Ostern mit Butter und Salz

Pühad on möödunud tasakesi. Kui aus olla, siis ega ma eriti ei tunnetagi, et oleks kuidagi erilisem aeg, kuna viimased 2 nädalat on niikuinii olnud üks suur ja eriline püha - kõik päevad on olnud vabad. Ausalt öeldes tüütab see juba pisut ära, kui võib niisama logeleda. Koguaeg on tunne, et tegelikult peaks midagi asjalikku tegema. Aga samas, tavaliselt kui asju on nii palju, et ei jõua ära teha, siis mõtlen koguaeg, kui väga tahaks puhata, nii et konstantne rahulolematus on minule vist iseloomulik.
Ühesõnaga, erilist rõõmu vabad päevad küll ei toonud, pigem segas see, et pühadega seoses olid poed ja muud asutused kinni ning tuli mitu päeva ette mõelda, mida järgmistel päevadel süüa teha. See on tüütu.

Suurel Reedel avastasime enda jaoks Leipzigis uue pargi. See on hiiglaslik roheala, mis kubises inimestest ja kutsadest, kes mängisid palli, pidasid piknikku, grillisid ja nautisid niisama mõnusat ilma. Pargi ääres on ka hobuste võidusõidurada, kus suviti näidatakse vabaõhukino. Sinna tahaks minna, ma pole kunagi vabaõhukinos käinud. Pargist jooksis läbi mingi jõgi, mis meenutas kodust Emajõge. Umbes sama lai, sarnaste puudega palistatud kaldad ja sillad. See tekitas hetkeks koduigatsuse. Ühel sildadest istus meeletult suurte vuntsidega tänavalaulik, kes välimuse poolest oli juba üle keskea. Ta mängis süntesaatorit ja huilgas kohutava saksa aktsendiga Ozzy Osbourne'i "Dreamerit". Olli viskas talle mõned sendid. Tagasiteel komistasime täiesti kogemata Leipzigi ülikooli pearaamatukogu Albertina otsa. Pühade puhul oli see muidugi suletud, aga sinna tuleb teinekord kindlasti tagasi minna, kuna meile on juba reklaamitud, kui vinge hoone see on.

Teel parki avastasime veel ühe üle tänavate kulgeva torustiku. Need torud olid roosad ja välimuse järgi seisnud oma kohal juba aastaid. See ei sisenda palju lootust varem nähtud siniste torude osas.

Munadepühadest inspireerituna oli keegi ka parki ehtinud

Päev lõppes sellise päikeseloojanguga meie maja nurgalt vaadates

Laupäeval läksime kesklinna, kus toimus keskaegne laat. Turg ise polnud küll väga suur, kuna linna raeplatsil toimuvad suured ehitustööd ja pool platsist on plankudega piiratud. Rahvast oli siiski palju, kogu kesklinn kihas inimestest. Päike paistis nii kuumalt, et tumedate teksapükste kandmine hakkab varsti muutuma väljakannatamatuks. Laat oli nagu laat ikka. Oli igasugu käsitöölisi, kes müüsid puust tehtud mõõku ja kirveid, keraamikat ja muid vidinaid. Umbes nagu meil Eestiski. Hästi lõhnavaid hõrgutisi müüdi ka, aga see oli tõeline röövimine. Ainuüksi savist joogitopsi tagatisraha oli 3 eurot. Selle saanuks topsi tagastamise järel muidugi tagasi, aga ühe väikse joogi eest koraga 5-6 eurot välja käia on minu meelest pisut palju. Suutsime ahvatlevatele lõhnadele vastu panna ja laadalt midagi näksimiseks ostmata minna nurgatagusesse odavasse Hiina söögikohta. Iseloomu tuleb kasvatada.

Raeplats laadamelus, taamal kopad ja kraanad

Iga väikse poisi unistus. Vähemalt Olli sattus küll vaimustusse

Ajastutruu ansambel šarlatan, kes esinemise lõpus palus kõigil vasak käsi naabri taskusse pista, sealt rahakott välja otsida, 1-2 eurot välja võtta ning ülejäänu neile anda. Esimesel korral naersin. Kui nad 2 tundi hiljem uuesti sama nalja tegid, tundus see juba tobe.

