Mõni päev on kohe selline, kui mõtled, et parem oleks olnud hommikul üldse mitte jalga voodist välja tõsta. Täna oli üks neist päevadest.
Hommikul oli plaan minna tuua osakonnast ühe kursuse jaoks lugemismaterjalid, sest pean juba järgmisel nädalal nende tekstide kohta esitama teesid viisil ning vormis, millest mul pole õrna aimugi.
Professor oli eelmisel päeval öelnud, et materjale saab alates homsest tema sekretäri juurest 7-8 euro eest osta. (Jah, siin on professoritel oma sekretärid.)
Nii ma siis läksin sinna sekretäri juurde, vaatasin, et uks on praokil, aga ruumis pole kedagi sees. Mõne hetke pärast tuli üks noorem neiu, kes välimuse järgi minust väga palju varem ei võinud olla. Mõtlesin kasutada lolli välismaalase taktikat ja alustasingi juttu sellega, et olen siin välistudeng ja kas siit tema juurest saab materjale, millest professor rääkis. Neiu vaatas minust mööda ja ütles napilt, et täna enam ei saa. Tulgu ma esmaspäeval. Tal on siis Sprechzeit. Neiu keeras mulle selja ja hakkas mingi mapi pabereid lappama.
No tore on. Kui niimoodi vastatakse, siis ei pea mina ka viisakas olema. Läksin tänamata ja hüvasti jätmata minema. Umbes sekund hiljem lajatati uks mu selja taga kinni.
Aaaaaarrrrgggghhhhh. Ma ei suuda sõnadega kirjeldada, kui vihaseks ma sellise asja peale lähen. Mida nad endast mõtlevad? Mingi sekretär..? ... kellel on oma Sprechzeit? Ja see Sprechzeit on esmaspäeval ja kolmapäeval kella 10-12. Kahel päeval nädalas kaks tundi??? Mida see inimene seal siis ometi päevad läbi teeb ma ei saa aru lihtsalt. Jeesuskristusmaria.
Ma saan veel aru, et professor on tähtis mees, et juhatab instituuti ja peab palju loenguid, käib konverentsidel ja on muidu ka väga hõivatud inimene. Aga sekretär? Milleks ta siis ometi olemas on? Kelle kaudu saab siis kiireid ja praktilisi asju ajada, kui siin maal on isegi sekretär nii tähtis nina, et tema jutule pääseb vaid kahel korral nädalas? Mul läheb pea halliks sellise asja peale, tegelt ka! Ma ei imestaks varsti enam, kui siin ka koristajatel kõigil oma Sprechzeit oleks.
Ma ise olen ju sekretärina töötanud. Ma ei alahinda sekretäri tähtsust organisatsioonis, seda kindlasti mitte. Aga sekretär ongi just see inimene, kelle poole peab saama pöörduda, kui kõik teised on hõivatud, tema on see inimene, kes hoolitseb, et väikesed lihtsad, formaalsed asjad saavad tehtud, et teised inimesed ei peaks oma aega selle peale kulutama.
Ma lihtsalt ei mõista inimeste mõtlemist siin. Tundub, et niipea kui nad siin mingile ametipostile maanduvad, siis nad sukelduvad üdini ja lõplikult oma rolli. Nad lasevad sellel rollil endale piirid seda, mitte ei kujunda ise oma rolli, inimnäoliseks.
Kui ma mõtlen sellele tänasele situatsioonile ja võrdlen Tartuga, siis vahe on meeletu. Kuivõrd vastutulelikke ja armsaid inimesi meie osakonnas töötab, kes tulid alati igat pidi vastu. Kui oli mingi mure, siis üritati sellele võimalikult ruttu lahendus leida. Kui vaja, tehti väikseid mööndusi. Igat juhtumit käsitleti eraldi. Alati tuleb soe tunne, kui mõelda näiteks Maio või Katrini peale.
