Museumsnacht

Juba siis, kui Leipzigisse saabusime, olid tänavatel ja trammide reklaampindadel üleval reklaamid Leipzigi ja Halle ühise Museumsnachti kohta, mis pidi toimuma 25. aprillil. Kui põnevus nii pikalt ette üles kruvitakse, siis tuleb ju ometi minna. Seda enam, et mõned aastad tagasi võtsin Lübeckis ka samasugusest üritusest osa ning see oli täitsa vahva.

Ühel õhtul on kõik linna muuseumid poole ööni lahti (18.00-01.00) ja neid kõiki saab külastada ühise piletiga, mis õnneks ei maksa ülearu palju. Tudengipilet maksis näiteks 6 eurot ja tavapilet 8 eurot. Leipzigi ja Halle puhul oli võimalus sama piletiga külastada mõlema linna muuseume, mida ühtekokku oli valikus 65, neist 40 Leipzigis. Ühtlasi oli muuseumipilet ka ühistranspordipilet, et inimesed ei ummistaks autodega muuseumide-esiseid parkimisplatse.

Loomulikult ei jõua ühe õhtuga kõiki muuseume läbi käia, niisiis tuli teha valik.
Võtsime plaani linna ajaloomuuseumi Vanas raekojas, tahtsime korraks läbi hüpata ka kõrval asuvas Alte Börse majas, mis on vanim barokkehitis Leipzigis. Siis huvitas meid ka Egiptuse muuseum, Stasi kunagine hukkamispaik, fotograafiamuuseum, tinasõdurite muuseum ja Grassi - tarbekunsti muuseum. Ideaalvariandis lootsime jõuda läbi hüpata ka Schilleri majamuuseumist, millest me tihti parki minnes mööda kõnnime.

Oleksin tahtnud ka minna modernse kunsti muuseumisse, kuid sinna on iga kuu ühel päeval ka niisama tasuta sissepääs, nii et sinna võib ka kunagi hiljem minna. Lisaks olin juba algusest peale tahtnud käia Panomeetris, kuid see oli järgmise päeva programmis.

Nagu meile tavaks, ei jõudnud me linna enne kui kella 20 ajal, nii et 2 tundi väärtuslikku muuseumiaega oli juba nahka läinud. Rahvast liikus sel õhtul linnas märkimisväärselt palju ja muuseumide juures kihas veel eriti.

Linna ajaloomuuseum oli enam-vähem, põnevam kui väljapanek oli vana hoone ise. Minu jaoks oli seal kõige huvitavam Leipzigi veetorustike plaan kusagilt 17. sajandist koos näitega sellest, milline üks veetoru tollal välja nägi.

Altes Rathaus

Alte Börse oli kunagi kaupmeeste ühenduse kogunemiskoht. II MS-s hävines see täielikult, kuid ehitati hiljem uuesti üles. Maja fassaad on algupäraselt taastatud, kuid sees on vaid valged seinad ja üks suur lühter. Sel õhtul olid Börsihoones Bachi muusika kontserdid, aga hetkel, kui meie sinna sisse põikasime, oli kahe kontserdi vaheaeg ja saal tühi.

Alte Börse ja Vana raekoja tagakülg

Edasi käisime Egiptuse muuseumis, mis oli võrdlemisi pisike. Näituseruum oli pilgeni rahvast täis ja seal polnud õhku, mida hingata. Pakun, et temperatuur ruumis küündis kusagil 35 kraadini. Väljapanek koosnes ühe saksa uurija leidudest, mis koosnes põhiliselt väikestest egiptuse kujukestest, mis ta tõenäoliselt mõnest hauakambrist endaga kaasa oli toonud, et mitte öelda - varastanud.

Järgmisena tahtsime minna Stasi kunagisele hukkamispaigale, mis asus ühes Leipzigi suurtest kõledatest mahajäetud majadest, mis oli vaid sel ühel õhtul erakorraliselt külastajatele avatud. Kohale jõudes avastasime, et me polnud mitte ainukesed, kel oli samasugune plaan. Maja äärt pidi lookles umbes 70 meetri pikkune saba. Sisse lasti inimesi jupikaupa. Käisin eespool seisjatelt uurimas, mis seis on. Väljavaated polnud eriti rõõmustavad - korraga lastavat sisse umbes 40 inimest ja üks ringkäik kestvat kusagil 20-30 minutit. Hakkasin rahvast lugema. Meil oleks olnud lootust sisse pääseda alles neljanda grupi hulgas. Kell muudkui tiksus ja otsustasime vahepeal veel mõnes teises muuseumis ja siis tagasi tulla, lootuses et järjekord on hiljem lühem.