Keskaegne karussell = lapsed puuris

Hiljem saime kokku ühe mu sakslannast tuttavaga, kes varem Leipzigis suhtekorraldust õppis. Ta tuli oma õelastega loomaaiast, kus oli tol päeval olnud üle 10 000 inimese. Vedas, et me loomaaias nädal varem ära käisime, siis oli ruumi võrdlemisi rahulikult ringi vaadata.
Õelapsed olid armsad. Väike 5-aastane poiss tahtis iga 20 minuti järel pissile, mistõttu tundsin temaga teatud hingesugulust. Hehee. Lisaks kurtis ta elavalt žestikuleerides, et on tüdinud grillimisest, kuna 'eile grilliti, üleeile grilliti, päev enne seda ka grilliti ning täna ka grillitakse.' See muidugi ei takistanud teda 15 minutit hiljem oma tädi käisest sikutades meelde tuletamast, et nüüd tuleb tagasi koju minna, sest 'grill kindlasti juba põleb'. Laste jaoks oli ülimaks meelelahutuseks ostukeskuses eskalaatoritega üles-alla sõita. Päris odavalt saab läbi, kui selline asi lastele rõõmu pakub.

Kasutasin võimalust ja küsisin sõbranna käest, ega tal kodus kudumisvardaid ja vanu lõngajuppe ei ole. Saan temaga täna veel korraks kokku, loodan, et tal õnnestus mu jaoks midagi leida. Siis saan ehk lapitekkide kudumise projekti ka siin jätkata. Sõbranna ise elab ja töötab Berliinis. Saime talt küllakutse Berliini. See tuleb mingi hetk kindlasti ära kasutada.

Lastel olid loomaaeda võileivad kaasa võetud. Suur oli minu imestus, kui sain teada, et võilebade katteks oli või soolaga ning mitte midagi muud. Ma lihtsalt ei saa aru, kui palju siin maal seda soola endale sisse aetakse. Juba väikestele lastelegi. Mis nende veresooned selle peale ütlevad?

Mul endal hakkab juba tasakesi tekkima vastikus kõikide siinsete soolaste asjade suhtes. Absoluutselt kõik, mida poest ostad, on minu jaoks ebameeldivalt soolane. Leib, juust, vorst, sink, isegi kohupiim.. Eile sõime munadepühade puhul lambaliha. Tegime suure vea, kui ostsime eelnevalt marineeritud liha. See maitses nagu seda oleks 3 kuud eelnevalt soolatünnis hoitud. No ei kõlba süüa, ei kõlba!

Pühapäeva hommikul olid Ollil pühadejänkud käinud ja talle väikesed üllatused ära peitnud. Selle asemel, et rõõmust kilgates voodist üles hüpata ning ülima entusiasmiga otsima hakata, nägin ma enda ees flegmaatilist unesegast otsijat, kelle liigutusi ja kummardusi madalamate alade läbikammimiseks saatis ägin ning kohatised soomekeelsed vandesõnad. Kui üks peidik oli avastatud ja Olli sai teada, et on veel ka teine, siis reaktsioon sellele oli: "No perkele!"

Selline vaade avanes pühapäeva hommikul meie rõdult

"Ei, kummuti all ei ole midagi."

- "Ei, Olli, seal ka ei ole. Mõtle, kuhu jänku võis selle peita, kuhu sa tavaliselt kunagi ei vaataks "
- "Koristusasjade kappi siis või?"

- "Ahaa, leidsin!"
- "Ei, Olli, see on Horsti piparkook. Pane see kappi tagasi."

Hiljem värvisime mune. Puudus sünnitab leidlikkust. Kuna meil pole munatopse, siis avastasin, et vetsupaberirulli papist sisust saab lõigata paraja suurusega rõngaid, kuhu munad kenasti püsti jäävad. Mässisin rõngastele salvrätiribad ümber ning voilà, munatopsid olidki valmis! Selle kõige peale olid munad ära teeninud fotosessiooni Horsti kirjutuslaualt leitud lilla ebamäärase pastakas-kana-olevusega.