Siin seevastu oleks nagu hundikoopas. Preili Sekretäril ei ole ühte närust lugemismaterjali võimalik kätte anda, mis tal niikuinii kusagil sealsamas oma ruumis käeulatuses on, ja seda lihtsalt sellepärast, et ajada juuksekarva lõhki ja rõhutada oma tähtsust ja oma vastuvõtuaega.
Oeh, mul ei jää siis muud üle kui tuleb siis esmaspäeval preili Sekretäri audientsile ilmuda ja loota, et see tekst, mis mul tuleb kolmapäevaks läbi töötada, poleks eriti pikk.
Oi kuidas tahaks lihtsalt järgmine kord minna, manada näole kõige armsam naeratus ja kõige meeldivam hääl ja teha neile selgeks, mida ma nende suhtumisest ja sprechzeitidest arvan. Ja siis sooviks kõige takka veel südamlike tervitustega kena päeva jätku. Maassa maan tavalla. Mäss!
Edasi läksime ülikooli pearaamatukokku, kuna tahtsin laadida raha oma tudengikaardile, mille me üle-eile kätte saime.
(Selle kättesaamine oli veel omaette ooper vanas heas AAA-s, kus ühes kabinetis saime ühe tähtsa ametniku käest kätte oma tudengikaardi. Selleks, et aga ajutine kaart tagasi anda, pidime minema 4 korrust allapoole teise ametniku juurde. Ega üks ametnik ju kahte nii vastutusrikast ülesannet korraga kanda ei saa. Lisaks sattus tädi minu kaardiga seonduvate praktilist laadi küsimuste peale segadusse, kogeles ega osanud suurt midagi öelda, käskis kõike netist lugeda.)
Pearaamatukokku sisenedes tekkis korraks tunne, nagu oleks kirikusse sattunud. Hääled kajasid samamoodi, nagu need kirikus tihti kajavad. Hakkasime siis trepist üles minema, kui mingi järjekordne asjapulk hõikas meile oma laua tagant, et kuhu me enda arust läheme. Ma olin eelmisest vahejuhtumist preili Sekretäriga veel endiselt ärritunud, nii et läksin võrdlemisi võitlusvalmis meeleolus selle asjapulga juurde uurima, mis temal nüüd siis on, kas isegi raamatukokku sisenemiseks on vaja jälle kusagil kellegi Sprechzeiti oodata. Tuli välja, et oma kotiga raamatukokku minna ei tohi. Kõigil tuleb oma asjad eelnevalt kappi jätta. Umbes et kust kuu pealt meie oleme, et SELLIST asja ei tea. Ma siis ütlesin, et oleme siin esimest korda ja sissepääsu juures pole kusagil sellekohast märget, nii et kust me siis peaksime teadma.
Asjapulk tõmbus mõistvalt noogutades tagasi.
Kas on veel midagi või?
Ei, esialgu rohkem ei ole.
No tore siis. Ja tuhisesin koridori ühte nurka, kus oli näha kappide rivi.
Pärast hakkasin tegelikult kahetsema, et ma asjapulgaga võrdlemisi jultunud toonil rääkisin. Tema polnud ju süüdi. Ma olin rohkem selle sekretäri peale vihane kui asjapulga peale. Mulle ei meeldi inimestega kiusu pärast konflikti minna. Lõpuks hakkasin omaette lausa nii põdema, et kaalusin asjapulga juurde vabandama minemist, kuigi see oleks vist tobe olnud. Mida ma siis ütleks, et vabandust, et ma teiega sellisel hääletoonil rääkisin? Võib-olla see mees ei saanud arugi, et ma tema suhtes provokatiivselt käitusin. Ei läinud vabandama, aga järgmine kord raamatukokku sattudes ei julge ma sellele mehele küll näkku vaadata.
Raamatukogus proovisin koos tudengikaardiga saadud ülikooli võrku sisselogimise tunnuseid. Ei töötanud. Suurepärane!
