Hormoonid möllavad ehk kuidas me jaanalindude paaritumisele peale sattusime

Täna oli esimest korda ilus ilm kogu meie napi siin oldud nädala jooksul. Päike paistis terve päeva, väljas oli sooja oma 15 kraadi, linnud siutsusid, lilled ilutsesid. Kõikide põõsaste lehed tunduvad iga päevaga suuremad. Olli avas tänasega oma bleiserihooaja.
Läksime kõndima, et leida üles lähim park. Teel sinna möödusime majast, kus on kunagi elanud Schiller. Ta olevat selles majas kirjutanud oma luuletuse Rõõmule, mida tänapäeval teatakse rohkem Euroopa Liidu hümina. Tore majake. Ainult et majast üle tee asus taas üks täielik tondiloss. See maja välja arvata, olime aga üldiselt sattunud uhkete villade piirkonda. Üks uhkem kui teine. Mul oli vist õigus, kui ütlesin, et Leipzigi aarded paiknevad südalinnast väljaspool.

Vasakpoolses majas elas Friedrich Schiller

Üle tee pole juba aastaid kedagi kodus olnud

Gohlise linnaosa loss. Pole paha.

Park tõotas head, sest kohe pargini jõudes hakkas vastu tulema kutsasid, kutsasid ja veel kord kutsasid. Nende hulgas ka üks beagle. Üleüldse oleme siin selle aja jooksul näinud kokku nelja beaglet. Järelikult peab see üks hea linn olema.
Avastasime, et park on kõrvuti Leipzigi loomaaiaga, nii et mõningaid selle elanikke sai ka pargi äärt pidi kõndides vaadata. Nägime flamingosid, üht hirve, mingit sorti kurge, kes asjalikult maast midagi nokkis, läbi mälus ja kõrval seisvale pojale suhu oksendas.
Jäime jäätist limpsides seisma jaanalindude tara äärde, kus ema- ja isaslind maast midagi nokkisid. Äkki hakkas isalind veidralt häälitsema. Muidu sale kael paisus iga häälitsuse ajal nagu õhupall. Natuke hiljem tühjendas ta oma põie/soole ning hetk hiljem sättis ta end juba emalinnule selga ning hakkas tiibadega rapsima ja kaelaga vehklema. Tundus, et nii see vennike küll kaugele ei jõua, kuid minutike hiljem oli kõik valmis, isaslind hakkas uhkusest kummis rinnaga edasi-tagasi patseerima, emaslind jätkas oma nokitsemist nagu ennegi. Nii käivad need asjad siis loomariigis. Kevad on tõesti kätte jõudnud!

Isane koketeerib, emane küürutab taamal

Käisime täna kahe eri trammiga linna teises otsas suures supermarketis, et osta madrats. Täispumbatav madrats. Pumpa ei raatsinud osta. Madrats on suur, 191 x 137 cm. Nii suurt ei ole inimene võimeline täis puhuma, ilma et tal pilt taskusse läheks. Ollil on siin Saksamaal kaasas selline pisike pump, millega ta tavaliselt oma korvpalli täis pumpab. Sellega oleme nüüd vahetustega oma 2,5 tundi pumbanud. Niipalju oleme õhku sisse saanud, et pealmine kiht on alumise küljest lahti tulnud. Tundub, et madratsi täis saamiseks, kulub meil veel umbes 2-3 päeva. Sellise asja peale lihtsalt peab meile külalisi tulema. Muidu oleks kõik see vaev ilmaasjata! Tule, tule Värskasse!
pumba-pumba-pumba-pumba....