"See maitseb lehma järele."

Esmaspäeval sain oma lugemismaterjalid kätte. Mingi teine naine oli seekord. Veider, et kumbki neist sekretäridest pole aga see, kelle pilt osakonna kodukal sekretäri nime all avaldatud on. Kabinet on sama. Frau Lamm on uksele kirjutatud. Ühe inimese tööruum. Aga iga kord istub seal eri inimene sees. Põnev värk.

Esmaspäeval sai taas üks tänavalt möödujaid püüdev inimene mul sabast kinni. Et kas mul oleks aega vastata ühele küsimustikule. Eee.... Hakkasin juba ei ütlema, aga naine ütles ruttu, et see on mingi toote testimine, kus ma pean midagi maitsma. Nooooh, hea küll. Siin ei saa ju väga viltu minna. Tegin hiljuti Soomeski ühes singi testimises kaasa. Hea sink oli. Ja seekord juba tean end kaitsta, niipea kui hakatakse mingeid isikuandmeid küsima, ütlen neile head aega.

Järgnev oli muidugi jälle rohkem kui veider. Naine küsib, kui vana ma olen. Vastasin. Siis palub mul endaga kaasa tulla läbi sisehoovi mingisse majja.
Ma küsin, et kuhu me nüüd siis läheme.
-Ära muretse, ega ma sind ära ei röövi. Meie uurimiskeskus asub selles majas.
Lifti minnes palub naine mul valida mingi number 25 ja 35 vahel. Ma ütlen, et 28.
Siis küsib, et kas ma kasutan piimatooteid, eriti joogijogurteid.
Ütlen, et piimatooteid kasutan palju ja ka jogurtit, aga mitte joogijogurteid.
-Ütle lihtsalt et jaa, kasutad küll.
-Ei ütle, miks ma peaksin seda ütlema? Naine teeb oma paberitesse mingi märke.
-Kas sul on seedehäireid?
-Ei saa küll öelda, et oleks.
-Ütle lihtsalt jaa.
-Ei ütle, no miks ma peaks ütlema.
-Ega sellel uurimuse sisu jaoks vahet ei ole, ütle lihtsalt jaa.
- Tundub, et sulle tõesti meeldib su töö.

See on minu meelest äärmiselt kahtlane, kui inimene, kes kõnetab tänaval võõrast ja palub osaleda mingis uurimuses, ei tutvusta ennast nimeliselt, ei räägi, mis firmast ta on ja mida ta täpselt inimeselt palub ning kuidas see küsimustikule vastamise protsess täpselt käib. Kaua selleks aega kulub. See on ju elementaarne. Ja mina olen muidugi ka jobu, et ma kogu seda infot neilt ei küsinud, vaid läksin kaasa. Miks ma ometi ei õpi. Isegi kui kõik asjad polegi tüssamise eesmärgil tehtud, siis ikkagi. Kõike seda peaks tegelikult värbaja mulle ise kohe alguses rääkima, et inimese usaldus võita, aga kui tema seda ei see, peaksin mina talt ise küsima. No õnneks seekord polnud kusagil mingit konksu. Lihtsalt ebaprofessionaalne tegutsemine värbaja poolt.

Jõudsime siis nende büroosse. Edasi tuli minuga tegelema üks teine neiu. Värbaja hakkab tagasi alla minema, uusi vastajaid püüdma. Neiu küsib mu vanust. Tõmbasin kopsud juba vastamiseks õhku täis, kui veel uksel olev värbaja mulle paluvalt otsa vaatab. No hea küll. Olen 28.
Edasi läksime mingisse ruumi istuma, kus mulle esitati posu küsimusi eri piimatoodete brändide ja minu piimatoodete tarbimise kohta. Ja et kas mul ikka seedehäireid ka on. No jestas.
Laual oli Activia joogijogurti pudeli pilt.
Pärast esimest küsimusteportsu läks neiu toast välja ja tuli tagasi kahe purgiga, kust pidin maitsema. Edasi tulid küsimused toote maitseomaduste kohta.
Vastake palun, kuivõrd olete nõus järgnevate väidetega.
-Activia-sugused joogijogurtid parandavad minu tervist.
You must be kidding me.
-Ei ole üldse nõus.

