Loll saab kirikus ka peksa, saati siis DDR-is

Tundub, et kui mõned postitused tagasi kirjutasin DDR-i kohta lause 'Ära usalda kedagi', siis tuleb siin selle õpetuse järgi elada ka praegu.
Mis siis juhtus? Juhtus see, et ühelt poolt olin ise loll nagu saabas ja teiselt poolt sattusin pettuse ohvriks.
Nimelt astus 2 päeva tagasi Leipzigi kesklinnas minu ja Olli juurde üks neiu. Meie ebalevate nägude peale palus ta mitte ära ehmatada, et ta ei hammustavat ning edasi tutvustas neiu end, et ta on ühest ajakirjade-ajalehtede kojukande firmast. Neil olevat praegu uute töötajate testimise periood, mille jooksul neile töötama tulla soovijad peavad 2-kuulise katseaja jooksul kandma klientidele õiged ajakirjad koju ning kui nad selle korrektselt sooritavad, saab töötaja kindla töölepinguga tööle.

Meie peaksime aga nende firmale kojukande kohta tagasisidet andma ning selle eest saame enda valitud ajalehe/ajakirja tasuta 2-kuulise tellimuse. Ta näitas ajakirjade ja -lehtede valikut, mis tundus uskumatult hea: Sternid, Focused, Spiegelid ja Die Zeitid muudkui aga reas. Vali, millist tahad.
Kuna Ollil on vaja veel ühe oma Soome kursuse jaoks kirjutada 10-lk analüüs Saksa trükipressi kohta ja kuna üldiseltki pideva lugemisvajaduse käes kannatav Olli on juba niikuinii mitu korda kohalikke ajakirju ja -lehti ostnud, leidsin, et see pakkumine võib meile raha kokkuhoiu mõttes täitsa ära kuluda. Eks see jutt natuke veider tundus, aga kuna erinevaid tasuta proovitellimusi on tihti ju ka Eestis ja Soomes, ei hakanud ma esialgu selle asja üle sügavamalt juurdlema.

Edasi tahtis neiu minu nime, aadressi ja telefoninumbrit, mis on tellimuse vormistamiseks ja tagasiside saamiseks võrdlemisi tavaline info. Natuke kripeldama hakkas mul siis, kui neiu vajas minult ka pangakonto andmeid. Küsisin, et milleks seda vaja on ja ta vastas, et selliseks üldiseks andmete kontrollimiseks näiteks selle kohta, kas kliendil on varasemaid võlgnevusi. Kõige lõpuks tahtis ta mu allkirja, et tehing kinnitada. Ta kirjutas paberile ka kuupäeva, enda allkirja ja isikukoodi. Asi tundus korrektne.
Neiu kinnitas meie vestluse jooksul mitmel korral, et see tellimus ei kohusta mind mitte millekski, et tasuta saan ma selle ajalehe 2 kuu jooksul nii või naa ja kui 2 kuud läbi saab, tuleb meile koju arve edasise tellimuse suhtes. Et kui tahan lehte edasi tellida, võin arve ära maksta, kuid kui ei soovi, siis ei pea midagi tegema ja asjaga on klaar.

Lõpetuseks rebis neiu tehingu andmetega paberilt pealmise poole ära ning jättis endale, alumise koopia andis mulle. Soovis kena lugemist ning häid pühi ja meie liikusime edasi.
Neiu jutt oli kogu vestluse jooksul äärmiselt kiire ning sorav ja ta suutis mitmeid tekkinud küsimusi oma ennetavate selgitusega ennetada, et jäi mulje, et asi on õige. Ma ei tea, miks ma ometi nii loll olin, et selle paberi kohe kotti pistsin, ilma seda lähemalt uurimata.

Alles õhtul tuli paber mu kotis ning kogu see päevane tellimuse jutt mulle meelde. Nende pangaandmete pärast oli mul sees kripeldama jäänud, sest mulle tuli meelde ühe Saksamaal õppiva tuttava kunagine blogipostitus, kus ta rääkis, et Saksamaal saab päris väheste isikuandmetega juba internetipoest sinu nimel asju tellida. Niisiis hakkasin paberit uurima ja minu kahtlused muutusid järjest suuremaks.