Munad, isetehtud munatopsid, naabri õuelt öösel virutatud nartsissid ja Horsti kana

Pühapäeval tegime jälle jooksutiiru pargis, kus pühade puhul patseeris suur hulk pühapäevariietes perekondi. Mingid naised peitsid puude ja risu vahele väikseid korvikesi maiustustega. Suhteliselt suur ülesanne lastele kammida läbi hektareid ja hektareid suur pargiala, et sealt oma korvikesed üles leida. Ja äkki oli korvikeste peitjaid veel, nii et lapsed võisid kogemata leida üles valed korvid valede munadega. Aga mis mul sellest. Täna mul polegi jalad valusad!

Spordist veel niipalju, et vaatasin ülikooli spordiprogrammi. Huvitavaid trenne on valikus kõvasti, aga kõik sellised trennid, mis mind huvitaksid, on juba täis. Ainult ootenimekirja saab ennast panna, aga ma ei usu eriti, et nii palju inimesi eest ära langeks, et minu kord kätte jõuaks. Järjekorda ei ole ainult taolistel spordialadel nagu keskaegne tants, purjetamine, mingi Hiina lauamäng ja eri võitluskunstide alad. Õnneks on ujumine ilma eelneva registreerumiseta. Üritan hakata siin siis vähemalt ujumas käima.

Pühapäeva õhtul käisime kinos. See on kõige vingem kino, kus ma siiani käinud olen. Ei mingit moodsat kobarkino-jama. See oli vana hoone puust põrandatega, mis kräuksusid mõnusalt igal sammul. Minu meelest see on lahe. Nii võib tunnetada hoone vanust. Kinosaali sissekäigu ees oli hubane kohvik-rostoran. Kusagil ei müüdud popkorni ega muid maiustusi, mis on kinodele tavapärane. Minu üllatuseks võisid kõik kinokülastajad võtta oma baarist ostetud joogid-söögid taldrikute ja klaasidega kinosaali kaasa. Ühelt poolt väga liberaalne ja mugav, teisalt said selle miinused selgeks, kui keset kinoseanssi keegi pimedas jalaga oma klaasi vastu lajatas, nii et see suure klirinaga kildudeks kukkus.

Kinosaal ise oli hästi ruumikas, vana puhastatud parkettpõrandaga. Külgedel olid kahekordsed lihtsat rõdud, mida toetasid puust sambad. Meenutas mulle Shakespeare'i-aegseid teatrisaale. Enne seansi algust oli ekraani ees paks kardin, mis projektorite valguses paistis veinipunasena ning taustaks mängis mõnus muusika.
Käisime vaatamas Slumdog millionaire'i. Saksamaal on kohutav komme kõikidele filmidele saksa keeles peale lugeda, nii et see jäi kohati häirima. Pilet oli võrdlemisi soodne. Saime sisse kumbki 5 euroga. See on taskukohane, arvestades veel seda, et tegemist oli pühapäevaga. Sinna kinno lähen ma kindlasti veel ja veel, sest lisaks kõigele tundus nende filmivalik hea. Nad rõhuvad oma programmis rohkem Euroopa filmidele kui Hollywoodi kraamile.

****
Esiukse kõrval seisab nüüd meie nimega silt, mis on kirjutatud korrektselt arvutikirjas ning pole Horsti nime peale kleebitud, vaid viisakalt plastmassist kaane all. Nimi on seisnud seal nüüd kenasti 4 päeva. Tahaks loota, et oleme rahuldanud majaelanike esteetikameele.

Homme läheb posti lepingu lõpetamise kiri petisefirmale. Ühtlasi algab homsega meie siinne esimene koolinädal. Hmm, peaks vist täna tegema lõpliku valiku, mis aineid siin ikkagi võtma hakata.