Üleüldse raamatukogus käik oli taas üks sellistest asjadest, mida oleks võinud teha koos tuutoriga. Igas ülikoolis, igas raamatukogus on ju erinevad süsteemid ja tingimused raamatute laenutamiseks, nende otsimiseks jne. Oleks hea, kui välistudengid võetaks ühte punti ja tutvustataks, kuidas asjad selles raamatukogus käivad. Seintel ega riiulitel ei leidunud ka abistavaid silte selle kohta, missuguse märgistusega raamatud on koju laenutatavad, millised lugemissaali omad. Ühtset kogu maja juhti, et saada ülevaade, kus korrusel millise teaduskonna raamatud asuvad, ka ei olnud.
Maja ise oli küll võrdlemisi suur ja ajalooline, aga 2000. aastate alguses tehtud remont on viinud palju hoone varasemast hiilgusest. Seinad on steriilselt valgeks võõbatud ning ainult paaris kohas hoone aatriumis oli jäetud alles väike seinapind originaalvärvide ja rikkalike kaunistustega. Eks kui reaalselt mõelda, siis on ka arusaadav, et hoone ei saa püsida muuseumina, kuna ülikool vajab tänapäevastele tingimustele vastavat raamatukogu, kõikide nende maalingute taastamine/säilitamine oleks tõenäoliselt toonud suuri lisakulusid ja lisatöid.
Raamatukogu oli paksult tudengeid täis. See on veider, kuna praegu on uue semestri esimene, mõnede jaoks võib-olla teine nädal, kuid õppimine käib juba nii intensiivse hooga. Tundub, et siin võetakse õppimist tõsiselt. See on tore.
Raamatukogus valitses täielik vaikus, isegi enda sammud vaipkattel hakkasid sellises vaikuses tunduma liigse mürana.
Lõpuks leidsin raamatukogust automaadi, kus oma tudengikaardi kontole raha laadida, et kunagi, kui ma leiutan viisi, kuidas mulle antud kasutajatunnus ning salasõna tööle hakkaksid, pääseksin ülikooli arvutite taha printima.
Loomulikult ei soostunud ka automaat koostööd tegema ning lükkas minu pakutud 5-eurose järjekindlalt tagasi. Läksin siis raamatukogu kohvikupidaja juurde küsima, kas ta ehk ei vahetaks mu 5-eurost mõne teise 5-eurose vastu. Äkki mõne teise rahatähe võtaks automaat vastu.
No mis te ise arvate? Otseloomulikult ei hakanud tõreda olekuga tädike mu küsimust isegi kaaluma, vaid ütles kohe resoluutse ei. Punkt. Sellistel hetkedel on raske säilitada viisakus ja inimest naeratades tänada. Ma siiski üritasin.
Edasi läksime tarbijakaitsesse. Olin eelmisel õhtul ühele tudengile, kes õpib juurat, oma ajakirjapettusest rääkinud. Ta soovitas mul tarbijakaitsekeskusesse minna ning neile oma lugu rääkida, näidata neile lepingupaberit ja teksti, mille saatsin firmasse, et küsida, kas olen ikka kõik õigesti teinud ja kas peaksin veel midagi tegema. Nii kindluse mõttes.
Läksime siis Olliga kätte juhatatud tarbijakaitseametisse. Kohale jõudnuna märkasime, et asi ei saa enam iroonilisemaks minna. Nimelt sattusime täpipealt samasse kohta, kus see leping mulle alguses üldse kaela määriti. Need petturid olid nii jultunud, et sokutasid oma petukauba mulle kaela otse tarbijakaitse ukse ees. Või oli see hoopis nende trikk, et usaldust võita. Samas, ega ma toona ju ei teadnud, et tarbijakaitse seal asub.
Vaatasime, et sulgemiseni on veel 10 minutit aega, äkki veel jõuame. Kontoriuksel nägime toredat hinnakirja. Ainuüksi konsultatsioon maksab olenevalt teemast 10-50 eurot. No tore. Seda raha ma neile küll ei maksa. Tarbijakaitse peaks tarbijat aitama, mitte teda rahast lagedaks lüpsma. Läksime tuldud teed tagasi.
