Jah, arvasite ära. Barcelona. Ma lähen Barcelonasse! Mõned päevad tagasi käisin Ryanairi kodukal, ostsin piletid ja 18 päeva pärast viib lennuk meid Kataloonia pealinna. Kolm aastat tagasi käisin seal ühel konverentsil, kuid ettekannete järel tehtud käigud linnas võimaldasid Barcelonat vaid pisut nuusutada, aga mitte isu täis süüa. Nii et ei jäägi muud üle kui tagasi minna. Lennukipiletid Hispaaniasse ja tagasi olid ühtlasi minu sünnipäevakingiks Ollile. Vast ta rõõmustab selle üle rohkem, kui aluspükste ja dušigeeli üle, mis oleks teine kingivariant olnud.
Loodan, et meil saab olema üks tore pikk nädalavahetus.
No aga see näeb ju täpselt niimoodi välja!Freudil oleks selle kohta ilmselt üht koma teist öelda.
http://farm2.static.flickr.com/1305/1322888029_2f3022a6f1.jpg?v=0
Sain sel nädalal kirja Leipzigi linnapealt, kes kirjutas, et kui tahan Euroopa Liidu parlamendivalimistel osaleda, pean end siinsesse nimekirja kandma.
Sain valijakaardi Soome EL-i parlamendivalimiste jaoks juba märtsis Soomes olles ning lisaks veel Eestist saadetud kutse osaleda valimistel Eesti kandidaadi poolt hääletades.
Täitsa pull värk. Eesti, Soome ja Saksamaa kõik kutsuvad osalema, aga mis riigi eest hääletada, on täitsa küsimus. Seda asja peab pisut mõtlema. Eesti eest oleks muidugi kõige südamelähedasem, aga samas selle nimel Berliini reisida oleks võrdlemisi kulukas ettevõtmine. Näis, mis saab. Valimisteni on veel omajagu aega.
Koos linnapea kirjaga potsatas postkasti veel üks teine kiri - ülimalt kena teade minu palavalt armastatud kirjastuselt, mis teatas mulle nüüd, et olen nende firma klient ja nad rõõmustavad väga minu 14-kuulise ajalehetellimuse üle ning võin õige pea hakata ootama oma esimest saadetist neilt. Nii puhtjuhuslikult saadeti kiri mulle just siis, kui lepingu allakirjutamisest oli möödunud täpselt kaks nädalat ja üks päev. Kokkusattumus?
Pidin sügavalt sisse hingama, et mitte ärritusest niutsatada.
Ma saatsin neile kahe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist nii meili teel kui kirja teel teate lepingu lõpetamisest. Sain isegi kirja kättesaamise kinnituse ja seda kõike enne, kui kaks nädalat täis olid tiksunud. Ja nad JULGEVAD ikka veel mulle saata sellise kirja??? Nüüd sai mu mõõt täis.
(Ahjaa, nüüd oleks selleks vist sobiv koht. Päike. Lilleke, väike nunnu kitsetalleke, liblikad, roosade kleitidega beebid.)
Võtsin kõik oma tõenduspaberid kaasa, tormasin panka ja palusin seal blokeerida kõik tehingud, mis see firma minu kontoga seoses teha üritab. Pank tegi firma kohta märke, aga see ei garanteerivat siiski, et mu kontolt midagi broneerida ei saaks. Mul paluti oma kontot järgida. Niipea, kui sealt midagi broneeritud on, tulgu ma tagasi panka ja broneerigu see summa rõõmsalt tagasi. See olevat igati seaduspärane.
Edasi helistasin ma sinna firmasse, kus kuulipilduja kiirusel saksa keelt vuristanud mees mulle vastas. Seletasin talle, milles asi ja küsisin, kuidas nad seletavad seda, et mulle selline tere-tulemast-kiri saadeti. Meesterahvas kinnitas, et kõik minu poolt räägitu vastab tõele ja tegelikult minu tellimus tühistataksegi, kuid lihtsalt nad polevat jõudnud minu juhtumit veel käsitleda, kuna neil olla niiiii meeletult palju kliente. Ja sellise tervituskirja saavat kõik inimesed, kes nendega lepingu sõlminud on.