Esiteks nägin, et minule antud koopiaversioonile oli suurelt peale kirjutatud Vertragskopie für Kunde. Mis kuramuse Vertrag? Mulle oli ju kinnitatud, et tegemist pole mingi lepinguga, vaid ainult proovilugemisega, mis mind millekski ei kohusta.
Teiseks, selle rea taustaks, kuhu oli kirjutatud minu konto number, oli vesikirjas kirjutatud Bankeinzug/vierteljährliche Abbuchung. Abbuchung???? Mitte mingist raha maksmisest polnud poole sõnagagi juttu. Mulle öeldi mitmel korral selge sõnaga, et kogu see värk on tasuta.
Kolmandaks oli paberile lisaks suure kirjaga 'Jaa, soovin 2 kuu tasuta tellimust' kõrvale kirjutatud väikse kirjaga 'ja ülejäänud 12 kuud tasu eest'. Ka sellele ei viidanud müüjaneiu silbigagi.
Järgmiseks hakkasin paberilt otsima selle firma nime, et uurida netist, missuguse ettevõttega üldse tegemist on. Otseloomulikult polnud firma nime selgelt kusagil näha, oli mingi veider firma nimi, kuid lehe tagaküljel oli pisikeses kirjas hoopis ühe kirjastuse nimi.

Lõin siis selle kirjastuse nime otsingusse ja mida ma leian - mitmeid ja mitmeid saksa internetifoorumeid, teiste seas näiteks ka tarbijakaitse foorum, kus sajad inimesed räägivad oma juhtumitest, mis on kas üks-üheselt samad või põhimõtteliselt sarnased. Ja inimesed on hädas.

Tegemist väga kavalalt läbimõeldud petuskeemiga, mis käib nii:
Inimestele tullakse kas koduukse taha, lähenetakse kesklinna tänavatel või helistatakse koju ning räägitakse mingisugune jutt. Näiteks palutakse vastata küsimustikule, räägitakse mingist kampaaniast või mingi haletsustunnet tekitav lugu vaestest lastest, kes lehtede kojukandega endal hinge sees hoiavad. Selle jutu lõpetuseks pakutakse inimesele tema vaeva/abi eest vastupandamatut 2-kuulist tasuta tellimust, mis ei kohusta mitte kui millekski. Enamasti sikerdatakse kaasa ka taoline paber, mille minagi sain, kuhu palutakse inimese andmeid ja allkirja. Inimesed üldiselt lähevad soodsa pakkumisega kaasa ning unustavad kogu asja õige pea. 2-3 nädalat hiljem potsatab nende postkasti kiri, kus teatatakse, et nad on nüüd selle firma kliendid ja ühtlasi peavad tasuma oma tellitud ajakirja/ajalehe eest. Tihtipeale ei saagi inimesed üldse seda lehte, mida nad tellisid, vaid mingi muu. Lisaks ei pruugi ajaleht üldse regulaarselt käima hakata. Kogu asja konks ongi see, et kirjastus annab endast esimest korda märku alles siis, kui asjast on möödunud mitu nädalat ja inimesed on kogu tellimuse värgi unustanud, tihti ka saadud paberi ammu minema visanud, seda põhjalikult läbi lugemata.

Saksamaal kehtib aga üldine 2-nädalane õigus pärast toote ostmist/tehingu sõlmimist kogu värk ilma põhjuseta üles öelda. Tellitud ajakirja ega ühtki muud elumärki ei tule kirjastuselt kunagi varem, kui need 2 nädalat täis on tiksunud. Kui inimesed, kes alles kirjastuse tervituskirjast teada saavad, et neist on (ilma nende teadmata ja vastu tahtmist) tehtud täieõiguslikud firma kliendid, soovivad oma lepingut üles öelda ning väidavad, et nad pole kunagi mingit lepingut teha soovinud ning neid on petetud, hakkab kirjastus vastu punnima. Öeldakse, et kuidas ei ole, te olete oma allkirja lepingule alla pannud.

Firma strateegiasse kuulub muidugi ka see, et meilidele ei vastata, tavaliselt hämatakse, et neil on kliendi andmed kaduma läinud ja paluvad need uuesti saata vms. Ühesõnaga leitakse tuhat vabandust, miks lepingut ei saa üles öelda. Samal ajal tuleb inimestele koju arveid, mida maksmata jättes hakatakse varsti summat maksenõudega välja nõudma. Nii rumalatel inimestel nagu mina, kes on andnud oma kontoandmed, võetakse vajalik summa lihtsalt arvelt maha.