Kaardi kohaselt jäi samasse linnaossa veel tinasõdurite muuseum. Sõitsime trammiga peaagu liini lõppu. Välja astudes oli õhk tuntavalt külmem ja ümberringi haises lehmasõnniku järele. Väljas valitses pilkane pimedus. Kuhu me ometi sattunud olime?
Vaatasime ringi ja esialgu ei hakanud küll ühtki muuseumitaolist hoonet silma. Ainult linnaäärne elamurajoon. Hakkasime siis tänavat pidi minema ja õiget aadressi otsima. Asi muutus järjest kahtlasemaks. Äkki hakati kusagilt lähedusest rakette laskma. Otsustasime selles suunas veel natuke edasi vaadata. Lõpuks jõudsime ühe suurema hoone juurde. See oleks olnud nagu mingi suurem vana talu või karjamõis, aga ega pimedas hästi aru ka ei saanud. Maja siseõuelt nägime tinasõdurite muuseumi silti ja astusime sisse. Mees, kellele piletid ulatasime, vaatas meid ja pileteid võõrustava pilguga.
Te olete ikka avatud?
Jaa.
Kas me saame selle piletiga sisse?
Jaa.
Jäi mulje, nagu oleksime olnud ainukesed muuseumiöö külalised selles muuseumis. Väljapanek oli aga see-eest muljetavaldav. Tegemist oli ühe mehe kätetööga: piinliku detaili- ning ajaloolise täpsusega nikerdatud ning maalitud pisikesed tinakujud kujutasid erinevaid stseene eri ajastutest. Eriti palju oli ajaloolisi lahingustseene. Eri suurusega vitriinidesse oli paigutatud tuhandeid ja tuhandeid lahingutegevuses tinasõdureid. Eriti võimas oli Völkerschlachti repro. Sellel mehel pidi alles kannatlikkust olema kõiki sõdurite ja hobuste valamiseks vajalikke vorme meisterada, igaüks erinev; värvida ükshaaval kujudele näod, ajalooliselt õiged sõdurimundrid jms. Hämmastav!

Lahingustseene tinasõdurimuuseumist

Tagasiteel tinasõdurite juurest käisime veel korra piilumas Stasi hukkamispaika, kuid sissepääsusaba ei tundunud kahanenud olevat. Kahju, aga midagi polnud teha. Suundusime edasi Grassi muuseumisse. Hoone on suur ja ilus, sisehoovis põlesid tõrvikud, muuseumi vestibüülis mängis keegi saksofonil džässi.

Muuseumis oli mitu erinevat väljapanekut kokku neljal korrusel. Tarbekunsti väljapanek, erinevate rahvaste kultuuriloonäitus, muusikainstrumentide näitus läbi ajastute, näitus vananemisest ja sellesse suhtumisest eri kultuurides ning siis veel külalisnäitus Joe Colombo mööblidisainist. Ja aega kella 1-ni oli nii umbes tund.

Joe Colombo näitus oli tõsiselt vinge, sellel mehel olid pöörased ideed. Muuhulgas populariseeris 60.-70.-ndatel disainimaailmas laineid löönud mees kapselelamu kontseptsiooni. Umbes et eluks piisab vaid kahest mööbliühikust, mis on oma sisse-välja-tõmmatavate elementidega multifunktionaalsed ning mahuvad ära väga väiksele alale. Kabriolettvoodi, millele tõmmatakse päevaks katus peale; samasugune WC/vannituba kodus, nagu need on laevakajutites; kapi sisse haihtuvad voodid ning nende asemele ilmuvad toolid ning laud. Hull või geniaalne?

Kabriolettvoodi ja Asko jaoks disainitud multifunktionaalne diivan-tugitool-kušett

Tarbekunsti väljapaneku jõudsime ka ära vaadata, kuid vananemise näituse pidime sõna otseses mõttes läbi jooksma, sest paari minuti pärast hakkasid nad juba sulgema. Kahju, seda oleks tahtnud rahulikult silmitseda. Pakun, et seal näidati asju läbi õige perspektiivi - Lääne suhtumine vananemisesse vs eri kultuurid Aasias või Ladina-Ameerikas.
Muusikainstrumentide ja kultuurilugudeni me üldse ei jõudnudki.

Paar kohvitassi

Kuju kujuks, aga mind vaimustas nende värvide kontrast

5 tundi muuseumide külastust sai läbi kuidagi liiga äkki. Samas, Grassist välja tulles tajusime ise ka, et tegelikult oleme omadega täiesti läbi, lihtsalt enne polnud mahti seda tähele panna.
Oli mõnus õhtu.