Mul on valmis juba pliiatsid ja suled... (ehh, tegelikult mitte, vihikutki pole veel)

Eile oli mu siinne esimene koolipäev. Närv oli täitsa sees. Ja vastumeelsus. Samasugune nagu oli väiksena tihti enne 1. septembrit, kui pidi harjutama end mõttega, et suvine vabadus on selleks korraks jälle läbi ja peab end sundima tegema asju, mida tegelikult teha ei tahaks.
Õhtul ei tulnud kohe unigi, tundsin, kuidas süda taob. Täisvärk, noh.

Olin endale välja valinud 3 ainet, mis tundusid huvitavad, ent mitte liiga üle jõu käivad. Nendega loodan saada kaetud oma vajaliku ainepunktide hulga, et Soomes ei peaks riigile õppetoetust tagasi maksma hakkama. Tundub, et saan vajaliku hulga ainepunkte kätte ja pisut jääb ülegi.
Need ained on:
- Suhtekorraldus ja ajakirjandus - keeruline suhe?
- Avaliku kommunikatsiooni eetika
- Reklaam ühiskonnas

Mind on ajakirjanike üleolev suhtumine ja nende jätkuv pila suhtekorraldajate aadressil öökimiseni ära tüüdanud. Loodan, et see esimene aine selles nimekirjas suudab mind veenda selles, et tegelikult on ajakirjanikel suhtekorraldajaid väga vaja, mitte vastupidi; et tegemist on jõudude võrdse vahekorraga.

Kogemata juhtus nii, et kõik minu valitud ained on ühel ja samal päeval, järjest. Ning kõiki neid annab sama inimene, professor Günter Bentele. Üks mu sakslasest tuttav ütles, et ta olevat Saksamaa kõige kõvem tegija suhtekorralduse alal. Meedia- ja kommunikatsiooniosakonna enda kodukal reklaamitakse Leipzigi ülikooli 1993. aastal loodud suhtekorralduse õppetooli kui esimest kogu saksakeelses kultuuriruumis. Lisaks olevat Leipzigi ülikooli kommunikatsiooniinstituut tänapäeval kõige kõvem suhtekorralduse õppe- ja teaduskeskus Euroopas. Kes see seda kassi saba ikka kergitab kui mitte kass ise, eksole.

Nagu meid algselt oli õpetatud, pidime ise õppejõudude jutule minema ja küsima, kas tohime ainet võtta. Käisin siis enne loengut härra Bentele juures niutsumas, et kas ma võin ta loengus kaasa teha ja ühtlasi ka veel kahes järgmises loengus. Esimese aine vastu polnud tal midagi, ülejäänud kahe jooksul ta pidi natuke mõtlema, kuna need olevat master programmi õppekava ained ja erasmuslastele pole automaatset pääsu neile ainetele tegelikult ette nähtud. Kuna ma olin aga ainuke välistudeng, kes neid aineid võtta tahtis, siis ta tegi möönduse.

See, kuidas ained siinmail arvestatud saab, on omaette teema. Siin ei ole nii, et kui oled end ainele kirja pannud, siis täidad kõik aine läbimiseks vajalikud tingimused (kodutööd, kohalkäimised, ettekanded jms) ja aine lõpuks saad hinde (või arvestatud) ning selle aine eest ette nähtud kindla hulga ainepunkte. Oi ei, selline süsteem oleks ju liiga lihtne ja mõistetav Saksamaa jaoks. Siin ei tähenda ainele kirjapanek üldse mitte seda, et sa reaalselt ka midagi tegema pead. On erinevaid võimalusi.
Üks variant on end ainele registreerida, kohal käia, kuulata ja mitte ühtki ainepunkti saada.
Teine variant on end ainele registreerida, kohal käia, kuulata ja selle eest saada loengust osavõtmise ainepuktid (nii umbes 2 ainepunkti). See variant ei ole aga mitte kõikide loengute ja seminaride puhul võimalik.
Kolmas variant on end ainele registreerida, esitada blanketil allkirjastatud kinnitus selle kohta, et võtad endale kohustuse teha aine jooksul mingisuguse(d) kodutöö(d), need siis teha ning aine lõpus saad oma soorituse eest hinde ning ainepunktid (no nii umbes 4 ap-d).