Lugematutest foorumi sissekannetest sain teada, et firmal tuleb vesi ahju alles siis, kui inimesed on selle jama peale pöördunud politseisse ning pettuse kohta avalduse teinud, või käinud advokaadi jutul ning võtnud ette seaduslikke samme asja lahendamiseks. Alles selle peale saavad inimesed õige pea firmalt kinnituse, et nende leping on tühistatud. Mõndadel juhtudel on inimestel õnnestunud lepingust vabaneda ka ilma õiguslike instantside sekkumiseta, teistel juhtudel jällegi mitte. Lugesin foorumist, et politseile olevat see firma juba päris tuttav ning ettevalmistamisel olevat kohtuasi firma tegevuse vastu. Tundub, et ettevõtte tegevuspõhimõte ongi leida inimesi, kes ei oska, ei julge ega jaksa pettuse kaudu kaela sadanud tellimuse lõpetamiseks midagi ette võtta ning hakkavadki ajakirjade/ajalehtede eest maksma.

Firma koduleht internetis on muidugi nii vilets kui võib olla. Mitte ühtegi meiliaadressi ega ka tavalist tänava-aadressi pole nähtaval kohal. Kontaktide all on antud vaid telefoninumber ning interneti kaudu täidetav vorm. See on minu arvates nii tehtud vaid selleks, kuna meilitsi peetud kirjavahetusest jääb inimestele ka endale jälg - saadetud meilide kuupäevad, teksti sisu, saadetud vastused. Kui kasutad aga interneti tekstivälju, siis pärast 'Saada' nupu vajutamist kaob kirjutatu netiavarustesse ja hiljem sa oma teksti näiteks õiguslikult kinnitada ei saa.

Lisaks hämab firma oma aadressiga. Minu saadud paberil on kirbukirjas antud firma aadress, mis asub Münchenis. Samas kui firma kodulehelt 'Korduma kippuvate küsimuste' all ringi vaadata, siis ühes kohas on firma aadressiks märgitud Osnabrück. Ka firma meiliaadressi leidsin alles netifoorumist, kus inimesest üksteisele selles petuasjas nõu jagavad.
Igavesed pätid ja kaabakad, ütlen ma! Nad on teinud kõik selleks, et ainult hämada ning et nendega ülimalt raske ühendust oleks saada.

Kui ma eile netis istusin ja neid foorumi postitusi lugesin, läksin ärritusest näost tulipunaseks. Kuidas lihtsalt võib niimoodi inimestele näkku valetada! Minu õnn on see, et hakkasin asjas päris ruttu kahtlema ning selle kohta infot otsima. Nüüd ma tean, millega on tegu ja saan midagi ette võtta.
Kuna praegu alles algas 2-nädalane lepingu ülesütlemise periood, siis kavatsen saata neile kirja ja lepingu lõpetada, sest mul on selleks seaduslik õigus. (Kas pole mitte mugav kokkusattumus, et kogu see värk toimus vahetult enne munadepühi, mil igasugused postiasutused ning ka firmad ise on pikalt kinni. Aga päevad muudkui tiksuvad.) Kavatsen selle kirja saata tavapostiga tähitud kirjana ning kättesaamise kinnitusega. Siis ei saa firma väita, et nad minu posti kätte pole saanud, nagu nad seda meilitsi tavatsevad teha. Juhul kui see asi ei kanna vilja, siis ei jää vist üle muud kui politseisse minna. Muidugi see pole just kõige meeldivam asi, mida välismaal teha tahaks, aga nendele petistele ma küll oma raha ei kavatse kinkida. Grrrr.

Jaa, et siis sellised lood. Ma tean, et olin ise ka loll, et üldse liimile läksin. Aga mis sa hing teed, elu õpetab. Hetkel kahtlustan kõiki ja kõike. Näiteks eile käisime Olliga mobiilipoes endale kõnekaarti hankimas (jah, meil on nüüd Saksa telefoninumbrid ka) ja ka seal küsiti mu aadressi. Kuigi see on küllaltki tavaline, nägin ka selle ukse taga juba tonti varitsemas.

Kõnekaardi saime võrdlemisi tasuva tehinguga - kaart maksis 9.95 eurot ja sellele oli laetud juba 10 eurot kõneaega. Enne seda käisin küsimas veel kahest teisest mobiilipoest, kus kaart oleks maksnud 20 eurot ning kõneminut oleks olnud 2 korda kallim. Nii et tasub küsida ja võrrelda. Kui oleks esimesest kohast ära ostnud, oleks 10 euroga kohe vastu pükse saanud ja pikas perspektiivis kõneminutite hinnaga veel samapalju.

Aga päike paistab endiselt ning puud on juba roherohelised ning kõik õitseb ja linnud laulavad. Nii et ei tohi end muserdada lasta.
Pühi!