Das Leben der Anderen

Eile õhtupoolikul umbes samal ajal kirjutasin nii:

Ma niisama tahaks mainida, et kui praegu köögiaknast sisehoovi vaadata, siis see on täis sakslasi, kes söövad VORSTI. Wurst, jawohl!
Nimelt toimub seal majarahva ühine grilliõhtu. Selle kohta nägime eile koridori stendil silti ja mõtlesime Olliga isegi minna. Kahjuks avastasime alles õhtul koju jõudes, et olime grillipeo sootuks unustanud ning poest jäi surnud loom koju toomata, et oleks, mida grillida. Neetud.
Nüüd aga vaatan aknast ja mõtlen, et võib-olla me polekski majaelanike profiiliga eriti hästi kokku sobinud, sest seal istuvad vaid varajases keskeas pereemad ja -isad koos oma lastega, kes meid igal hommikul trepist alla trampides ning koridoris lõuates hellalt äratavad. See, et meie hommik alles kella 10 ja 11 vahel algab, on muidugi vaid tähtsusetu kõrvalseik.

See-eest leidsime tänaseks palju parema tegevuse. Käisime nimelt Stasi muuseumis. (Stasi = Ministerium für Staatssicherheit= DDR-i vastand KGB-le) Muuseum asub majas, kus DDR-i päevil asus Leipzigi piirkonna Stasi peakorter.
Sissepääs oli tasuta. Kohale jõudes oli just pihta hakanud kord päevas toimuv ringkäik koos muuseumitöötajaga. Jäime giidi kuulama ja see otsus tasus end kuhjaga ära. Üksi ringi käies poleks me kõike väljapandut hoomata suutnud, ega paljudele asjadele tähelepanu pöörata osanud. Selle eest 2 eurot maksta polnud palju. Muuseum ise polnud küll väga suur -vaid ühe koridori ja selle ääres asuvate ruumide jagu- kuid infot oli seal kõvasti.

Stasi oli sama räige terroriorgan kui Gestapo ja KGB, kuid millegipärast sellest ei räägita ega teata pooltki nii palju. Seda huvitavam tundus kogu see info, mida giid meile pooleteise tunni jooksul jagas.
Muuhulgas saime teada, et umbes 17 miljoni elanikuga DDR-is oli 91 000 Stasi palgalist töötajat ja umbes 170 000 mitteametlikku kaastöötajat (koputajad, andmekogujad, pealtkuulajad, variisikud). Ehk siis umbes iga sajas inimene DDR-is tegi Stasi heaks mitteametlikult tööd ja iga 185. inimene oli Stasi ametnik. Päris kõhe, mis? Need arvud näitavad juba iseenesest seda, kui sügavale ühiskonda Stasi oma juured oli ajanud. Ära usalda kedagi.

Naisi oli Stasi töötajate hulgas 80-ndatel vaid 15% ringis. Naisi üritati tööle võtta võimalikult vähe, et ära hoida võimalikke romantilisi suhteid töötajate vahel. Üleüldse omas Stasi ülevaadet kõigi oma töötajate romantilistest suhetest ja vajadusel "korrigeeris" neid.

Stasisse hakati tulevasi töötajaid värbama juba 6. klassi õpilaste hulgast. Ehk siis totaalset ajupesu hakati teostama umbes 12.-13.-aastaste jõnglaste peal. Tulevaseks julgeolekuministeeriumi töötajaks ei saanud mitte igaüks. Eeldusteks olid parteilojaalsus, hea õppeedukus ning väliskontaktide puudumine läänemaailmaga.

Stasi ruumides töötasid oma hamba- ja üldarstid, töötajatele olid oma poed, meelelahutusvõimalused ning lausa pank, et töötajaid tihedamalt organisatsiooniga siduda ning hoida nende kontaktid välismaailmaga võimalikult minimaalsetena.

Stasi mehed olid peened vennad. Kui neil oli vaja kellegi korterisse minna, siis ei murdnud nad sinna lihtlabaselt sisse ega pööranud elamist segamini, vaid kõik käis väljatöötatud süžee järgi. Näiteks kui perel, kelle kodus oli vaja läbiotsimist korraldada, oli lapsi, läks Stasi kõigepealt kooli, kus laps õppis. Koolis räägiti, et on toimunud vargus ning korraldati ulatuslik koolikottide läbiotsimine. Läbiotsimise käigus võeti konkreetse lapse kotist koduvõtmed ning neist tehti koopiad.
Võti olemas, oli vaja kindlustada, et korteri külastamise ajal poleks kedagi maja sellel korrusel elavatest inimestest kodus. Nii said kõik sama korruse elanikud ühe päeva konkreetseks ajaks kutseid näiteks arstile, mingisse ametkonda, töö juurde vms. Enne läbiotsimise algust tehti korterist detailsed pildid, et jäädvustada kõikide esemete täpne asukoht ning asend. Nii oli võimalik kõik samamoodi tagasi panna, kui see oli enne läbiotsimist. Midagi ei tohtinud olla aru saada. Kes on näinud mõned aastad tagasi valminud filmi Das Leben der Anderen, siis seal on hästi näha, kuidas Stasi töötas, kuidas toimus kõnede pealtkuulamine, läbiotsimine jne. See film sai aastal 2007 parima võõrkeelse filmi Oscari. Soovitan vaadata.

Väljapaneku esemete hulgas oli eri pealtkuulamisvidinaid ja ekstra Stasile disainitud tooteid salafotode tegemiseks, nagu näiteks sisseehitatud kaameraga jope, poevõrk, rasedakõht, käekott jne.

Huvitav oli näha ka kirjade läbivaatamise atribuutikat ja kuulda, kuidas see süsteem töötas. Tõenäoliselt kõik need pakid ja kirjad, mis mu ema noorpõlve kirjasõber talle kunagi saatis, tuhniti läbi, sest välismaaga toimunud kirjavahetus kuulus 100% kontrolli alla. Giidi jutu kohaselt toimus kõik võimalikult märkamatult, kuid minu mäletamist mööda jõudis meie koju küll ka robustselt lahtirebitud pakke, kus polnud küll selle nimel vaeva nähtud, et keegi pakkide avamisest aru ei saaks. Ju see jõhker lahtirebimine ja pakkide sisu varastamine toimus nõukogude Eesti poolel. Stasi võttis kirjade ja pakkidega saadetud raha alati ära ning see saadeti rahandusministeeriumisse, kus sellise sissetuleku jaoks oli eelarves lausa eraldi rida.

Lisaks oli muuseumis välja pandud Leipzigi linna kaart, kus olid musta täpiga tähistatud kõik Stasi konspiratsiooniobjektid ehk siis majad, korterid, poekesed või teeninduspunktid, mis tegutsesid under cover Stasi heaks. Üks selline must täpp asus kaardil ka meie tänaval. Paratamatult paneb see mõtlema, kas mõni neist meie tänaval asuvatest räämas ning tühjana seisvatest hoonetest võis kunagi olla Stasi hämarate tegude tegevuspaigaks...

Muide, see konkreetne muuseum on kõik oma eksponaadid pildistanud ja koos tekstiga netti üles pannud. Siin on üks näide. Kel on huvi, aega ja saksa keele oskus, minge vaadake järgi.

***

Madratsiga on probleem. See laseb pisut õhku välja. Kuigi päris täis pole see veel kordagi olnud, vajub sellel istudes kannikas vastu põrandat. Kahekesi peal olles tundub madrats siiski võrdlemisi täis. 7-eurone väljaminek pumba ostmiseks tundub hetkel ikka veel üüratult suurena. Aga seda peab vist kaaluma.