Laupäeva hommikul mõtlesime, et läheks õige Leipzigi lähedale jäävasse Halle linna. Halle asub juba järgmisel liidumaal, Sachsen-Anhaltis ja on liidumaa suurim linn. Jokutasime aga minema hakkamisega nii kaua, et lõpuks polnudki enam mõtet minna, kuna poleks jäänud eriti aega kohapeal ringi vaadata. Selle asemel läksime Völkerschlachtdenkmali vaatama. Olime selle juures käinud juba oma esimesel nädalal siin, kuid toona ei läinud me sisse, sest sulgemiseni oli vaid pool tundi. Niisiis tulime teisele ringile.
Völkerschlachtdenkmal on oma 91 meetriga suurim mälestusmärk Saksamaal ja Wikipedia sõnul koguni suurim Euroopas. See püstitati 1813. aasta Rahvaste lahingus langenute mälestuseks. Napoleoni ja Austria-Preisi-Venemaa-Rootsi vägede vahelises lahingus sai surma 120 000 meest. Tegemist oli enne Esimest maailmasõda maailma ajaloo suurima lahinguga. Napoleoni väed said lüüa. Mälestusmärk õnnistati sisse aastal 1913. Ehitustööd kestsid kokku 15 aastat.
VölkerschlachtdenkmalKuigi võiks kujutada ette, et Euroopa suurim mälestusmärk kõrgub üle kogu linna või vähemalt üle kogu kesklinna, siis tuli pettuda. Graniidimürakas jätab eemalt vaadates tagasihoidliku mulje. Alles päris jalamil seistes ja pead kuklasse ajades saab aru, et mälestusmärgil on tegelikult omajagu kõrgust. Mälestusmärki renoveeritakse juba 6 aastat ja sellele kulub veel mitu aastat. Tööd peaksid valmis saama lahingu 200. aastapäevaks 2013. aastal
Langenute mälestussaalMälestusmärgi tippu 91 m kõrgusele viib 500 trepiastet. Neist esimesed 135 tuli aga vahele jätta, sest esimesel tasandil asuvasse hukkunute mälestussaali saab ainult liftiga. Sealt edasi ronisime treppidest. Viimase otsa trepikäigud muutusid nii kitsaks, et natuke korpulentsem inimene poleks sealt vist läbi mahtunudki. Selleks, et viimaselt trepijupilt üles vaateplatvormile pääseks või sealt tagasi alla, tuli valgusfoori tulesid järgida. See oli veider, ent samas poleks see teisiti mõeldav olnud, sest kaks inimest poleks seal mitte mingil moel teineteisest mööda mahtunud.
Roheline tuli - pane ruttu treppe pidi ajama ja palveta, et alt keegi loll punasest hoolimata vastu ei tuleKui ilm oleks olnud selgem, oleks mälestusmärgi tipust näinud kaugele-kaugele. Tol päeval oli aga isegi kogu kesklinn, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel, mattunud sumu sisse. Aga vinge vaade oli ikkagi.
Treppidest tagasi alla tulles kukkus Olli täiel rinnal mingit Soome isamaalist sõjameeste laulu laulma. Kajas võimsalt.
Mõtlesime juba tagasi kodu poole minema hakata, kui märkasime äkki mälestusmärgi lähedal öökirbuturu reklaami. Kirbuturg pidi kestma kella 24-ni. Otsustasime selle üles otsida. Kirbukat peeti hiiglaslikus kuppelhallis. Meie üllatuseks küsiti sissepääsuraha. 2 rutsi. Hakkasime siis Olliga oma sente klappima. Olli sai 2 euri kokku, minul oli 1.97. Kolm senti jäi puudu, kuramus. Ei tahtnud selle väikese asja pärast hakata 50-eurost lahti vahetama hakata. Vaatasin silmadega ümbruse üle, et äkki leiaks maast mõne sendi, aga ei. Läksin siis piletikassa juurde, sendid peos, ja lootsin, et äkki piletimüüja pigistab silma nende viletsa 3 sendi kohal kinni. Ütlesin talle, et mul on kas 1.97 või 50 eurot. Et kummaga ma sisse pääseks. Mees ütles, et ta võtaks siiski selle 50-eurose. No ei läinud õnneks, aga üritada tasus. Vähemalt ei andnud ta vahetusraha müntides, vaid paberraha.
Hallis oli müüjaid ja rahvast kui murdu. Seal oli nii palju kraami, et võttis silmad kirjuks. Oli kasulikku, aga ka absoluutselt täiesti mõttetut träna, tutikaid asju, antiiki, DDR-aja kraami... Müüjaid oli muhe vaadata, te ei kujuta ette, kui palju nende hulgas oli suuuurte pikkade karvaste puhmasvuntsidega mehi. See on ääretult koomiline. Ma pakun, et nendel tüüpidel on hea huumorimeel, sest ei saa ju tõsimeeli vaadata hommikul peeglisse ja mitte naerma hakata, kui sihuke vunts sealt vastu vahib.