Need polnud veel nii hullud, aga kui pidi hakkama ise vabas sõnastuses toodete häid ja halbu omadusi kirjeldama ning kahte toodet võrdlema, siis ei osanud küll suurt midagi öelda.
No mis ma öelda oskan, mõlemad maitsesid ühtemoodi. Vedel hapu piimajook. Maitsestamata. Valge. Mina ütleks, et see on keefir, aga nemad panevad selle väikse pudeli sisse ja nimetavad seda 'naturaalseks joogijogurtik's. Huvitav, kas tarbijatel on jogurtiga seoses positiivsemad assotsiatsioonid kui keefiriga. Võib täitsa olla. Minul näiteks pole keefiri vastu ka midagi.

-Miks see teine toode ei maitsenud nii hästi kui esimene?
-Sest see maitseb lehma järele.

Neiu vaatab mulle korraks suurte silmadega otsa, aga paneb siis öeldu kirja. No aga kuidas ma teisiti ütlen, et on selline spetsiifiline maitse, mis on tihti maapiimal, kuna seda pole eriliselt töödeldud. Selline udara maitse. Lauda maitse. Lehmakuse maitse. Lehma maitse, noh.

Küsimustikule vastatud, räägib neiu, et ta saab aru, mida ma selle lehma maitse all mõtlen. Et tema meelest on näiteks kitsejuustul ka spetsiifiline kitse ja lauda maitse.

Välja minnes paluti mul tänutäheks valida koridoris olevast riiulist väike meene.
Ülemisel riiulil olid dušigeelid ja šampoonid. Kahju, ma olin just 2 minutit enne seda, kui mind küsimustikule vastama paluti, tulnud drogeriipoest šampooni ja balsamit ostmast. Oleksin ma teadnud... Fotopaberiga ei ole ka nagu midagi suurt pihta hakata. Šokolaad, tee... Nojah. Võtsin siis nõudepesuvedeliku.

Mis tudengikaarti puutub, mulle tundub, et ma olen nüüd valgustatud. Ei ole lihtsad need asjad, aga nüüd ma vist mõikan. Otseloomulikult ei saa ma enda valgustamise eest tänada asjapulka, kellelt tudengikaardil järel käies algselt selle asja kohta küsisin. Olen targem hoopis tänu ühele seminarihoone administraatorile, kes mulle asja ära seletas.
Ühesõnaga, info, mis oli minule teada enne, kui saabus valgustatuse hetk:
Tudengikaardil on kaks kontot. Mhmh.
Üks on tudengisööklas maksmise konto, teine on paljundamise oma. Arusaadav.
Raha tuleb kaardile laadida. Olgu.
Ühelt kontolt saab raha kanda teisele kontole. Selge.

Eelmisel nädalal laadisin raamatukogus endale 5 eurot tudengikaardile. Tahtsin nüüd siis sellelt ühelt mis-iganes-kontolt raha teisele kontole üle kanda. Ekraan näitas, et mul on kontol 0.00 eurot. Eee. Läksin küsisin administraatorilt, et näete, tahan raha üle kanda, aga raha pole. Miks ei ole? Kandsin ju äsja arvele 5 eurot.
Ja siis tuli silmi avav selgitus.
Nimelt sain teada Kolm Suurt Tõde tudengikaardi kohta: 1) paljundamise kontolt printida ei saa. Tuleb välja, et reaalselt võib rääkida ikkagi kolmest kontost - söökla, printimise ja paljundamise kontod 2) erinevates kohtades raha laadides läheb raha eri kontodele. 3) Raha ei ole võimalik kõikidelt kontodelt kõikidele kontodele üle kanda.

Sain teada, et kuna laadisin raha oma kaardile raamatukogus, läks see raha minu koopiate tegemise kontole ning seda raha saangi ma üksnes selleks otstarbeks kasutada. Koopiakonto raha kuhugile üle kanda ei ole võimalik. (Loodame, et mul tekib selle semestri jooksul vajadus suurtes kogustes midagi paljundada, sest 5 euro eest saab päääris kõvasti koopiad teha.)

Selleks, et söökla kontole raha kanda, tuleb seda teha kas sööklates või ülikooli kohvikutes asuvate automaatide abil. Vaid söökla kontol olev raha on ülekantav ka printimise kontole. Selleks saab raha üle kanda automaatide abil, mis asuvad kusagil arvutibasseinide (siin nimetatakse arvutiruume computer pool'ideks) läheduses.