Mees vabandas ja tühistas sealsamas mu tellimuse. Küsisin, kas saaksin selle kohta ka kirjaliku kinnituse. Mees ütles, et kinnitust nad mulle saata ei saa, aga kinnitas, et tellimus on tühistatud. Minu kõhkluse peale andis ta mulle ka oma nime, et saaksin selle üles kirjutada. Phäh, mis sellise nimi kah maksab. Aga no olgu. Enamat kui nende sõna mul hetkel ei ole. Küsisin lõpetuseks veelkord üle, et kas sain õigesti aru, et tellimus on kustutatud, mulle ei saadeta koju midagi ning ühtki senti mu kontolt ei puudutata. Mees ütles selge sõnaga jah.
Nüüd tuleb kolm korda üle õla sülitada ning loota, et see petufirma vähemalt mõnest oma lubadusest kinni peab. Aga isegi kui ei pea, siis kõik trumbid on must-valgel minu käes ning ma ei karda neid kasutada, kui nad veel vusserdada üritavad.
Reedel otsustasime minna suurelt välja reklaamitud Wilma korraldatavale semestrialguse peole. Peokoht oli kusagil võlvlagedega keldripubis, mis asus kesklinnast pisut eemal. Sissepääs asus pimedas ning võrdlemisi kahtlases hoovis. Palusime garderoobis mõlema jakid panna ühte nagisse kokku, maksime euro garderoobiraha ning saime vastu numbrilipiku.
Enda meelest läksime peole niigi võrdlemisi hilisel kellaajal, nii kusagil 23 ringis, kuigi pidu oli alanud mitu tundi varem. Sellest hoolimata oli kohas väga hõredalt rahvast, ehk nii 30 ringis. Kui baari tuled ja tantsuväljaku läheduses asunud sinine lamp välja arvata, oli keldribaar kottpime. Kuigi võiks eeldada, et kõrvalises baarid oleks hinnad pisut soodsamad, olid need isegi pisut kallimad. Kõik näod olid võõrad ja ega pimeduses polekski kedagi ära tundnud, kui just käsitsi kompama poleks läinud.
Poolkogemata sattusime kokku ühega nendest soomlastest, kellega siin tutvunud olime. Õhtu kulgeski temaga juttu ajades, kuigi õigem oleks öelda röökides, sest muusika lõugas nii kõvasti, et pool jutust läks kaduma. Pidu oli jura ja Wilmal polnud ka mitte mingit programmi peole organiseeritud, et inimesed kuidagi koopereeruda võiksid. Niisiis otsustasime minna kesklinna kuhugile vaiksemasse kohta edasi istuma.
Koopast väljudes nägime, missugune mass oli nüüd sissepääsu- ja garderoobisabas. Tundub, et siin algabki pidu alles 1 paiku öösel. Olli jäi nii meie ühise kui tolle teise soomlase numbrilipikutega garderoobisappa seisma. Me soomlasega läksime kumbki nina puuderdama. Kulus umbes kümme minutit. Kui Ollit ei tulnud, läksin vaatama, kuhu ta jääb. Olli seletas parajasti midagi garderoobineiuga. Too oli andnud minu jaki Ollile kätte, kuid tema enda jopet mitte. Neiu väitis, et kuna nagis oli kaks jopet, pidi meil ka kaks lipikut olema. Seda, et meile tõepoolest vaid üks lipik anti, nad ei uskunud.
Probleem oli, kuidas nüüd jope kätte saada. Neiu ei soostunud seda kuidagi teisiti andma, vaid nõudis tõestust, et tegemist on just Olli jopega.
Neiu küsis jope marki. Olli seda täpselt ei mäletanud, pakkus midagi huupi. Nää, wrong answer.
Neiu küsis, mis Ollil jopetaskus oli.
Muideks, kas sina näiteks mäletad, mis sul on praegu jopetaskus? Eriti veel sellise, mida eriti tihti ei kanna.
Olli ütles, et vist oli näts ja pastakas, rohkem ei mäleta.
Neiu ütles, et jah, pastakas ja näts on tõesti, aga need võisid sul ka suvalise pakkumise peale täppi minna. Üks asi on veel. Pead selle ütlema, teisiti ei saa ma uskuda, et see sinu jope on.