Vunts. Pilt on illustreeriv(http://www.maxplay.de/assets/images/Heiner_Schnurrbart_0955_600x.jpg)
Äri tehti kõvasti. Ühel vuntsionul oli kutsa ka kaasas, kes lebas rahulikult inimeste sagina vahel oma tekil. Kutsa juures oli taldrik mõnede sentidega ja selle juures kirjake - üks pai 20 senti. Keegi küsis onult, palju koer maksab.
- Ma annan ta ära 350 euroga. Ja võite kindel olla, et iga hommik on koer jälle minu koduukse juures ootamas.
1 x Streicheln - 20 cent. Raha ei haisePäris tühjade kätega me tagasi ei tulnud. Olli ostis endale ühe CD ja 3 euroga kohvimasina. Horstil kas pole kohvimasinat või ta võttis selle lihtsalt endaga kaasa. Ma panustaks viimase variandi peale, kuna tal olid köögikapis lahti tehtud kohvipakk ja filtrid. Müüja väitis, et masin töötab. Loodetavasti ta ei valetanud. Homme proovime järele.
Vanu prille, anyone?
Kinder Surprise'i mänguasjadega saab kõva äri teha
See ei vaja vist kommentaare :)Õhtul käisime veel selle Turust pärit soomlasega Moritzbasteis. Tal on naljakas viis rääkida. Koju saime kella 4 paiku.
Pühapäeval oli raske ärgata, aga olime otsustanud nui neljaks Hallesse minna, nii et tuli end kargule ajada.
Halle oli tore. Muidugi on DDR-i aeg ka sellele linnale oma sügava pitseri peale vajutanud. Linna põhiväljakust 20 meetrit eemal asusid meeletud tondilossid, millest mõned on vist aastakümneid tühjalt seisnud. ime, et need veel püsti on. Ilusad vanad majad.
Vana fachwerk ja paneelmajad. Linna keskväljakust ~ 50 mSamas on aru saada, et ka see linn on sõjas kõvasti kannatada saanud. Sellest räägivad jubedad paneelmajad, mis otse peaväljaku taga ning vanalinna ilusatelt tänavatelt esimesele suvalisele kõrvaltänavale põigates näkku kargavad. Tekib samasugune kontrast nagu see jube hruštšovka Jaani kiriku kõrval Tartus. Aga säilinud on siiski ka palju ilusat ja ajaloolist.
Neid sotsialismiaja karpe oli vanalinna piirkonnas lugematul hulgalKui Leipzig on ennekõike Bachi (aga ka Mendelssohni, Goethe ja Schilleri linn) linn, siis Halle reklaamib end Händeliga, kes seal kunagi elas ja töötas. Händeli maja hoovis asuvas kohvikus puhkasime korraks jalga ja märkasime, et olime ainukesed kliendid selles puupüsti täis välikohvikus, kes polnud vähemalt 65 aastat vana. Seal oli selline vanamammide ja papide kogunemispaik, et hakkas lausa kõhe.
Kohviku ettekandja oli päikeseline ja sõbralik. Natuke ehk liigagi. Kui ta vabandas tellimust võtma tulles selle eest, et ei olnud esimese poole minuti jooksul meieni jõudnud, polnud midagi. Kui ta küsis mult pärast tema poolt soovitatud koogitüki maitsmist, kas ta näeb mu näol rahuolunaeratust, ei tundunud ka see veel veider.
Ka siis, kui ta mulle niisama juhatamise asemel ise WC asukohta näitama tuli, polnud see veel ebamugav.
Aga kui ma vetsust tulin ja ta üle poole välikohviku osavõtlikult hõikas, kas ma sain vetsus kõigega ikka kenasti hakkama, siis tuli küll tunne, et siit tuleb kähku jalga lasta. Hehee. Ei, no tegelikult oli see tore koht.
Jah, tõi küll rahulolunaeratuse näole, tänan küsimastLeidsime üles Moritzburgi kindluse, mille juurde kuulunud kabelis kuulasime orelikontserti.
Kõndisime niisama siin-seal ringi, tegime pilte, astusime siin-seal mõnda hoovi sisse.
Moritzburg
Moritzburg
Ma ei saa mainimata jätta, et... LILLEKESED!
Halles on haruldane trammiliin, mis sõidab otse helgesse tulevikku. Liin nr 1. Lõpp-peatus Frohe Zukunft.
Olli jäi sellest trammist maha. Paha lugu
Burger Kingi kott tõmmatud pähe kunstitaiesele. Selle interpreteerimisega võib väga sügavale minna
Se, miten vangitset saksalaisen luonteen jaloimmat piirteet tekstiisi, on paitsi todentuntuista, mutta myös pelottavaa. Saksalaiset on pelottavia! Mä en ehkä pysytkään tulemaan sinne. Voinko olla kännissä koko ajan? Onhan siellä varmasti meidän mittapuun mukaan tavallisia ihmisiä? Missä ne on?
ReplyDeleteHK
kõik on nii roheline! siin on ikka suht hall veel maailm. mulle meenuvad inglismaa ajad, kus ei läinud kunagi halliks. noh looduse värvide mõttes, ilm ikka läks.