Tegelikult ega mul hetkel karjuvat vajadust selle konsultatsiooni järele ei ole ka. Lepingu ülesütlemise tekst koos lepingu koopiaga sai tähitud kirjana koos kättesaamise kinnitusega posti pandud. Teksti põhiosa võtsin internetifoorumilt, kus keegi pettuse ohvriks langenu oli üles riputanud enda kirjastusele saadetud teksti. Palusin oma teksti lõpuks veel ühel sakslasel üle vaadata. Olen hetkel teinud kõik nii nagu peab. Nüüd tuleb oodata, kas ja mida kirjastus ette võtab. Tahaks küll loota, et see jama nüüd siinkohal lõpeb.
Vot siis selline tore päev oli. Kõik asjad vedasid viltu ja midagi, mida olin plaaninud, ma tegelikult tehtud ei saanud. Mõned päevad on lihtsalt sellised. Vast lähiajal samasuguseid enam ei tule.
Kuigi eks ma tean, et kui ma selle jäiga sprechzeiti juraga jälle kokku satun, siis ega ma selle üle just rõõmustama ei saa.
Lihtsam oleks lasta end sellistel asjadel mitte kõigutada, aga lauslollus ajab mind vihale. Muuna kui lollusena ma sprechzeitlust näha ei suuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
kusjuures, see Sprechzeit on jah üks ilge juradus...
ReplyDeleteise maadlsein ka sellega, kui Kielis olin (see siis minu ülikoolilinn ja see suvi ka kodulinn :P)
Meil õnneks olid inimesed suhteliselt sõbralikud ja ka professorid ise ütlesid, et sekretäril pole aega, tule parem ise mu juurde, teeme asjad korda...
kõige mõistlikum ongi, et sa kirjutad üles, mis kell kellelgil Sprechzeit on - nii ülikoolis kui ka igas muus ametiasutuses, (tavaliselt on kõigil see kord nädalas 2 tundi - küsimus, mille eest nad palka saavad ja mida nad muidu seal kontoris teevad, on mul siiamaani vastuseta jäänud) ja siis kohale minna. Ja mõnikord on sellele sprechzeitile isegi võimalik ette ka registreeruda, mis on eriti hea, sest siis on kindel, et saad nende jutule ka. Tavaline laks on see, et lähed tund enne sprechzeiti kohale, seal on juba 15 inimest ja kui sprechzeit läbi saab, pole sina löögile saanud, ja ega kedagi ei huvita, et oled seal 3 tundi oodanud, tule järgmine nädal jälle. Sellega peab harjuma.. minul lahenes asi nii, et üritasin võmalikult palju teiste saksa tudengite abiga asju korraladada ja sprechzeitile läksin aind siis, kui vastav tegelane mind juba 3. korda isiklikult kutsus :D sest siis juba pidi minema...
aga raamatukogude kapisüsteem on jah siis igal pool, ma arvasin, et aind Kieli ülikoolis. Olkes võinud ju hoiatada, eksole... Marburgi ülikooli raamatukogus seda kusjuures ikka ei olnud. Ja kusjuures, selle parooli-asjaga mina raamatukogus netti ei saanudki. Ja seda, kuidas raamatuid laenutatakse, ka ei tea :D
Üldiselt, ma loodan, et sul on lahedad seminarikaaslased, kellega sa hästi läbi hakkad saama, sest tihti on nemad sinu edu võtmeks, nii olid paljud minu seminarikaaslased ka HiWid, kelle abiga sai sellest sekretärijurast mööda hiilida ja hoopis nende kaudu igast materjale ja filme ja asju muretseda.
et pea vastu ja ürita esialgu veel mitte-hallineda :D
postitus peaagu sama pikk kui sinu blogi :D
ReplyDeletesorry :)
vaene laps, ja ma mõtlesin, et need hispaanlased on laisad ja ei taha töötada!!! Siin on vähemalt nii, et erasmuslaste kontorid on avatud kogu hommikupooliku, kuigi jah, vaid kella 10-14, kuid see-eest iga tööpäev.
