike netist lugeda.)

Pearaamatukokku sisenedes tekkis korraks tunne, nagu oleks kirikusse sattunud. Hääled kajasid samamoodi, nagu need kirikus tihti kajavad. Hakkasime siis trepist üles minema, kui mingi järjekordne asjapulk hõikas meile oma laua tagant, et kuhu me enda arust läheme. Ma olin eelmisest vahejuhtumist preili Sekretäriga veel endiselt ärritunud, nii et läksin võrdlemisi võitlusvalmis meeleolus selle asjapulga juurde uurima, mis temal nüüd siis on, kas isegi raamatukokku sisenemiseks on vaja jälle kusagil kellegi Sprechzeiti oodata. Tuli välja, et oma kotiga raamatukokku minna ei tohi. Kõigil tuleb oma asjad eelnevalt kappi jätta. Umbes et kust kuu pealt meie oleme, et SELLIST asja ei tea. Ma siis ütlesin, et oleme siin esimest korda ja sissepääsu juures pole kusagil sellekohast märget, nii et kust me siis peaksime teadma.
Asjapulk tõmbus mõistvalt noogutades tagasi.
Kas on veel midagi või?
Ei, esialgu rohkem ei ole.
No tore siis. Ja tuhisesin koridori ühte nurka, kus oli näha kappide rivi.

Pärast hakkasin tegelikult kahetsema, et ma asjapulgaga võrdlemisi jultunud toonil rääkisin. Tema polnud ju süüdi. Ma olin rohkem selle sekretäri peale vihane kui asjapulga peale. Mulle ei meeldi inimestega kiusu pärast konflikti minna. Lõpuks hakkasin omaette lausa nii põdema, et kaalusin asjapulga juurde vabandama minemist, kuigi see oleks vist tobe olnud. Mida ma siis ütleks, et vabandust, et ma teiega sellisel hääletoonil rääkisin? Võib-olla see mees ei saanud arugi, et ma tema suhtes provokatiivselt käitusin. Ei läinud vabandama, aga järgmine kord raamatukokku sattudes ei julge ma sellele mehele küll näkku vaadata.

Raamatukogus proovisin koos tudengikaardiga saadud ülikooli võrku sisselogimise tunnuseid. Ei töötanud. Suurepärane!

Üleüldse raamatukogus käik oli taas üks sellistest asjadest, mida oleks võinud teha koos tuutoriga. Igas ülikoolis, igas raamatukogus on ju erinevad süsteemid ja tingimused raamatute laenutamiseks, nende otsimiseks jne. Oleks hea, kui välistudengid võetaks ühte punti ja tutvustataks, kuidas asjad selles raamatukogus käivad. Seintel ega riiulitel ei leidunud ka abistavaid silte selle kohta, missuguse märgistusega raamatud on koju laenutatavad, millised lugemissaali omad. Ühtset kogu maja juhti, et saada ülevaade, kus korrusel millise teaduskonna raamatud asuvad, ka ei olnud.

Maja ise oli küll võrdlemisi suur ja ajalooline, aga 2000. aastate alguses tehtud remont on viinud palju hoone varasemast hiilgusest. Seinad on steriilselt valgeks võõbatud ning ainult paaris kohas hoone aatriumis oli jäetud alles väike seinapind originaalvärvide ja rikkalike kaunistustega. Eks kui reaalselt mõelda, siis on ka arusaadav, et hoone ei saa püsida muuseumina, kuna ülikool vajab tänapäevastele tingimustele vastavat raamatukogu, kõikide nende maalingute taastamine/säilitamine oleks tõenäoliselt toonud suuri lisakulusid ja lisatöid.

Raamatukogu oli paksult tudengeid täis. See on veider, kuna praegu on uue semestri esimene, mõnede jaoks võib-olla teine nädal, kuid õppimine käib juba nii intensiivse hooga. Tundub, et siin võetakse õppimist tõsiselt. See on tore.
Raamatukogus valitses täielik vaikus, isegi enda sammud vaipkattel hakkasid sellises vaikuses tunduma liigse mürana.

Lõpuks leidsin raamatukogust automaadi, kus oma tudengikaardi kontole raha laadida, et kunagi, kui ma leiutan viisi, kuidas mulle antud kasutajatunnus ning salasõna tööle hakkaksid, pääseksin ülikooli arvutite taha printima.