ReplyDeleteja peab mainima, et teil on tõesti väga ilusad pildid - fotoka ost läks ikka täie ette!
ja šokolaadimuuseumist paremaid paiku on maailmas vähe, kindlasti tasub minna.
toredad on sellised city-escape'd :D
palju kallisid teile sinna ja ootame ikka uudiseid Ida-Saksamaalt, ka kõige pisemat tühiasja.
Telefoninumbrid sain kätte, nüüd hakkan alles sõnumineerima!
Totta, saksalaiset OVAT pelottavia. Täällähän asuu noin 80 miljoonaa ihmistä, olen ihan varma, että täällä löytyy myös tavallisia ihmisiä, varsinkin nuorten ihmisten joukossa. Itseasiassa tunnenkin muutaman sellaisen. Siitä huolimatta saat luvan olla kännissä koko ajan. Täällä on edullista olla kännissä, meidän kotikaupassa halvin viini maksaa 1.49. Kokeiltiin - voihan sitä hyvinkin juoda. :)
ReplyDeleteKata, ma vaatasin juba netist seda šokolaadimuusemi asja. See on ühe šokolaadifirma enda muuseum. Kardan, et nende väljapanek ei saa olla väga lai ega katta kogu šokolaaditeemat maailmas. Aga samas, šokolaad on šokolaad on šokolaad. See ütleb vist kõik.
Päikselise ilmaga on hea teha pilte ükskõik missuguse fotokaga. Siis tulevad alati säravad värvid. Vihmase, pilvise ilmaga ja hämaras on see juba suur väljakutse. Hämaras tehtud pildid on meil peaaegu kõik udused, kuna välku ei taha enamasti kasutada, see rikub loomuliku valguse ära. Sutsu pikema säriajaga ja ilma statiivita vist paremat ei saagi, sest käsi alati väriseb nati.
ei noh, pildid on tõesti kenad, eriti meeldib mulle see, kus sa punase jakiga seal üleval mälestusmärgi otsas oled - nunnu pilt :).
ReplyDeleteMuuseas, selle eelmise teema kommentaaris ei vihjand mina ega kaidi SINU alalõuale, vaid enda kirjutistele. Sina jätka samas vaimus - kogemus (sinu postitusi lugedes) näitab, et mida pikem tekst, seda huvitavam.
Kas oli väga häbi kui ettekandja küsis, kuidas vetsus asjad aetud said? Kui seda lõiku lugesin pidin suurest naerust peaaegu põrandale kukkuma.
Teen aeg-ajalt ka Josele ettekandeid sinu kirjutistest ja pärast tänast küsis Pepe mult midagi, millele, häbi küll tunnistada, ei osanud 100% kindlat vastust anda. Sa oled ikka eestlane, onju, ma mõtlen rahvuse poolest? Oled ikka küll, päraegu pärast selle küsimuse lugemist olen ikka kindel. Pepe küsis seda, kuna ma üritasin talle sinu ülikoolide värki selgeks teha: tü - soome - saksa. Ta tahtis teada, kas pidid rahvust vahetama, et Soome õppima minna. Häbi mõelda praegu, et kahtlema hakkasin, ilmselt seetõttu, et hispaania keeles tundus ta küsimus loogilisem. Appiii!!! liiga palju hispaania keelt ja hispaanlasi hakkab vist tasapisi mõjuma: mu aju on hakanud pehmenema.
Kas šokolaadimuuseumi on isu juba sel nädalavahetusel minna, või kannatad kaugema tulevikuni?
Ok, pean minema, mind ootab 21 lk feudalismi :(.
Olge tublid!
- Heleri -
Heleri, eestlane ma olen ja selleks ma jään ning ükski fakt ei suuda seda muuta. Misasi üldse määrab kindlaks rahvuse? Vanemate rahvus? Sünnimaa? Emakeel? Aga kui üks vanematest on ühest rahvusest ja teine teisest, siis kas laps võib olla kahest rahvusest???
ReplyDeletePõhiliselt rahvus on vist rohkem iseenda identifitseerimise küsimus, et millisesse etnilisse rühma tunned end kuuluvat.
Hinges olen ma igal juhul üdini eestlane, sa võiks seda teada.
Võib-olla Pepe pidas kodakondsust silmas. Ei ole ma ka kodakondsust muutnud ega näe põhjust, miks peaksin seda muutma.
Selleks, et x riigis ülikoolis käia, ei pea olema selle riigi kodakondne, sa ise ju ka ei ole hispaanlane.
Teine asi on see, kuhu oled end alaliselt elavaks registreerinud. Hetkel on mu alaline elukoht Soomes, aga see pole kivisse raiutud asi. Ma võin kuu peale ka elama kolida, kui tahtmine on, aga see ei tee mind rahvuselt vähem eestlaseks.
Ja kohvikus ei olnud piinlik. Need mammid ja papid olid liiga hõivatud oma seltskondadega, et sellist asja tähele panna. Üldsegi, ma sain ju aru, et ettekandja üritas vaid sõbralik olla, vaevalt et ta ise tähelegi pani, et see situatsioon nii totakalt välja kukkus.