ReplyDeleteMis raamatukogusse puutub, siis kuigi hispaanlastel pole erilist organiseeritust ega loogilisi süsteeme, on vähemalt sissepääau juures majajuht, igal korrusel leti taga vähemalt üks, kui mitte kaks sõbralikku onu või tädi, kes aitavad hea meelega: jah, seda raamatut võib laenutada, nii ja nii kaua, tuleb otsida sellest koridorist, arvutis tuleb otsingut sooritada nii ja naa... . Seevastu pole sellisest kiriklikust vaikusest ja usinast õppimisest jälle peaaegu midagi. Mõned tõepoolest õpivad, kuid enamus vestleb oma kaaslastega, küll sosinal, kuid ikkagi. Igal korrusel on 4 arvutit raamatuotsingute sooritamiseks - ilma koodideta juurdepääs, samuti pole vaja aega eelnevalt arvuti kasutamiseks kinni vaja panna, kuid iga arvuti juures ripub silt: arvuti on mõeldud lühiajaliseks konsultatsiooniks, kui on inimesi ootamas, siis üle 10 minuti mitte oodata lasta. Seda 10 minutit....noh, seda ei austata eriti ja mis konsultatsiooni puutub, siis võibolla kuus 2-3 korda kasutatakse neid arvuteid selleks. Enamasti chativad nende taga istujad msn-is või twenty-s või jumal teab kus veel.
Mis aga sellesse Sekretärikesse puutub, siis võid teinekord mainida, et sa ei taha temaga rääkida, seega pole sulle oluline, millal tema nö Sprechzeit on, vaid tahad vaid lihtsalt võtta materjalid ja talle raha anda ja kõik. Kui tal midagi selle vastu veel on, võid teda paluda, et paneks üles ka professori poolt jagatavate õppematerjalide ostmise aja, nii oleks asi ametlikum ja normaaletele inimestele arusaadavam. Kuna ükski mõistlik inimene ei tule selle peale, et õppematerjalide OSTMISEKS on vaja mingil eraldi Sprechzeiti ajal tulla, mis ka vaid kord-kaks nädalas üldse eksisteerib.
Siin Jaäeni ülikoolis on õppematerjalidega nii, et veidike modernsemad õppejõud panevad materjalid internetti üles ja ülejäänud viivad need koopiaruumidesse. Kokku on umbes neli koopiaruumi, mis asuvad erinevates hoonetes ja igas hoones on siis eraldi osakondade materjalid. Vajalike materjalide leidmine on lihtne, kuna igas koopiaruumis on vihikud, kus on kirjas erialad ja siis vastavalt iga aine juures materjalid, mis õppejõudude või nende assistentide poolt sinna toodud on. Need koopiaruumid on avatud 10-14 ja 15-18, seega üllatavalt kaua hispaanlaste kohta. Samas nad teevad ka kõitmistöid, prindivad ja palju muud, ka hind on soodne, tavaline A4 koopia või printimine, 1 lehekülg 3 senti.
Ok, vaatan, et olen peaaegu samasuguse romaani kirjutanud kui Kaidigi, seega pikk jutt tühi jutt.
Võitle vapralt saksa bürokraatiaga!!! Olge tublid.
-Heleri-
Mis te vihjate mu alalõuale või?
ReplyDeleteSee on sünnist saati nii.
Spagettide söömisest.
No ja mis siis kui ma kirjutan pikalt. Ma ei oska lihtsalt lühidalt teha, noh. Üritan, aga ei oska. :)
Eks need süsteemid vajavad igal pool harjumist. Ma pean vist tõesti hakkama koguaeg näpuga jutti ajama, et millal kellegi Sprechzeit on, kuigi see tundub nii võõras. Ma saan aru, et kui mul on mingi konkreetne juhtum, mis vajab pikemat vestlust ja keskendumist, siis lepin aja kokku ja tean, et sel ajal inimesel on tõesti aega mu juhtumiga tegeleda. Aga kui lähed mingit nii väikest asja tegema nagu allkirjastatud paberit tagastama või just see õppematerjalide näide, siis selle jaoks rihtida ülikitsalt piiratud aega on lihtsalt ajuvaba.