Päris lõpuni selge ei ole mulle ka see, kui palju on võimalik iga aine eest maksimaalselt punkte saada. Näiteks minule seletas õppejõud, et iga sooritatud aine eest saan 4 ap-d. Siin on õppekava jaotatud moodulitesse nagu Eestiski. Igas moodulis on kolm ainet. Ühe mooduli eest saab 10 ap-d. Seega minu meelest on siin matemaatiliselt midagi valesti, kui aineid üksikult võttes saab nende eest rohkem punkte kui neid mooduli kaupa võttes.
Aga noh, Saksamaal ei peagi asjad loogilised olema, nii et selle üle ei tasu vist eriti juurelda.

Kaks nendest ainetest, mida ma võtan, on seminarid. Üks on loeng. Tundub, et seminare armastatkse siin hullupööra. Muudkui et saaks aga diskuteerida koguaeg. No hea.
Eestis on seminar pigem lisand, mis täiendab põhiloengut, kus jagatakse põhilist infot. Siin aga ongi kogu aine üksainuke seminar. Õppejõu roll on tagasihoidlik ja põhilise töö peavad ära tegema tudengid ise. Seminari esimesel kokkusaamisel jaotati igale tudengile (neile, kes tulevad sinna ainele midagi peale niisama kuulamise tegema) teema ning järgmisest kohtumisest alates hakkavad tudengid oma referaate ette kandma. 45 minutit ettekannet ja ülejäänud aeg diskussiooniks.

Ma olen ehk pisut vanamoodne, kuid mind teeb pisut skeptiliseks see, et terve kursuse jooksul peame kogu tarkuse ammutama teiste tudengite ettekannetest. Kaastudengite ettekannete sisu ei ole kunagi sama veenev ega meeldejääv kui õppejõu oma. See on tegelikult täitsa huvitav, kuidas me omistame tihti alateadvuslikult autoriteetidele mingeid omadusi. Ja mingi isiku autoriteetsus sünnib tema kantavale rollile seatud ootustest, nagu näiteks õppejõu roll.

Mulle on harjumatu ka see, kuivõrd palju harrastatakse siin referaatide tegemist. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pidin mõne referaadi kirjutama. Kahtlustan, et ülikooli ajal vist mitte kordagi. See võis olla äkki gümnaasiumis. Minu arusaam referaadist on kirjalikus vormis kokkuvõte mingi teema kohta selle kohta kirjanduse alusel. Tuleb välja, et kui Saksamaal (vähemalt ülikoolis) peab tegema referaadi, siis selle all peetakse silmas suulist ettekannet. Teksti ei ole vaja kirjutada. Või vähemalt see pole hindamise aluseks.

Esimene päev mööduski kõikides kolmes aines põhiliselt kursusel tehtava tutvustamise ning referaaditeemade jagamisega. Tuleb tunnistada, et kuus tundi järjest kuulata ja üritada süveneda saksakeelsesse juttu imes minust kogu energia välja. Päeva lõpuks oli pilk hägune ja pea tühi.

Erinev on ka tudengite aktiivsus loengus. Kui Eestis või Soomes õppejõud küsib midagi ja ärgitab diskussioonile, siis tavaliselt hakkavad tudengid hoolega oma kingamustrit uurima ja tekib piinlik vaikus. Siin aga polnud õppejõud jõudnud veel küsimustki lõpetada, kui korraga juba 6-7 kätt püsti oli ja inimesed oma arvamust avaldama hakkasid.
Mina vaatasin, et saaksin selle elava arutelu jooksul diskussiooni all olnud mõiste saksakeelse definitsiooni endale arusaadavateks osadeks lahti lammutada ja seda pisut seedida. Selle kohta midagi arvata oleksin ma suutud ehk alles mõni minut hiljem, siis kui arutelu juba järgmise mõisteni oli jõudnud. Algaja asi. Ma pole ju kunagi puutunud kokku oma erialase sõnavaraga saksa keeles, see vajab pisut harjumist.