Loomulikult ei soostunud ka automaat koostööd tegema ning lükkas minu pakutud 5-eurose järjekindlalt tagasi. Läksin siis raamatukogu kohvikupidaja juurde küsima, kas ta ehk ei vahetaks mu 5-eurost mõne teise 5-eurose vastu. Äkki mõne teise rahatähe võtaks automaat vastu.
No mis te ise arvate? Otseloomulikult ei hakanud tõreda olekuga tädike mu küsimust isegi kaaluma, vaid ütles kohe resoluutse ei. Punkt. Sellistel hetkedel on raske säilitada viisakus ja inimest naeratades tänada. Ma siiski üritasin.

Edasi läksime tarbijakaitsesse. Olin eelmisel õhtul ühele tudengile, kes õpib juurat, oma ajakirjapettusest rääkinud. Ta soovitas mul tarbijakaitsekeskusesse minna ning neile oma lugu rääkida, näidata neile lepingupaberit ja teksti, mille saatsin firmasse, et küsida, kas olen ikka kõik õigesti teinud ja kas peaksin veel midagi tegema. Nii kindluse mõttes.

Läksime siis Olliga kätte juhatatud tarbijakaitseametisse. Kohale jõudnuna märkasime, et asi ei saa enam iroonilisemaks minna. Nimelt sattusime täpipealt samasse kohta, kus see leping mulle alguses üldse kaela määriti. Need petturid olid nii jultunud, et sokutasid oma petukauba mulle kaela otse tarbijakaitse ukse ees. Või oli see hoopis nende trikk, et usaldust võita. Samas, ega ma toona ju ei teadnud, et tarbijakaitse seal asub.
Vaatasime, et sulgemiseni on veel 10 minutit aega, äkki veel jõuame. Kontoriuksel nägime toredat hinnakirja. Ainuüksi konsultatsioon maksab olenevalt teemast 10-50 eurot. No tore. Seda raha ma neile küll ei maksa. Tarbijakaitse peaks tarbijat aitama, mitte teda rahast lagedaks lüpsma. Läksime tuldud teed tagasi.

Tegelikult ega mul hetkel karjuvat vajadust selle konsultatsiooni järele ei ole ka. Lepingu ülesütlemise tekst koos lepingu koopiaga sai tähitud kirjana koos kättesaamise kinnitusega posti pandud. Teksti põhiosa võtsin internetifoorumilt, kus keegi pettuse ohvriks langenu oli üles riputanud enda kirjastusele saadetud teksti. Palusin oma teksti lõpuks veel ühel sakslasel üle vaadata. Olen hetkel teinud kõik nii nagu peab. Nüüd tuleb oodata, kas ja mida kirjastus ette võtab. Tahaks küll loota, et see jama nüüd siinkohal lõpeb.

Vot siis selline tore päev oli. Kõik asjad vedasid viltu ja midagi, mida olin plaaninud, ma tegelikult tehtud ei saanud. Mõned päevad on lihtsalt sellised. Vast lähiajal samasuguseid enam ei tule.
Kuigi eks ma tean, et kui ma selle jäiga sprechzeiti juraga jälle kokku satun, siis ega ma selle üle just rõõmustama ei saa.
Lihtsam oleks lasta end sellistel asjadel mitte kõigutada, aga lauslollus ajab mind vihale. Muuna kui lollusena ma sprechzeitlust näha ei suuda.

Mul on valmis juba pliiatsid ja suled... (ehh, tegelikult mitte, vihikutki pole veel)

Eile oli mu siinne esimene koolipäev. Närv oli täitsa sees. Ja vastumeelsus. Samasugune nagu oli väiksena tihti enne 1. septembrit, kui pidi harjutama end mõttega, et suvine vabadus on selleks korraks jälle läbi ja peab end sundima tegema asju, mida tegelikult teha ei tahaks.
Õhtul ei tulnud kohe unigi, tundsin, kuidas süda taob. Täisvärk, noh.