See on Saksamaa,tibu, Saksamaa :D
ReplyDeleteHarjud ära,et siis jälle ümber harjuda :D
ja pikk jutt,hea jutt, alalõug tundub ka täitsa normi piiresse jäävat :P
kule, kuidas sul see asi nüüd oligi? astusid tü magi sisse, et jyväskyllä vahetustudengiks minna, olid aasta vahetus ja siis astusid sinna magi,et saaks leipzigi minna? kas tartust astusid välja v oled kuidagi akadeemilisel? ja soome tagasi tulles saad ilusti saksamaa ained üle kanda ja oled asjadega nii järjel, et saad jyvaskyläs ilusti oma kursakaaslastega mag 2. aastalt jötkata? ja seega saame 2010 lõpetamisele tulla? ja kas olli ei peaks nende arvutuste kohaselt see kevad soomes lõpetama?
ReplyDeleteja sinu bürokraatiapäeva kohta veel niipalju, et ei olnud kasutu,said ju palju targemaks selle koha pealt, kuidas asjad ei käi! see on ka vahel vajalik.
ning et lisada siia kommisappa tekkivasse euroopa ülikoolide organisatoorse poole käsiraamatusse ka omaltpoolt kultuurilisi kogemusi:
leedsis kutsusid kõik õppejõud millaliganes oma kontorisse akadeemilisi asju arutama, sekretäre neil üldjuhul ei olnud, osadel kehtis teata-ette-siis-saan-kohal-olla-, teistel open-door-policy, kui uks on lahti, astu sisse. Tõesti, osadelolid ka vastuvõtuajad, paljud olid ühel või teisel semestril research leave'il (sel juhul ei andnud nad sulle ka mingit ainet, seega mul eriti probleeme ei tekkinud) või olid lihtsalt väga busy'd inimesed.
Aga kutsutud sa nende juurde tõesti olid ning tihti seda võimalust kasutasin isegi - et veidi lisaväärtust ammutada sest ajast, mis ma seal olin.
Sama etteteatamise süsteem kehtis ka osakonna juhatajale, isegi kui sa tema filmiaineid ei võtnud, võisid temaga ükskõik millal rääkima minna - laiematest teemadest nagu tudengielu ja mida võiks osakonnas paremini teha ning vähemalt ühe korra õppeaasta jooksul tema juures ära käia oli lausa kohustuslikult vabatahtlik.
Kõik mitteakadeemilised sai ära ajada osakonna sekretäri juures, magidel ja bakadel olid eraldi sekretäriruumid, kus oli mõlemas kaks inimest pidevalt tööl, tudengitega tegeles neist üks. Meie senior clerk naine oli küll väga meeldiv ja abivalmis, täpselt nagu pr. Katrin Tartu aegadest :)
Kõiksugu materjalide, kodutööde esitamiste ja kättesaamiste jaoks oli osakonna koopiaruum, mis oli küll uskumatute kellaaegadeni lahti, kui ikka majja veel sisse said, said sinna ka.
aga ega sealgi palja jalavaeva tuli näha ja paberit määrida, neti kaudu ei käinud peale meilisuhtluse ja op.info vahetuse eriti midagi.
raamatukogud (jah, meil oli neid kaks millegipärast, mina kasutasin põhiliselt seda uuemat,kus oli rohkem koopiaid meie eriala raamatutest, kuigi laenutustähtaeg oli seal lühem, 3 nädalat vist, teises kuni 3 kuud, muidugi kui järjekorda polnud. ja oi neid oli seal palju, puhtalt komm ja pr vahesid oli minu mäletamist mööda 3 v 4, ikka maast laeni ja oma 15 pikad! Ja need laed ei olnud sugugi madalad!) oli suht moodsate süsteemidega - arvutisse skännisid sisse ja see printis sulle kviitungi ka, millal pead tagasi tooma, kui see aga ära kadus, said netis oma kontot jälgida ja sealt pikendada. laenutused erinevateks perioodideks või hoopis lugemissaali kasutuse erivärvilised kleepsud olid raamatutel peal ja see legend oli iga nurga peal uuesti välja toodud.