No huhh-huh. See vist ei tuleks kõne alla, et kui ühes punktis laed raha oma kaardile, siis see raha oleks seal kaardil ning kasutatav kõikide eri tegevuste puhul, mida ülikooli süsteemis teed. Selle asemel on automaadid, mille abil laadida paljundamise kontole, siis automaadid, millega laadida sööklakontot ja siis veel automaadid, kuhu raha reaalselt sisestada ei saa, aga millega on võimalik raha üle kanda. Ja kõik automaadid asuvad eri kohtades.
Kui ilmtingimata on vaja liigutada raha pidevalt eri kontode vahel, siis võiks seda ju vabalt liigutada kõigi kolme konto vahel. Või siis miks ei võiks ühendada paljundamise ja printimise kontosid, sest need on ju võrdlemisi sarnased tegevused.... Oijah. Kas nad tõesti pole selliste lihtsamate lahenduste peale ise tulnud? Loodan siiralt, et on mingi tehniline põhjendus, miks asi nii keeruliseks on aetud. Ja asja helgemat külge vaadates nüüd ma vähemalt tean, kuidas asi käib. Heureka!

Sain lõpuks kätte kinnituse selle kohta, et petturfirma on mu lepingu tühistamise kirja kätte saanud. Paberil oli allkiri ja tempel, et kiri anti üle 16. aprillil. Tagasi minu postkasti jõudis see alles 21. aprillil. Postis mulle öeldi tookord, et Saksamaa piires jõuab post kohale ühe päevaga. Kus see kättesaamise kinnitus ülejäänud 4 päeva oli? Ega sel nüüd enam erilist vahet ei ole. Olen nüüd nii kirjalikul teel koos koopiatega kui ka meilitsi õigeaegselt teatanud, et soovin lepingu tühistada. Endiselt pole firmalt endalt minu suunal ei kippu ega kõppu olnud. Tahaksin küll igaks juhuks saada ka kirjalikku kinnitust, et mu leping on lõpetatud, aga noh, senikaua kui minu postkasti ei tule ühtegi nende ajakirja ega ka ühtki kirja, mis mind kliendiks kuulutab, võib vist selle asja nüüd lõppenuks lugeda.

Nädalavahetusel ja selle nädala alguses lugesin artikleid, mis seminarideks läbi oli vaja lugeda. Saksakeelsed teaduslikud artiklid. Kas võib olla midagi meeldivamat.
Eile oli jälle pikk koolipäev. Olin õhtuks läbi kui läti raha. Seekordne loengupäev oli selles suhtes eriline, et pidin tegema ettekande. Oli vaja loetud tekstide põhjal kirjutada mingid teesid, avada nende taust ja siis need seminaris esitada ning õhutada seeläbi inimesed arutlema. Iiiik.

Slaidid õnnestus mul võrdlemisi arusaadavalt kirjutada, kui välja arvata tõik, et minu ühest lausest võis aru saada, et suhtekorraldajad on mootorid. Slaide vabalt kõneledes lahti seletada üritades olin enda meelest küll nagu mökitav lammas. Kolm tudengit ütlesid mulle pärast siiski, et sain väga hästi hakkama ja kõik oli arusaadav. Nääh, nad on kindlasti lihtsalt viisakad.

Õppejõuna on professor Bentele tõeliselt hea. Tema viis rääkida on huvitav, ta teab tõeliselt palju, on kursis erinevate valdkondadega ning oskab nendega seoseid luues tuua häid näited. Ta on vaimukas ja kaasatõmbav. Tudengid töötavad seminarides ja loengutes kaasa. Ma oma peas ka töötan kaasa ja näiteks eesti või inglise keeles osaleksin tõenäoliselt päris aktiivselt diskussioonides, aga no ei julge nokka lahti teha, kui tead, et ei oska oma mõtteid ilusateks saksakeelseteks lauseteks formuleerida. Oleks, et jutt käiks ilmast või turul käimisest või reisimisest, saaks ma kenasti räägitud. Aga no ei valda akadeemilist erialast sõnavara, mis jääb suhtekorralduse, ajakirjanduse, majanduse, eetika filosoofia ja reklaaminduse valdkonda. Ega's midagi, tuleb hakata aktiivselt lugema erialaseid saksakeelseid artikleid ja loengutes kõrvad kikkis endale erinevaid sõnu meelde jätta, vast siis hakkab tulema. Ja see esimene kord on ka tegelikult jäämurdja. Et kui korra oled unustanud põdemise ja lihtsalt suu lahti teinud, siis järgmine kord pole barjäär enam nii kõrge.

Kas teile tundub ka, et olen siiani peaaegu kõige suhtes olnud üdini kriitiline ja sarkastiline? Varsti hakkab see nokkimine kõige kallal mind ennastki tüütama. Peaks vist tooni muutma. Et päike ja heinamaa ning kallid ja musid kõigile. Ja väikesed lapsed ning õhupallid ja kutsikad ja vasikad ja tibupojad... Ja hare krishna. Zen. Kõlab paremini?