Olin endale välja valinud 3 ainet, mis tundusid huvitavad, ent mitte liiga üle jõu käivad. Nendega loodan saada kaetud oma vajaliku ainepunktide hulga, et Soomes ei peaks riigile õppetoetust tagasi maksma hakkama. Tundub, et saan vajaliku hulga ainepunkte kätte ja pisut jääb ülegi.
Need ained on:
- Suhtekorraldus ja ajakirjandus - keeruline suhe?
- Avaliku kommunikatsiooni eetika
- Reklaam ühiskonnas

Mind on ajakirjanike üleolev suhtumine ja nende jätkuv pila suhtekorraldajate aadressil öökimiseni ära tüüdanud. Loodan, et see esimene aine selles nimekirjas suudab mind veenda selles, et tegelikult on ajakirjanikel suhtekorraldajaid väga vaja, mitte vastupidi; et tegemist on jõudude võrdse vahekorraga.

Kogemata juhtus nii, et kõik minu valitud ained on ühel ja samal päeval, järjest. Ning kõiki neid annab sama inimene, professor Günter Bentele. Üks mu sakslasest tuttav ütles, et ta olevat Saksamaa kõige kõvem tegija suhtekorralduse alal. Meedia- ja kommunikatsiooniosakonna enda kodukal reklaamitakse Leipzigi ülikooli 1993. aastal loodud suhtekorralduse õppetooli kui esimest kogu saksakeelses kultuuriruumis. Lisaks olevat Leipzigi ülikooli kommunikatsiooniinstituut tänapäeval kõige kõvem suhtekorralduse õppe- ja teaduskeskus Euroopas. Kes see seda kassi saba ikka kergitab kui mitte kass ise, eksole.

Nagu meid algselt oli õpetatud, pidime ise õppejõudude jutule minema ja küsima, kas tohime ainet võtta. Käisin siis enne loengut härra Bentele juures niutsumas, et kas ma võin ta loengus kaasa teha ja ühtlasi ka veel kahes järgmises loengus. Esimese aine vastu polnud tal midagi, ülejäänud kahe jooksul ta pidi natuke mõtlema, kuna need olevat master programmi õppekava ained ja erasmuslastele pole automaatset pääsu neile ainetele tegelikult ette nähtud. Kuna ma olin aga ainuke välistudeng, kes neid aineid võtta tahtis, siis ta tegi möönduse.

See, kuidas ained siinmail arvestatud saab, on omaette teema. Siin ei ole nii, et kui oled end ainele kirja pannud, siis täidad kõik aine läbimiseks vajalikud tingimused (kodutööd, kohalkäimised, ettekanded jms) ja aine lõpuks saad hinde (või arvestatud) ning selle aine eest ette nähtud kindla hulga ainepunkte. Oi ei, selline süsteem oleks ju liiga lihtne ja mõistetav Saksamaa jaoks. Siin ei tähenda ainele kirjapanek üldse mitte seda, et sa reaalselt ka midagi tegema pead. On erinevaid võimalusi.
Üks variant on end ainele registreerida, kohal käia, kuulata ja mitte ühtki ainepunkti saada.
Teine variant on end ainele registreerida, kohal käia, kuulata ja selle eest saada loengust osavõtmise ainepuktid (nii umbes 2 ainepunkti). See variant ei ole aga mitte kõikide loengute ja seminaride puhul võimalik.
Kolmas variant on end ainele registreerida, esitada blanketil allkirjastatud kinnitus selle kohta, et võtad endale kohustuse teha aine jooksul mingisuguse(d) kodutöö(d), need siis teha ning aine lõpus saad oma soorituse eest hinde ning ainepunktid (no nii umbes 4 ap-d).

Päris lõpuni selge ei ole mulle ka see, kui palju on võimalik iga aine eest maksimaalselt punkte saada. Näiteks minule seletas õppejõud, et iga sooritatud aine eest saan 4 ap-d. Siin on õppekava jaotatud moodulitesse nagu Eestiski. Igas moodulis on kolm ainet. Ühe mooduli eest saab 10 ap-d. Seega minu meelest on siin matemaatiliselt midagi valesti, kui aineid üksikult võttes saab nende eest rohkem punkte kui neid mooduli kaupa võttes.
Aga noh, Saksamaal ei peagi asjad loogilised olema, nii et selle üle ei tasu vist eriti juurelda.