printida ja arvutit kasutada sai arvutisaalides, sisse logid ikka paroolidega ja oma kontole raha laed samuti netis - raamatukogu süsteem oli netis kõva, muud asjad nt ainetele regamine ja hinded ja ajakava oleks ka võind olla.
mobiiliga rääkida võis ainult raamatukogu uste taga ja koridorides, omavahel ei tohtind rääkida kusagil peale grupitöö ruumide, mis tavaliselt olid ühendatud arvutisaalidega.
Olid ka 24h arvutisaalid, need olid ülikooli kampuse peal laiali ja neisse minemiseks ei pidand läbi hoonete minema, sai õuest. uksel oli parool, mille pidid päeval netist järgi vaatama, sest seda uuendati aeg-ajalt. ja need saalid olid nii palju kui mina seal käisin ikka suht täis-pooltäis, tudengid ikka viimasele minutile jäänud ja higistasid seal nüüd energiajookide ja šokolaadibatoonide taga - olin paar korda ka mina nende seltsis! sellest ei taibanudki ise blogi pidades rääkida. ei olnud nagu mõtteski seda mingiks infopäevikuks teha neile, kes tulevad. nüüd mõtlen, et see oleks hea mõte olnud! sina jätka samas vaimus, me tahame kõike teada!
ja ülejäänud maailmale: lühikesed postitused ja kommid on nõrkadele!
wiihaaaaa, nüüd läks andmiseks. Siin on tõesti väga rahvusvaheline kogemustepank käivitunud. Vinge!
ReplyDelete24-h arvutiruumides võib olla päris hull õhkkond, ma suudan täiesti endale silme ette manada higised otsaesised, energiajookide lõhna ja klaviatuuriklõbina, klaasistunud pilgud ning 5 minutiks silma kinni visanud tudengeid raamatukuhilate ja arvutite vahel. See on tõeline ülikool - verd, higi ja pisaraid. :)
A Kata, minu marsruut: tartus magistrisse sisse, sealt otse aastaks soome vahetusse; siis soomes magistrisse sisse, tartus koha üles ütlemine; sügissemester ja pool kevadsemestrit soomes, vahetusse saksamaale ja siis on veel see viimane magistriaasta soomes.
Ainepunkte on piisavalt, neid kogunes juba eelmise aastaga soomes, kui ma vahetustudengina olin. Ja saksas saadud punktid lähevad kah soome kontole. Soome ülikooli jaoks on mul põhimõtteliselt vaja veel ainult praktika ja magistritöö teha, aga ma vaatan, mul on veel üks moodul järgmiseks aastaks plaanis. Sinna tuleks aga avaldus teha ja n-ö sisse astuda, selline e-ülikooli kaudu tehtav asi. Vaatan, kas sinna sisse pääsen.
Aga jah, kui kõik läheb plaanide kohaselt, siis järgmine kevad lõpetan. Kuigi Soomes võib lõpetada aastaringselt, kuna seal on magistritööde kirjutamise protseduurid hoopis teistsugused. Samas siis ei pruugi lõputseremooniat olla. Seda muide soomes eriti ei tähtsustatagi. Mingisugune formaalne lõpuaktus vist kunagi kevaditi on, a seda ei panda üldse suure kella külge. Igaüks lõpetab vaikselt mingi hetk, kui tal lõputöö valmis ja punktid koos, võtab oma lõpudiplomi välja ja so long.
aiai, nüüd pean ma ka ikka midagi ütlema!
ReplyDeleteet ikka oleks kõige kommenteeritum teema :P
mina sain küll raamatukogus sisse koodidega
ja mujal majades kaa, kus computer pool oli :)
ma rohkem ei ütle midagi, Helin :P
seda aind veel, et sõna, mille ma sisestama
ReplyDeletepraegu pidin, et siia commentit jätta, oli MURSA!!!! :D
Mursukala!!!
ReplyDelete