Mind pani muigama, kui loengu lõppedes äkitselt meeletu klobin pihta hakkas. Jaaa, õigus muidugi! Nii tänatakse Saksamaal õppejõudu tunni eest - sõrmenukkidega vastu lauda koputades. Samamoodi me koputasime ju ise ka kunagi, kui Herr Koroli tund läbi sai. Olin selle aja jooksul juba unustada jõudnud...

***
Õhtul toimus Buddy-Abend, mis nägi ette välistudengite gruppidesse jagunemist ja gruppides baaridesse minemist, et võiks omavahel tutvuda ja juttu ajada. Baaritiiru lõppedes pidime kõik uuesti ühinema Moritzbasteis, mis on vana maa-alune kaitserajatis, kus tänapäeval asub tudengite meelispaik kohvik-restoran-pubi-ööklubi.

Läksime Olliga eri gruppidesse. Minu grupis oli palju tüdrukuid, enamik nendest õpib ülikoolis tõlkimist, igaüks valdas nii umbes 3-4 keelt. Tõesti hämmastav mõelda, kuivõrd palju keeli valdab üks keskmine haritud noor inimene tänapäeva Euroopas. Mul ei lähe vist kunagi meelest ühe Ameerika poisi jutt, keda kohtasime Olliga paar aastat tagasi oma Horvaatia-reisil. Too poiss oli äsja lõpetanud oma vahetusaasta Saksamaal ning reisis enne tagasi kodumaale pöördumist Euroopas pisut ringi. Noormees rääkis, kui uhke ta oli USA-s enda üle olnud, et oskab lisaks inglise keelele ka saksa keelt, sest ülejäänud ta sõbrad peale inglise keele muid keeli ei oska. Siis oli aga tulnud Saksamaale vahetusse ning näinud, et siin räägib igaüks vähemalt kahte võõrkeelt ning samad inimesed töötavad parajasti oma 3.-4. võõrkeele kallal. Varem ma sellele eriti mõelnud polnud, kuid selle poisi jutt pani minu jaoks asjad perspektiivi. Keeleoskus on tõesti suur rikkus. Meie jaoks on see muutunud kuidagi iseenesestmõistetavaks, kuid paljudes riikides on see vaid väheste luksus.

Üks itaallanna, kes on aastaid tegelenud viiulimänguga, teadis Eestiga seoses Arvo Pärti ja ütles, et Itaalias on Pärt kui mitte kogu rahva hulgas, siis kõigi muusikamaailmaga seotud inimeste hulgas küll väga tuntud mees. Tubli Arvo!

Moritzbasteis olin käinud paar korda päevasel ajal söömas, aga see, kui suur see koht tegelikult on, sai selgeks alles õhtul seal peol. Maa-alused sopilised käigud viisid ootamatutesse suundadesse ning korra tekkis isegi tunne, et seal võib ära eksida.

Olli oli oma grupi baariringil tutvunud ühe Soome noormehega, kes oli silmnähtavalt rõõmus võimaluse üle meiega soome keeles rääkida ning pakkus välja volbriööd tähistada koos ning ikka 'õigel Soome viisil'. Eehm, not a very good idea.

Ma leidsin ühe venelanna, kes räägib praktiliselt aktsendivaba saksa keelt ning tegin talle ettepaneku teha koos tandemi keeleõpet. Mina tahaksin temaga harjutada vene keelt, aga probleemiks oli esialgu see, mis keelt mina talle õpetaks. Vaevalt, et ta eesti või soome keelt õppida tahaks. Aga siis tuli välja, et kuigi ta räägib saksa keelele lisaks veel prantsuse ja hispaania keeli, ei oskavat ta inglise keelt peaaegu üldse. Et siis inglise keel. Davai, mulle sobib. Näis, kas see oli vaid korraks suusoojaks räägitud jutt või jõuame tegudeni ka.

Endiselt on veider, et inglise keeles pole ma siiani veel kordagi rääkinud. Kõik räägivad omavahel saksa keeles: mõnel jookseb vabalt, teine punnitab läbi raskuste, aga ikka saksa keeles. Kohati on lausa veider, kui tead, et inimesega jookseks jutt kergemini, kui ta inglise keeles räägiks, aga keegi ei taha alla anda.