Kaks nendest ainetest, mida ma võtan, on seminarid. Üks on loeng. Tundub, et seminare armastatkse siin hullupööra. Muudkui et saaks aga diskuteerida koguaeg. No hea.
Eestis on seminar pigem lisand, mis täiendab põhiloengut, kus jagatakse põhilist infot. Siin aga ongi kogu aine üksainuke seminar. Õppejõu roll on tagasihoidlik ja põhilise töö peavad ära tegema tudengid ise. Seminari esimesel kokkusaamisel jaotati igale tudengile (neile, kes tulevad sinna ainele midagi peale niisama kuulamise tegema) teema ning järgmisest kohtumisest alates hakkavad tudengid oma referaate ette kandma. 45 minutit ettekannet ja ülejäänud aeg diskussiooniks.

Ma olen ehk pisut vanamoodne, kuid mind teeb pisut skeptiliseks see, et terve kursuse jooksul peame kogu tarkuse ammutama teiste tudengite ettekannetest. Kaastudengite ettekannete sisu ei ole kunagi sama veenev ega meeldejääv kui õppejõu oma. See on tegelikult täitsa huvitav, kuidas me omistame tihti alateadvuslikult autoriteetidele mingeid omadusi. Ja mingi isiku autoriteetsus sünnib tema kantavale rollile seatud ootustest, nagu näiteks õppejõu roll.

Mulle on harjumatu ka see, kuivõrd palju harrastatakse siin referaatide tegemist. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pidin mõne referaadi kirjutama. Kahtlustan, et ülikooli ajal vist mitte kordagi. See võis olla äkki gümnaasiumis. Minu arusaam referaadist on kirjalikus vormis kokkuvõte mingi teema kohta selle kohta kirjanduse alusel. Tuleb välja, et kui Saksamaal (vähemalt ülikoolis) peab tegema referaadi, siis selle all peetakse silmas suulist ettekannet. Teksti ei ole vaja kirjutada. Või vähemalt see pole hindamise aluseks.

Esimene päev mööduski kõikides kolmes aines põhiliselt kursusel tehtava tutvustamise ning referaaditeemade jagamisega. Tuleb tunnistada, et kuus tundi järjest kuulata ja üritada süveneda saksakeelsesse juttu imes minust kogu energia välja. Päeva lõpuks oli pilk hägune ja pea tühi.

Erinev on ka tudengite aktiivsus loengus. Kui Eestis või Soomes õppejõud küsib midagi ja ärgitab diskussioonile, siis tavaliselt hakkavad tudengid hoolega oma kingamustrit uurima ja tekib piinlik vaikus. Siin aga polnud õppejõud jõudnud veel küsimustki lõpetada, kui korraga juba 6-7 kätt püsti oli ja inimesed oma arvamust avaldama hakkasid.
Mina vaatasin, et saaksin selle elava arutelu jooksul diskussiooni all olnud mõiste saksakeelse definitsiooni endale arusaadavateks osadeks lahti lammutada ja seda pisut seedida. Selle kohta midagi arvata oleksin ma suutud ehk alles mõni minut hiljem, siis kui arutelu juba järgmise mõisteni oli jõudnud. Algaja asi. Ma pole ju kunagi puutunud kokku oma erialase sõnavaraga saksa keeles, see vajab pisut harjumist.

Mind pani muigama, kui loengu lõppedes äkitselt meeletu klobin pihta hakkas. Jaaa, õigus muidugi! Nii tänatakse Saksamaal õppejõudu tunni eest - sõrmenukkidega vastu lauda koputades. Samamoodi me koputasime ju ise ka kunagi, kui Herr Koroli tund läbi sai. Olin selle aja jooksul juba unustada jõudnud...

***
Õhtul toimus Buddy-Abend, mis nägi ette välistudengite gruppidesse jagunemist ja gruppides baaridesse minemist, et võiks omavahel tutvuda ja juttu ajada. Baaritiiru lõppedes pidime kõik uuesti ühinema Moritzbasteis, mis on vana maa-alune kaitserajatis, kus tänapäeval asub tudengite meelispaik kohvik-restoran-pubi-ööklubi.