Olli mõtles, aga ei tulnud kuidagi meelde, mis seal veel olla võis.
Asjasse sekkusin ka mina. See on ju ometi naeruväärne, et nemad ise keerasid käkki, kui ei andnud teist lipikut, ja nüüd tuleb mängida mingit arva-ära-mis-su-taskus-on-mängu.
Üritasin eri viisidel selgitada, et see on tõesti Olli jope ja kui ei tule see üks asi meelde, kas siis tõesti kuidagi teisiti ei saa seda asja tõestada.
Tema ütles, et ma näidaku näiteks mingit pilti oma mobiilist, kus Ollil see jope seljas on.
Jestas. Andke andeks, aga ma tõesti ei kasuta mobiilifotokat peaaegu kunagi ja miks peaks mul seal üldse seal taoline pilt olema?
Siis tuli keegi Wilma organisatsiooni liikmetest ja küsis mult, milles asi. Hakkasin talle seletama. Samal ajal tuli garderoobineiu oma võre tagant välja ja nähvas, et kui me oleme huvitatud jope tagasisaamisest, siis äkki peaksime hoopis temaga asju ajama, mitte Wilma inimestega. Aarrghhh.
No kuidas siis tõendada? Äkki annaks selle nätsuga kuidagi edasi minna. Näts on Ollil tõenäoliselt Soomest ostetud ning eeldasin, et tegemist on ühega nendest hiiglasuurtest nätsukotikestest, mida Olli tavaliselt ostab. Arvasin, et tal on taskus Extra näts, mida müükse küll ka Saksamaal, kuid siin pole ma selliseid nätsupakendeid näinud, nagu Soomes on. Iga suvaline jopevaras ju ei peaks teadma, et tegemist on just Soomest ostetud nätsuga.
Koukisin siis kotist oma nätsupaki välja ja näitasin seda, et näete, see näts on Soomest ostetud ning seal taskus peaks sarnane olema. Soome näts on. Neiu vaatab korraks taskusse...
Aga ei, ei olevat üldse selline.
Boaah, no mis tal seal siis veel võib olla. Mis nätsu veel Soomes müüakse. Mõtle, mõtle, mõtle. Eee... Jenkki?
Jaa, see ongi! Palun, teie jope.
Te võite vist ise ka arvata, kui tobe sel hetkel kogu see situatsioon tundus. Mitte mingil muul viisil ei usuta, et tegemist on sinu jopega ja siis mingi nätsumark on ainuke, mis aitab olukorra lahendada.
Neiu üritas lõpuks asja siluda ja seletas, et ta lihtsalt pidi seda niimoodi pinnima, sest mõelda, kui keegi võõras oleks meie jopega niisama minema jalutanud... Me ei vaevunud erilist tänulikkust üles näitama ja olime rahul, et lõpuks ometi sellest urkast tulema saime.
Edasi ootas pea pooletunnine jalutuskäik kesklinna ja sulgemisel olevad baarid, millest ühes saime siiski veel pisut aega istuda.
Jenkki päästab päeva!http://www.giftchaletauburn.com/shop/images/Website%20106.jpg
Siit moraal: naised, edaspidi sobrage alati oma mehe riiete taskutes, sest kunagi ei või teada, millal kuri garderoobitädi taskute sisust detailset ülevaadet saada soovib. :)
Mehed selliseid asju ju nagunii ei mäleta.
Jaa, muidugi! Kutsikad, tibupojad, siristavad linnukesed, eee (help me out here..) küpsised?
***
Madrats on nüüdseks suht nukralt lössis ja kui sellele istuda, on tunne, nagu ise istuks põrandal, aga ümberringi oleksid padjad. Tuleb vist jälle pumpama hakata. Noh, vähemalt on hea teada, et paar nädalat peab madrats võrdlemisi rahuldavalt vastu. Väike õhukadu aja jooksul on selliste madratsite puhul vist normaalne. Pumba-pumba.
vähemalt su Olli pole selline mees, kes riidehoutšikiga telefoninumbreid vahetaks samal ajal, kui sa ise nina puuderdad :D
ReplyDelete