Läksime Olliga eri gruppidesse. Minu grupis oli palju tüdrukuid, enamik nendest õpib ülikoolis tõlkimist, igaüks valdas nii umbes 3-4 keelt. Tõesti hämmastav mõelda, kuivõrd palju keeli valdab üks keskmine haritud noor inimene tänapäeva Euroopas. Mul ei lähe vist kunagi meelest ühe Ameerika poisi jutt, keda kohtasime Olliga paar aastat tagasi oma Horvaatia-reisil. Too poiss oli äsja lõpetanud oma vahetusaasta Saksamaal ning reisis enne tagasi kodumaale pöördumist Euroopas pisut ringi. Noormees rääkis, kui uhke ta oli USA-s enda üle olnud, et oskab lisaks inglise keelele ka saksa keelt, sest ülejäänud ta sõbrad peale inglise keele muid keeli ei oska. Siis oli aga tulnud Saksamaale vahetusse ning näinud, et siin räägib igaüks vähemalt kahte võõrkeelt ning samad inimesed töötavad parajasti oma 3.-4. võõrkeele kallal. Varem ma sellele eriti mõelnud polnud, kuid selle poisi jutt pani minu jaoks asjad perspektiivi. Keeleoskus on tõesti suur rikkus. Meie jaoks on see muutunud kuidagi iseenesestmõistetavaks, kuid paljudes riikides on see vaid väheste luksus.

Üks itaallanna, kes on aastaid tegelenud viiulimänguga, teadis Eestiga seoses Arvo Pärti ja ütles, et Itaalias on Pärt kui mitte kogu rahva hulgas, siis kõigi muusikamaailmaga seotud inimeste hulgas küll väga tuntud mees. Tubli Arvo!

Moritzbasteis olin käinud paar korda päevasel ajal söömas, aga see, kui suur see koht tegelikult on, sai selgeks alles õhtul seal peol. Maa-alused sopilised käigud viisid ootamatutesse suundadesse ning korra tekkis isegi tunne, et seal võib ära eksida.

Olli oli oma grupi baariringil tutvunud ühe Soome noormehega, kes oli silmnähtavalt rõõmus võimaluse üle meiega soome keeles rääkida ning pakkus välja volbriööd tähistada koos ning ikka 'õigel Soome viisil'. Eehm, not a very good idea.

Ma leidsin ühe venelanna, kes räägib praktiliselt aktsendivaba saksa keelt ning tegin talle ettepaneku teha koos tandemi keeleõpet. Mina tahaksin temaga harjutada vene keelt, aga probleemiks oli esialgu see, mis keelt mina talle õpetaks. Vaevalt, et ta eesti või soome keelt õppida tahaks. Aga siis tuli välja, et kuigi ta räägib saksa keelele lisaks veel prantsuse ja hispaania keeli, ei oskavat ta inglise keelt peaaegu üldse. Et siis inglise keel. Davai, mulle sobib. Näis, kas see oli vaid korraks suusoojaks räägitud jutt või jõuame tegudeni ka.

Endiselt on veider, et inglise keeles pole ma siiani veel kordagi rääkinud. Kõik räägivad omavahel saksa keeles: mõnel jookseb vabalt, teine punnitab läbi raskuste, aga ikka saksa keeles. Kohati on lausa veider, kui tead, et inimesega jookseks jutt kergemini, kui ta inglise keeles räägiks, aga keegi ei taha alla anda.

On peahoone, ei ole peahoonet

Nagu kunagi alguses lubatud, kirjutan nüüd pisut lähemalt ülikooli peahoonest. Tegelikult on see tekst olnud juba pikemat aega soomekeelsena üleval minu ja Olli ühises blogis, aga kuna paljud ei puhu suomea, siis kirjutan selle eesti keeles ümber.

Alma mater Lipsiensis loodi 1409. aastal ning on Saksamaa vanuselt teine ülikool. See on Prahas asuva Karli ülikooli sõsarülikool. Siin õpib umbes 30 000 tudengit.

Kui mäletate, siis esimesel ringkäigul Leipzigi kesklinnas otsisime nagu ullikesed ülikooli peahoonet, mis minu ettekujutluste kohaselt pidi olema vana ja uhke. Kui olime kogu kvartalile tiiru peale teinud, pidime tõdema, et ju siis see meie ees laiutav ehitustallermaa ongi ülikooli peahoone. Või pigem saab seda olema.

Leipzigi ülikoolil oli varem uhke peahoone (Augusteum), mille fassaad ehitati 1890. aastatel ümber. Nende ehitustööde käigus liideti peahoonega ka ülikooli Püha Pauli kirik (Paulinerkirche).

Ülikooli peahoone ja Paulinerkirche 1890

Peahoone ning selle juurde kuulunud kirik lasti aga 1968. aastal õhku. Kuigi ülikoolikirik oli Teises maailmasõjas jäänud täiesti terveks ning peahoone ise oli saanud vaid kergeid kahjustusi, otsustati, et 1953. aastal loodud Karl Marxi nimeline ülikool vajab uut, sotsialistliku ideoloogiaga harmoneeruvat peahoonet.

30. mai 1968, pisut enne kella 10 hommikul. Ülikooli peahoone koos kirikuga lastakse õhku

Selline funktsionalistlik hoone siis ehitatigi. Maja peasissekäiku pandi ehtima hiiglaslik Karl Marxi pronksreljeef. Peahoone kõrvale pandi püsti kõrghoone, mis peaks sümboliseerima avatud raamatut.

Karl-Marx-Universität. Maja oli püsti 1978-2005. Taustaks 'Lahtine raamat'. See on ikka alles.

Marx ja ta semud leidsid uue kodu Leipzigi keskstaadioni läheduses. Ka see oli kompromisslahendus. Mõned tahtsid Marxi vanarauaks müüa, teised pooldasid reljeefi kui lähiajaloo sümboli säilitamist. Nende sõna jäi peale.

Umbes 30 aastat pärast sotsialistliku peahoone valmimist leiti omakorda, et DDR-aegne hoone ei vasta enam tänapäevastele õppe- ja uurimustöö tegemise tingimustele. Niisiis tehti DDR-i kastile üks-null ja hakati ehitama järjekordset uut peahoonet, mis pidi valmima ülikooli 600. aastapäeva pidustusteks.
Kogu ettevõtmist saatis suur mudaloopimine ja draama. Paksu verd tekitas see, kas endine ülikoolikirik tuleks endisel kujul taastada või ei. Hoone projekt tehti valmis, kuid sellele aeti sõrad vastu. Teemasse sekkus isegi Sachseni liidumaa kohus. Asi läks lõpuks lausa nii kurjaks, et toonane Leipzigi ülikooli rektor astus koos kogu ülikooli juhtkonnaga tagasi.

Kiriku rekonstrueerimise poolehoidjad ei saanud aga samuti oma tahtmist. Tehti hoopis kompromisslahendus, mille kohaselt uue peahoone esiküljele lisatakse modernne kirikut meenutav osa, millel on terav tipp ning teravatipulised aknad. Kiriku funktsiooni hoone aga täitma ei hakka.

Uus peahoone peaks välja nägema selline. Popp ja noortepärane

Kogu see kammaijaa peahoone projekti ümber ning erinevad probleemid alltöövõtjatega lükkasid ehitustööde algust nii kaua edasi, et ametlikult on ülikooli juubeliaasta juba pihta hakanud, aga tööd on kõik veel pooleli. Nüüd muudkui aga ehitatakse suure hoolega.

3 nädalat tagasi oldi ehitusega sellises faasis

Tüliõun

Seda, kas peahoone saab valmis 2. detsembriks, mil toimub pidulik aastapäevaball ja muud tähtsad tseremooniad, teab vaid Vanajumal taevas.
Mina silma järgi pakun, et saab nibin-nabin valmis, aga ma pole ka mingi ekspert. Seinad on igatahes püsti. See on juba midagi. 8 kuud on ju veel aega ka. Selle aja jooksul jõuab imesid teha. Nii et pöidlad pihku. Ähk lä'eb õnneks.



Kasutatud pildid leiab originaalis siit:
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/15/Augusteum_Leipzig_um_1890.jpg
http://www.sonntag-sachsen.de/wp-photos/0001/08_DSC8127.jpg
http://www.leipzig-sachsen.de/leipzig-uni/universitaet-leipzig.jpg
http://www.spiegel.de/img/0,1020,1271701,00.jpg
http://hpd.de/files/UniLeipzigAula.jpg